Soode tähtsus ja kasutamine

Sood on olulised mitmete taime- ja loomaliikide kasvukoha ja elupaigana. Suur osa sealsetest liikidest ei saagi teistsugustes oludes hakkama. Suurematest loomadest on kaljukotkad sellised, kes vajavad pesitsemiseks suuri puutumatuid alasid. Kuid palju on ka pisikesi loomakesi ja taimi, kelle jaoks soo on ainuke võimalik kodu.

Soo on tähtis mageveevarude säilitaja. Sademevesi, mis sinna koguneb, valgub tasapisi põhjavette ja jõgedesse. Läbi turba liikudes vesi puhastub. Sooteadlaste arvates peaksime juba seetõttu hoidma puutumatuna vähemalt kolmandikku oma sooaladest.

Soo on oluline hapniku tootja, sootaimed toodavad hapnikku rohkem, kui nad seda ise tarvitavad. Turvas aga sisaldab tuhandete aastate jooksul kogunenud taimede jääke. Need taimed sidusid omal ajal õhust süsihappegaasi, mis on nüüd talletatud turbas. Kui soid kuivendada, hakkab turvas lagunema. Lagunevast turbast vabaneb palju kasvuhoonegaase, mis põhjustavad kliima soojenemist. Seetõttu on vaja soid ja turvast hoida, ning kui võimalik, ka taastada.

Sood on meil sellised looduslikud kooslused, millesse inimene on kõige vähem sekkunud. Soos saab jalutada, mõtteid koguda, loodust uurida ja vaikust nautida. Soodes matkamine on eestlaste seas populaarne. Soost saab marju (murakaid, jõhvikaid) ja sooserva metsast seeni.

Majanduslikult on soos leiduvatest loodusvaradest kõige olulisem turvas. Turvast on kasutatud kütmiseks ja laudas loomadele allapanuks. Praegu kasutatakse Eesti turvast peamiselt taimekasvatuses nn aiandusturbana. Suurem osa Eestis toodetud aiandusturbast viiakse välismaale, näiteks Hiinasse ja Hollandisse.

Turvas on vaba umbrohuseemnetest ja haigustekitajatest ning seetõttu on sellega hea mulla omadusi parandada. Aiamulda segatud turvas aitab hoida mulda niiskema ja õhulisemana. Kuid turbavarud on otsakorral ning praegu lubatakse Eestis turvast kaevandada veel mõnest rikutud soost. Aiandusturbale otsitakse asendajat, näiteks saab kasutada kookoskiudu, mida toodetakse kookospähklite väliskihist.

Turvast tekib rabades kogu aeg juurde, kuid väga aeglaselt, sadade ja tuhandete aastate jooksul. Et turbavarud otsa ei saaks, on Eestis seadusega määratud, kui palju seda igal aastal kaevandada tohib. Siiski kasutatakse meil turvast palju rohkem, kui seda juurde tekib. See aga tähendab, et turbavarud vähenevad ja edaspidi peab kaevandamist veelgi piirama.

Mis juhtub aga sooga siis, kui kaevandamine lõpetatakse? Kui mets maha raiuda, hakkab seal kiiresti uus mets kasvama. Turbaväljast iseenesest uuesti sood ega metsa ei kujune, sest toitainevaesel ja suviti kuival turbal taimed eriti kasvada ei taha.

Kui sellise turbaväljaga midagi ette ei võeta, hakkab turvas seal kiiresti lagunema ja osa sellest haihtub sõna otseses mõttes õhku. Turba lagunemise käigus tekib mitmesuguseid gaase, mis atmosfääri jõudnult hoogustavad kliima soojenemist. Eestis eraldub mahajäetud turbaväljadelt igal aastal mitu korda rohkem kasvuhoonegaase kui liiklusest. Mahajäetud turbaalad on ka väga tuleohtlikud. Seetõttu tuleks ammendunud turbaväljad kindlasti tagasi sooks muuta. Sellest, kuidas seda tehakse, on lähemalt juttu järgmises peatükis.