1905. aastal puhkes Venemaal revolutsioon, mis laienes kiiresti üle kogu riigi ega jätnud puudutamata ka Eestit. Revolutsiooni peamine põhjus oli Venemaa poliitiline ja majanduslik maha­jäämus Lääne-Euroopast.

Venemaal püsis piiramatu isevalitsus, kus kõige üle otsustas tsaar. Puudusid põhiseadus, parlament ja kodanikuõigused. Iga­sugune poliitiline tegevus oli keelatud, trükisõna üle kehtis range kontroll (tsensuur), inimeste meelsuse järele valvas salapolitsei.

Majandusolud põhjustasid rahulolematust vaesemate inimeste, eriti maa- ja linnatööliste hulgas. Tööpäevad olid pikad, palgad madalad ja elamistingimused viletsad; puudusid sotsiaaltoetused ja vanaduspensionid. Paljud maatöölised unistasid omaenda maa­tükist, kuid vaba maad nende jaoks ei leidunud.

Venemaa vähemusrahvused kannatasid lisaks rahvusliku rõhumise all. Enamik rahvuspiirkondades töötanud ametnikke ei osanud kohaliku rahva keelt, ei tundnud nende tavasid ega hoolinud nende vajadustest. Vene keel valitses nii ametiasutustes kui ka koolides. Rahvuslike seltside, ajakirjanduse ja trükisõna üle kehtisid eriti ranged piirangud.

Revolutsiooni saabumist kiirendas 1904. aastal puhkenud Vene-Jaapani sõda. Venemaa läks sõtta üleolekutundega, pidades Jaapanit sõjaliselt võimetuks. Kuid sõda tõi Venemaale üksnes lüüasaamisi, mis vähendas rahva usaldust riigi juhtkonna vastu.

Revolutsiooni ajendiks sai Verine Pühapäev – tööliste rahu­meelse rongkäigu tulistamine Peterburis 9. jaanuaril 1905. See mõjus niigi ärevas olukorras nagu põleva tiku viskamine püssi­rohukeldrisse. Kogu riigis vallandus protestiliikumine.

Juba 1905. aasta jaanuaris toimusid mitmes Eesti linnas rahva­koosolekud ja tööliste streigid. Tallinnas omandas jaanuaristreik enneolematu ulatuse – selles osales üle 12 000 inimese. Aasta jooksul laienes streigiliikumine kõikidesse linnadesse ja paljudesse mõisatesse. Peale linnatööliste streikisid maatöölised, ametnikud, haritlased, üliõpilased jt. Pea kõigis valdades toimusid rahvakoosolekud, kus arvustati valitsevaid olusid ja otsiti võimalusi ümberkorraldusteks.

Oktoobris vallandus kogu Venemaad haaranud üldstreik. Selles osales mitu miljonit inimest, kes nõudsid üheskoos kodaniku­õigusi, parlamenti ja põhiseadust. Võimumehed sattusid enne­nägematust rahvaliikumisest segadusse. Kohati vaadati toimuvat abitult pealt, kohati üritati aga streiki sõjalise jõuga maha suruda. Võimude vägivald leidis aset ka Tallinnas: 16. oktoobril avasid sõdurid Uuel turul (praeguse Estonia teatri juures) tule rahva­koosoleku pihta. Surma sai ligi sada ja vigastada üle kahesaja inimese. See jõhker veretöö suurendas viha valitsejate vastu.

Ülevenemaalise streigi survel allkirjastas keiser 17. oktoobri manifesti. Sellega kuulutati välja kodanikuõigused ja lubati kutsuda kokku Riigiduuma (parlament). Manifesti ilmumisega said alguse nn vabaduspäevad. Inimestele näis, et vana riigikord on kokku varisenud. Kadus tsensuur ajakirjanduse üle, rahva­kogunemisi ei püütudki enam takistada, paljudes ametiasutustes võeti maha keisrivõimu sümbolid, loodi ametiühinguid ja era­kondi. Eestis alustasid esimestena avalikku tegevust liberaalse programmiga Eesti Rahvameelne Eduerakond (ERE) ja Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Ühisus (ESDTÜ).

Seadmaks ühiseid sihte tulevikuks kutsuti kokku üle-eestiline rahvaasemike kongress. Kuid 27. novembril Tartus alanud kongress lõhenes. Mõõdukad saadikud leidsid, et revolutsioon on oma eesmärgi saavutanud ning kõik edaspidised ümber­korraldused peavad sündima rahumeelsel ja seaduslikul teel. Käremeelsed seevastu arvasid, et revolutsioon kogub alles hoogu. Nad nõudsid isevalitsuse kiiret kukutamist relvastatud võitluse teel, vabariikliku riigikorra sisseseadmist ja kogu maa kuulutamist rahva omandiks. Käremeelsete seisukohad levisid rahva seas kiiresti ja laialdaselt. Paljudes kohtades loodi relvastatud kaitsesalku, tagandati seniseid omavalitsusi, tükeldati mõisamaid, jäeti tasumata riigi- ja kirikumaksud, seati sisse eesti­keelne asjaajamine.

11. detsembril toimus Tallinnas linnatööliste ja talurahva esindajate salakoosolek. Sellel peetud ägedates kõnedes kutsuti üles haarama relvi, et vallandada üldine rahvaülestõus. Järgmistel päevadel suundus Tallinnast maale kümmekond relvastatud salka (kokku kuni 150 meest). Need salgad hakkasid koos kohaliku maarahvaga rüüstama ja põletama mõisu, valades sel moel välja ammuse viha baltisaksa mõisnike vastu. Paari nädalaga rüüstati 160 mõisat. Puhkenud vägivallalaine ohjeldamiseks saatis valitsus Eestisse karistussalgad. Lühikese ajaga hukati ilma seadusliku eeluurimise ja kohtuotsuseta kuni paarsada inimest, paljudele sai osaks avalik peksukaristus, suur hulk vahistatuid saadeti aastateks vanglatesse või sunnitööle.

Kuna samalaadseid vägivaldseid väljaastumisi esines üle kogu Vene riigi, otsustas keskvalitsus rahutused jõuga maha suruda. Verine terror tegi revolutsioonile kiire lõpu.

1905. aasta revolutsioon oli osaliselt edukas. Senine isevalitsus asendati piiratud monarhiaga, kutsuti kokku parlament (Riigi­duuma), rahvale anti põhilised kodanikuõigused, mõnevõrra parandati tööliste olukorda ja leevendati talurahva maapuudust. Eestlaste jaoks oli oluline ka võimalus anda edaspidi lastele ema­keelset kooliharidust. Kuid revolutsiooni ajal esile kerkinud uued eesmärgid – vabariiklik riigikord, põhiseadus, demokraatlik valimissüsteem, Eesti autonoomia – jäid saavutamata ning revolutsiooni eelduseks olnud rahulolematus hõõgus rahva seas edasi.