Eesti 19. sajandil

19. sajandi esimesel poolel oli Venemaa üks Euroopa tähtsamaid riike. 1853. aastal puhkenud Krimmi sõjas sai aga Venemaa hävitava kaotuse osaliseks ja minetas oma senise positsiooni. Uus keiser Aleksander II (1855–1881) asus riiki reformima. Venemaa oli tohutu suur ja paljurahvuseline impeerium, mille koosseisu kuulus suuri omavalitsusõigustega e autonoomseid alasid. Omaette autonoomse piirkonna moodustasid ka Eesti ja Läti alal asunud Balti kubermangud Eestimaa, Liivimaa ja Kuramaa, kus kehtis nn Balti erikord. Ametlikuks keeleks oli Balti kubermangudes saksa keel.

Valgustajatest kirjamehed ja pastorid kritiseerisid alates 18. sajandi lõpust Balti kubermangudes valitsevat pärisorjust, mõisnike kodukariõigust, ülemääraseid mõisakoormisi ning talupoegade omandi- ja pärimisõiguse puudumist. 1816.–1819. aasta seadustega pärisorjus kaotati. Vabade inimestena said talu­pojad enesele perekonnanimed ning pidid hakkama oma talu­kohta mõisnikult rentima. Talude ostu-müügi kord kehtestati 19. sajandi keskpaiga talurahvaseadustega. Murranguliseks kujunesid 1860. aastad, mil keelati talupoegadelt teoorjust nõuda talu­rendina ja anti kõigile liikumisvabadus Balti kubermangude piires. Eestlastel polnud siiski kuni 20. sajandi alguseni asja linnade, kiriku ja kubermangu valitsusasutustesse.

Aastaid 1860–1885 kutsutakse eesti rahvuslikuks ärkamis­ajaks. Eestlastele kui omaette rahvale hakkasid 18. sajandi lõpul esimesena tähelepanu pöörama baltisaksa kirikuõpetajad ja kirja­mehed, keda nimetatakse estofiilideks. Esimesed mõjukad eesti haritlased olid Tartu ülikoolis arstiks õppinud Friedrich Robert Faehlmann ja Friedrich Reinhold Kreutzwald. Eesti rahvusliku liikumise peamiseks veduriks sai eestikeelne aja­kirjandus. 1857. aastal asutas Vändrast pärit eesti soost köster ja kirjamees Johann Voldemar Jannsen nädalalehe Perno Postimees. Jannseni lehele tegi kaastööd koolmeister Carl Robert Jakobson, kes asutas 1878. aastal Viljandis omaenda ajalehe Sakala. See oli palju poliitilisem väljaanne, sest ründas baltisaksa aadli ja luterliku härraskiriku positsioone ühiskonnas. Jakobsoni kõrval tõusis rahvusliku liikumise juhiks kooliõpetaja ja vaimulik Jakob Hurt, kes rõhutas, et eesti rahvas peab saama suureks oma vaimult ja kultuurilt.

Eestikeelse ajakirjanduse kõrval avardas eestlaste silmaringi ja tõstis nende ühiskondlikku aktiivsust seltsidesse koondumine, mis sai alguse 1870. aastatel. Tähtsaimat rolli etendasid laulu- ja karskusseltsid. 1880. aastate algul muutusid eesti seltsid poliitiliseks. Tähelepanuväärne oli 17 eesti seltsi saadiku märgu­kiri keiser Aleksander III‑le 1881. aastal.

19. saj teisel poolel asus Vene keskvalitsus ajama venestamis­poliitikat. Baltimaades kehtestati Vene seadused ning vene keel ja kultuur tõsteti eelisseisundisse. Eestlaste rahvuslikku liikumist venestamine oluliselt ei mõjutanud. Arvati, et venestamise tulemusena nõrgeneb baltisaksa poliitiline ja kultuuriline võim ja eestlastele avanevad laiemad tegevusvõimalused. Eestlased olid 19. sajandil põhiliselt maarahvas, kuid sajandi lõpul asuti üha enam linnadesse, kus loodeti leida paremat teenistust. Linnade ülemkihi moodustasid endiselt sakslased. Paremale järjele jõudnud eestlased ehk kadakasakslased püüdsid sulanduda saksa keskkihtidega.

1820. aastatel asutati Narvas esimesed kraasimis-, ketrus- ja kalevivabrikud. Eestimaa kubermangus arenes tööstus 19. sajandil tunduvalt kiiremini kui Liivimaal. Ennekõike kujunesid tööstuskeskusteks Narva ja Tallinn. Kärdla mõisnikud rajasid Hiiumaale aurujõul töötava kangavabriku, millest sai alguse Kärdla linn. Ka näiteks Sindi kalevivabriku ja Kunda tsemendi­vabriku ümber tekkisid omaette töölisasulad. Tallinna tõus Eesti tähtsamaks tööstuslinnaks oli seotud metalli- ja masinatööstuse arenguga, mis sai alguse 1870. aastatel. Väga olulist rolli mängis selles Paldiski-Tallinna-Narva-Peterburi raudtee valmimine 1870. aastal.