19. sajandi lõpul hakkasid Euroopa poliitikat üha enam mõjutama suurriikide omavahelised vastuolud. Tööstuse ülikiire arengu tõttu kerkis Saksamaa maailma suurvõimude hulka. Majanduslik edu tõi kaasa soovi mängida esimest viiulit ka Euroopa poliitikaelus ning tugevdada oma mõju terves maailmas. Selleks oli vaja haarata endale asumaid, leida oma kaupadele turge ja tõrjuda kõrvale peamised võistlejad – Inglismaa ja Prantsusmaa.

Saksamaa majanduslik edu ja poliitilised sihid läksid vastuollu Inglismaa ja Prantsusmaa huvidega. Mõistagi püüdsid London ja Pariis kõigi vahenditega oma positsiooni säilitada ja Saksamaa esiletõusu takistada. Pealegi tundsid prantslased pärast lüüasaamist Preisi-Prantsuse sõjas (1870–71) tõsist hirmu Saksamaa sõjalise vägevuse ees ning unistasid Elsassi ja Lotringi tagasivõitmisest.

Venemaa pilk oli suunatud eeskätt lõunasse, kus ta lootis saada osa nõrgeneva Osmanite impeeriumi (Türgi) pärandist. Eriti huvitatud oli Peterburi Musta merd Vahemerega ühendavate Türgi väinade (Bosporus ja Dardanellid) kontrollimisest. Ühtaegu püüdis Venemaa tugevdada oma mõju Balkani poolsaarel, toetades sealsete slaavi rahvaste võitlust nii Türgi kui ka Austria-Ungari ülemvõimu vastu.

Mõju pärast Balkanil võistles Venemaaga Austria-Ungari, kelle kontrolli all oli poolsaare loodeosa. Eriti teravnesid Austria suhted iseseisva Serbiaga, keda toetas Venemaa. Lisaks tekitas Viinile muret oma paljurahvuselise riigi kooshoidmine. Kuulus ju Austria-Ungari koosseisu hulk slaavi rahvaid (tšehhid, slovakid, poolakad jt), kes polnud põrmugi rahul oma allasurutud olukorraga.

Huvide kaitseks hakkasid suurriigid moodustama sõjalis-poliitilisi liite. 1879. aastal sõlmisid salajase liidulepingu Saksamaa ja Austria-Ungari, lubades teha koostööd Venemaa kallaletungi korral. Kolm aastat hiljem ühines nendega Itaalia. Nii sündis Kolmikliit, mille osalised said maailmasõjas tuntuks kui Keskriigid.

Liitlasi otsis ka Prantsusmaa, kes jälgis ärevusega Saksamaa tugevnemist. 1893. aastal sai teoks Prantsusmaa ja Venemaa liiduleping, mille osalised lubasid teineteist abistada Keskriikide rünnaku korral. 1904. aastal õnnestus Prantsusmaal sõlmida nn Entente cordiale (pr k, südamlik leping) Inglismaaga. Seega loobus Inglismaa oma senisest nn hiilgava isolatsiooni poliitikast, mis oli hoidnud teda mandril toimuvast eemal. Lõpuks, 1907. aastal, jõudsid omavahelise lepinguni ka Inglismaa ja Venemaa. Seega oli kujunenud teine riikide blokk – Antant.

Sõja eel olid kõik Euroopa suurriigid haiglaslikult ülitundlikud oma rahvusliku au ja väärikuse tegeliku või kujuteldava solvamise suhtes, samuti umbusaldati teise leeri riike. Säärane kahtlustamine soodustas muu hulgas kiiret võidurelvastumist. Suurendati sõjaväge, rajati uusi sõjatehaseid ja panustati relvastuse uuendamisse.

28. juunil 1914 tappis Serbia terroristlikku salaorganisatsiooni kuulunud üliõpilane Gavrilo Princip Sarajevosse sõitnud Austria-Ungari troonipärija Franz Ferdinandi. Austerlased süüdistasid mõrvas serblasi ja alustasid ettevalmistusi sõjaks Serbiaga. Esialgu oldi Viinis siiski ettevaatlikud, kuna kardeti Venemaa võimalikku sekkumist Serbia kaitseks. Austerlaste hirme aitas hajutada Saksamaa, kes andis kindlasõnalise lubaduse järgida oma liitlaskohustusi. Sellisest toetusest innustatuna kuulutas Austria-Ungari 28. juulil 1914 Serbiale sõja.

Kahe vaenuliku leeri olemasolu tõi paratamatult kaasa Austria-Serbia sõja kiire ülekasvamise maailmasõjaks. Venemaa asus puhkenud kriisis Serbia poolele ja alustas vägede koondamist Austria vastu. Saksamaa nõudis, et Venemaa lõpetaks sõjaks valmistumise. Kuna Peterburi sellega ei soostunud, kuulutas Saksamaa 1. augustil Venemaale sõja. 3. augustil kuulutas Saksamaa sõja ka Prantsusmaale, sest Saksa sõjaplaan nägi sõjalise kokkupõrke korral Antandi riikidega ette Prantsusmaa purustamise esmajärjekorras. Juba kümmekond päeva hiljem olid omavahel sõjajalal kõik Antandi ja Kolmikliidu liikmed, v.a Itaalia. Antandi poolel lõid algusest peale kaasa ka teised Briti valdused (Austraalia, Kanada, Lõuna-Aafrika Liit, India, Egiptus jt), samuti Keskriikide rünnaku alla langenud Serbia ja Belgia.

Järgnenud aastatel astus sõtta veel hulk riike. Kolmikliiduga ühinejaid oli vaid kaks – Türgi (1914) ja Bulgaaria (1915). Algselt Kolmikliitu kuulunud Itaalia hoidus sõja algusjärgus oma lepingulistest kohustustest kõrvale ning sekkus 1915. aastal sõtta hoopis Antandi poolel. Kokku liitus Antandiga koguni 30 riiki, sh Jaapan (1914), Rumeenia (1916) ja USA (1917).

Teade sõja puhkemisest võeti Euroopas rõõmuga vastu. Loodeti, et kiire sõda lahendab riikide vahel üles kerkinud pinged. Rahvusluse võidukäik 19. sajandil oli loonud pildi oma rahvuse ülimuslikkusest, seades teised halvemasse valgusesse. Kuna usuti oma riigi armee vääramatut võitu, saadeti mehed rõõmuhõisetega rindele.

Sõjavaimustus haaras nii vaeseid kui ka rikkaid. Lehtedes rõhutati kogu rahva ühiste pingutuste tähtsust. See lõi pettekujutluse, et sõda liidab rahvast, rikaste ja vaese vahel haigutav lõhe kaob ja ühis­kondlikud probleemid lahenevad. Loodeti, et sõda toob uue ja parema maailma.

Riiklik sõjapropaganda püüdis teadlikult kasvatada inimeste viha vaenlaste vastu. Vastaseid kujutati tahumatute ja jõhkratena, kes kohtlevad halvasti naisi, lapsi ja sõjavange. Oma sõjaväe eba­edu või hirmutegude kohta ei olnud võimalik midagi kriitilist avaldada, seda takistas sõjaolukorras kehtestatud tsensuur.