Majanduse põhi­näitajad ja tsüklilisus

SKP mõõdab riigi majandusliku tegevuse tulemusi, RKP mõõdab aga riigi kodanike ja ettevõtete majanduslikku aktiivsust, hoolimata sellest, kus toomine aset leiab. Näiteks välismaal töötavate Eesti kodanike majandusliku tegevuse tulemusi arvestatakse Eesti RKP koostises, kuid neid ei arvestata SKP koostises. Teisisõnu, SKP kirjeldab majanduse väljundit riigi territoriaalsetes piirides, RKP majanduse väljundit, mis on toodetud selle riigi kodanike poolt.

Statistikaameti andmeil on saja aasta taguse ajaga võrreldes Eesti majandusest praeguseks kadunud selged juhtvaldkonnad, mis 1924. aastal olid põllumajandus ja puidutööstus. Majanduse struktuur on muutnud märksa teadmismahukamaks: oleme liikunud väärtuse ahelas kõrgemat lisandväärtust loova majanduse suunas. [---] Kõige suurem osatähtsus lisandväärtusest tuleb töötlevast tööstusest (22,2%), sellele järgneb hulgi- ja jaekaubandus (17%) ning siis omakorda kutse-, teadus- ja tehnikategevus (9%).

Statistikaameti andmetel loodi 2018. aastal 65 protsenti lisandväärtusest Harjumaal, kuid selle maakonna edu on ülejäänud riigi ees vähenema hakanud.

Aastal 2018 oli Eesti SKP jooksevhindades 26 miljardit eurot. Harjumaa osa moodustas sellest 17 miljardit eurot, millest omakorda 14 miljardit eurot tuli Tallinnast. Harjumaale järgnesid Tartu- ja Ida-Virumaa, mille osatähtsus Eesti SKP-s oli vastavalt 10 ja kuus protsenti. SKP osatähtsus oli väikseim Hiiu- ja Põlvamaal: kummagi osa Eesti SKP-s oli alla protsendi.

SKP ühe inimese kohta oli 19 695 eurot, mis on 1647 eurot rohkem kui aasta varem. [---]

Eestis on probleemiks ka must üüriturg: paljud omanikud ei ole huvitatud sellest, et üürnikud end sisse kirjutaksid. Kui omanik on ostnud näiteks laenuga korteri ja selle välja üürinud ning üürimise ametlikult vormistanud, tähendab see, et ta kaotab võimaluse intresside tulumaksusoodustuseks. Ta peaks maksma 21% tulumaksu ning lisaks ka kõrgendatud tariifiga maamaksu. Mida teha, et üüriturgu legaliseerida?

On väga tähtis saada see must turg valgeks. Maksuamet peaks näiteks kontrollima juhtumeid, kus üks inimene omandab kaks või enam eluaset. Ja vaja oleks, et kõik inimesed enda elukoha registreeriksid. Mind tegelikult üllatab, et Eestis pole üürnike surve olnud piisavalt suur, et üüriturgu legaliseerida. Kui Eesti tahab üürisektorit arendada nii, et eraisikud investeeriksid eraüürikorteritesse, siis tasub neile väikseid soodustusi anda.

Kui me vaatame eurotsooni tervikuna, siis eksport ja import on peaaegu tasakaalus. Ehk siis eurotsoon kui tervik ei ela üle oma võimete. Probleemiks on sisemine tasakaalustamatus ehk siis nn ääremaades on raha puudu ja keskuses jääb raha üle.

Aastatel 2003–2007 valitses Eestis majandusbuum. Skandinaavia pankade „odava“ laenuraha toel kasvanud tarbimine tõi kaasa ehitusbuumi ning kinnisvarahindade kiire tõusu. Majandus kuumenes üle, st majanduskasv ei vastanud tootlikkuse tegelikule kasvule. 2007. aastal kinnisavarahinnatõus lõppes, majanduskasv pidurdus. Järgnenud majanduslangust süvendas 2008. aastal lahvatanud ülemaailmne finantskriis. Majandussurutist (masu) iseloomustas ettevõtluse kokkutõmbumine: pankrottide laine, suurenev tööpuudus ja maksulaekumise vähenemine riigieelarvesse. Surutisega toimetulekuks oli Eesti valitsus sunnitud laialdaselt kärpima avaliku sektori kulutusi.

20. sajandil on Eestis olnud ka vähemalt viis majanduslanguse perioodi: sajandi alguses; Esimese maailmasõja ja sellele järgnenud murrangute ajajärgul, millele liitus „jätkukriis“ aastal 1924; 1930. aastate algul; Teise maailmasõja ja sellele järgnenud sovetiseerimise aastatel; Nõukogude Liidu lagunemise ja iseseisva majanduse ülesehitamise aastatel 1986–1994. Nendest on Eesti majanduskriisideks – selles mõttes, et Eestil on olnud võimalik rakendada oma majanduspoliitikat – võimalik nimetada kolme: esimese iseseisvusaja algus, 1930. aastate suur majanduskriis ja teise iseseisvusaja algus.

[---] Psühholoogiliselt on tsükliteooria hea. See loob kindlustunde, et mõõnale järgneb tõus. Tegelikult ei tea keegi, millise pikkusega lained veerevad üle meie peade.

Majanduskriisi selgitamisel kasutatakse pigem maagilist kui loogilist mõtlemist. Maagiline mõtlemine tekib siis, kui ei teata põhjuseid ja hakatakse seostama omavahel sündmusi, millel seos puudub. Maagilisele mõtlemisele viitavad ka üleskutsed, et süüdlasi ei tasu otsida. Kriisile ratsionaalselt mõelda on raske. Kergem on fantaseerida, kuidas kriisist välja tulla, kui otsida selle põhjuseid ja kasutada teaduslikku mõtlemist. [---]