Nahk katab ja kaitseb

Nahk koosneb kahest kihist: marrasknahast ja pärisnahast. Marrasknahk moodustab naha välimise kihi. Selle pindmist osa nimetatakse sarvkihiks, mis koosneb tihedasti kokku surutud surnud rakkudest. Marrasknaha alumise osa moodustavad elusad rakud, mis pidevalt jagunevad. Marrask­naha all asub sellest palju paksem ja elastne pärisnahk, mis on samuti elus rakkudest ja sisaldab rohkesti elastseid valgulisi kiude ja on seetõttu veniv, painduv ning sitke. Pärisnaha ülakiht tungib kurdudena marrasknahasse. Sõrmeotstel moodustavad need kurrud erilise mustri, mis on igal inimesel erisugune. Seetõttu saab sõrmejälgede järgi inimesi tuvastada. Pärisnaha all on nahaaluskude, see on rasvkoekiht.

Marrasknaha pindmine osa on sarvkiht, mis kaitseb organismi liigse veekao ning ka kahjulike välistingimuste eest: takistab mikroobe, keemilisi aineid jm sisse pääsemast, ei lase läbi haigustekitajaid, vett, tolmu jms. Sarvkihi rakud kooruvad pidevalt naha pinnalt maha ning koos nendega eemaldub nahale ladestunud aineid ja mikroobe. Need koorunud rakud tekitavad hallikat tolmu, mis koguneb nii pesule kui ka voodiriietele. Sarvkihi rakud eralduvad ka pesemisel ning kuivatamisel

Marrasknaha alumises osas moodustuvad pidevalt uued rakud, mis nihkuvad nahapinnale. Jõudnud ülemistesse kihtidesse, nad lamenevad ja lõpuks surevad ning asendavad eraldunud surnud rakke. Marrasknaha rakkude pideva jagunemise tulemusena paranevad naha vigastused kiiresti. Selles nahaosas toodetakse melaniini.

Pärisnahas on rohkesti vere- ja lümfisooni, välis­keskkonnast ärritusi vastu võtvaid retseptoreid (närvi­lõpmeid), samuti asuvad seal higi- ja rasunäärmed ning karvade juured

Nahaaluskude ühendab pärisnahka lihaste või luudega ja kaitseb nahaaluseid elundeid. Rasvkude kaitseb külma ja põrutuste eest, annab kehale vormikuse ning on ka rasva tagavaraks. Nahaalust rasvkude on naistel rohkem kui meestel

Nahk on ka mitmekülgne meeleelund, mille kaudu saame kompides e puudutades väliskeskkonnast informatsiooni. Näiteks teha kindlaks esemete kuju, pinnastruktuuri, suurust, tunnetada temperatuuri, vibratsiooni, survet jms. Kompimine aitab orienteeruda käsikaudu pimedas, hoiduda end vigastamast, imikueas avastada ja tunnetada asju.

Kompimiseks vajalikud tunderakud e retseptorid, mis väliskeskkonnast ärritusi vastu võtavad, paiknevad nahas üle kogu keha, kuid nende arv on eri kehapiirkondades väga erinev. Eriti tundlik on nahk sõrme­otstel, jalataldadel ja huultel, tunduvalt vähem aga näiteks selja- ja kõhupiirkonnas. Inimesel ei ole kompimine kõige tähtsam meel, kuid pimedatele on see väga oluline.

Inimese kompemeel kohaneb üsna kiiresti. Näiteks hommikul riietudes tajub inimene riiete survet ja kanga struktuuri, kuid mõne aja pärast enam mitte.

Nahas tekivad mitmesugused sarvainest moodustised: juuksed ja kehakarvad ning sõrme- ja varbaotsi kaitsvad küüned. Kogu inimese keha, välja arvatud peopesad ja jalatallad, on kaetud karvadega. Paraku on keha karvkate kaotanud tänapäeva inimestel oma kunagise ülesande, on väga hõre ega kaitse meid tempera­tuuri­muutuste eest. Tõsi, külmatunde korral tõstavad väikesed lihased karvad püsti ja moodustub „kananahk“. Seejuures leevendab lihaste töö külmatunnet.

Juuksed kaitsevad peanahka liigsete ultraviolettkiirte eest ja hoiavad sooja. Inimese vananedes juuste loomuomane värvaine laguneb ning juuksed hallinevad.

Nahal leidub alati baktereid. Nende hulk ja arvukus sõltub inimese vanusest, soost, naha puhtusest, niiskusest ja sellest, kas nahk on vigastatud või kas on mingeid nahahaigusi. Osa mikroobe elab meie nahal alaliselt, osa satub sinna juhuslikult ümbritse­vatelt esemetelt ja keskkonnast. Enamik neist on vajalikud, sest takistavad tõvestavate bakterite elutsemist nahal, pakkudes neile konkurentsi.

Ainult väike osa nahale sattunud mikroobidest võib põhjustada haigusi. Puhas ja terve nahk on tõvestavatele mikroobidele läbimatu ja eluks ebasoodne keskkond. Naha pind on happeline ja see ei soodusta enamiku bakterite elutegevust. Samuti hävitavad mikroobe nahanäärmete eritised. Tavalised nahal elavad bakterid on aga nende tingimustega kohastunud. Mikroobid eemalduvad nahalt ka koos surnud sarvkihi rakkudega. Pesemisvahendid ning kosmeetikatooted (deodorandid) hävitavad samuti nahal elavaid baktereid.

Mida rohkem ultraviolettkiirgust nahale langeb, seda enam sünteesib nahk tumedat pigmenti melaniini ja seda pruunim on naha jume. Melaniin neelab, hajutab ja peegeldab ultraviolett­kiirgust. Nii takistab naha tume värvaine kiirguse tungimist nahaaluste kudede rakkudesse, kus kiirgus kahjustaks raku­tuumades pärilikkusainet. Melaniini kogusest nahas sõltub ka inimgruppide nahavärvus. Lõunamaa inimeste tumepruun nahavärvus kaitseb neid päikesekiirguse kahjuliku mõju eest ning võimaldab elada päikeseküllastes piirkondades.

Mingi kogus päikesekiirgust on inimese nahale siiski vajalik. Nimelt sünteesitakse selle mõjul meie nahas D-vitamiini, mis reguleerib kaltsiumi ja fosfori ainevahetust ja mida on vaja luustiku normaalseks arenguks.

Tänapäeval on selgunud, et üleliia päevitada on ohtlik. Päikese ultraviolettkiirgus võib põhjustada nahavähki ning naha enne­aegset vananemist. Nahavähk on tänapäeval üks sagedamini esinevaid vähivorme valgenahalistel. Päike annab küll kena pruuni jume, kuid hiljem võib tekkida naha sisse mitmesuguseid inetuid ja isegi ohtlikke moodustisi: käsnu, pigmendilaike jm. Nahal on n-ö mälu ning varasem päevitamine maksab aastate, isegi mitmekümne aasta pärast kätte. Valgenahalistest inimestest on kõige rohkem ohustatud need, kes on loomulikud blondid või punapead, sest neil moodustub vähe melaniini. Eriti tuleb vältida päikesepõletust lastel ja noortel, sest enne 15. eluaastat saadud päikesepõletus kahekordistab nahavähi tekkeriski. Tähtis on aeg-ajalt uurida oma pigmendilaike ehk nn sünnimärke või lasta seda teha kellelgi teisel, kui ise mõnda nägema ei ulatu. Kui sünni­märk on muutnud kas kuju, värvi või suurust, tuleb kohe minna arsti juurde.

Liigse ultraviolettkiirguse eest soovitatakse nahka kaitsta sobiva riietuse ja kaitsekreemide abil. Täielikult ei kaitse päevitajat aga ükski kreem. Samuti peaks kasutama huulte kaitseks erilist huule­pulka ning silmade jaoks UV-filtriga päikeseprille. Kindlasti ei soovitata päevitada siis, kui päikesekiirgus on kõige intensiivsem, s.o kella 10–15 vahel.

Selleks et nahk saaks piisavalt toitaineid, säiliks terve ja elastne, tuleb süüa mitmekesist toitu ja juua küllalt palju vett. Samuti tuleb nahka puhastada, sest sellele koguneb vanu rakke, naharasu, higis leiduvaid tahkeid aineid ning väliskeskkonnast mitmesugust mustust. Kui inimene end ei pese, hakkavad bakterid kõike seda lagundama ning tekib ebameeldiv lõhn. Nahale ladestunud mustus häirib ka naha normaalset tööd ning soodustab naha­pinnale sattunud tõvestavate bakterite ja viiruste arengut. Teismeeas suureneb naharasu eritus, mistõttu nahapoorid sageli ummistuvad, neis võib areneda põletik ning tekkida vistrikud. Osal inimestel soodustab vistrike teket teatud toit.

Selleks et nahale sattunud tõvestavad mikroobid inimest ei nakataks, tuleb hoolsalt seebiga käsi pesta, alati enne sööki ja pärast tualetis käimist. Pesemiseks soovitatakse kasutada nõrgatoimelisi pesemisvahendeid, et osa rasu jääks alles ning nahk ei muutuks liiga kuivaks.