Tavaelu poeesia

Mis ta siis kodus tegi? Luges? Kirjutas? Õppis?

Jah, kui raamat või ajaleht pihku puutus, siis luges ta selle läbi.

Kui ta kuulis mõnest silma­paistvast teosest, tuli tal tahtmine sellega tutvuda; ta otsis või palus kelleltki raamatut, ja kui ta selle kohe sai, asus ta ka lugema; tal tekkis sellest juba teatav ettekujutus; veel üks samm – ja asi oleks talle täiesti selgeks saanud; aga näe, juba ta heitis pikali ja hakkas apaatselt lakke vahtima, läbi­lugemata ja lõpuni mõistmata raamatut kõrvale pannes.

Ükskõiksus valdas teda veel rutemini kui vaimustus: kunagi ei võtnud ta käest ärapandud raamatut uuesti käsile.

Muidu õppis ta nagu teisedki, nagu kõik, seega viieteist­kümnenda eluaastani kodu­koolis; siis otsustasid vanad Oblomovid pika kõhklemise järel Iljuša Moskvasse saata, kus ta tahes-tahtmata pidi stuudiumi läbi tegema.

Arg, apaatne loomus ei lasknud tal koolis, võõraste hulgas, oma laiskust ja tujukust täielikult avaldada, sest seal hellitatud pojukestele erandeid ei tehtud. Paratamatult istus ta klassis sirge seljaga, kuulas, mis õpetajad rääkisid, sest muud ta teha ei saanud, ning suure vaevaga, higistades ja ohates õppis ta oma tükid ära.

Seda kõike pidas ta üldse karistuseks, mida taevas meile meie pattude pärast peale on pannud. Õpetaja poolt tõmmatud küüne­kriipsust ülesantud tüki mõne rea all ta kaugemale ei vaadanud, mingi­suguseid küsimusi ta ei esitanud ja seletusi ei nõudnud. Ta oli sellega rahul, mis kaustikusse oli kirjutatud, ega avaldanud tüütut uudishimu ka mitte siis, kui ta kõigest õpitust ja kuuldust aru ei saanud.

Kui tal õnnestus raamatust, mida nimetati statistikaks, ajalooks või majandus­teaduseks, kuidagi­moodi jagu saada, siis oli ta enesega täiesti rahul.

Kui aga Stolz tõi talle raamatuid, mida veel peale selle oli vaja läbi lugeda, siis vahtis Oblomov tükk aega vaikides sõbrale otsa.

„Ka sina, Brutus, – minu vastu!” ütles ta ohates ja asus raamatute kallale.

Niisugune liigne lugemine oli tema meelest raske ja loomuvastane.

Mistarvis kõik need kaustikud, nende kirjutamiseks kulub ju nii palju aega, paberit ja tinti? Mistarvis need õppe­raamatud? Lõpuks, mistarvis see kuue-seitsmeaastane mungaelu, valjus, karistused, istumine ja piinlemine ülesannete kallal, jooksmise, vallatamise ja lõbutsemise keeld, niikaua kui kõik pole ära õpitud?

„Millal siis elatakse?” küsis ta iseeneselt.

Maggie armastas viibida avaras veski­ruumis ja sealt väljudes olid ta juuksed sageli õrnalt üle puuderdatud, mis pani ta tumedad silmad veelgi tulisemalt välkuma. Rütmiline mürin ja suurte kivide lakkamatu liikumine sisendasid temasse ebamäärast, pinevat aukartust otsekui mingi tabamatu jõu ees ... jahu aga voolas ja voolas ... valge peen jahutolm, mis mahendas kõik pinnad ja muutis isegi ämbliku­võrgud haldja­pitsiks, jahu magus­puhas lõhn – kõik see tekitas Maggie’s tunde, et võrreldes tema enda igapäevase välise eluga, on veski hoopis erinev väike maailm. Eriti panid teda mõtlema ämblikud. Ei tea, kas neil leidus väljaspool veskit ka sugulasi, ja sel juhul pidi perekondlik läbikäimine omajagu raskusi valmistama – priske jahune ämblik, kes oli harjunud sööma oma kärbest jahutolmu kattes, kindlasti kannatas omajagu tädipoja söögilauas, kus kärbes serveeriti au naturel, ämblikudaamid aga võisid üksteise välimusest lausa ehmuda. Ent kõige rohkem meeldis Maggie’le veski ülemine korrus – terasalv oma suurte vilja­kuhilatega, millel ta võis istuda ja aegamisi alla libiseda. Sellest lõbust mõnu tundes oli tal kombeks vestelda Luke’iga, kelle seltsis ta oli alati väga jutukas, sest ta soovis, et Luke peaks teda arukaks tüdrukuks, nagu ta seda oli oma isa silmis.

Võib-olla pidas Maggie praegu vajalikuks kindlustada oma positsiooni Luke’i juures, sest istudes libiseval terakuhilal, mille kõrval Luke midagi toimetas, ütles ta veski­vestluses vajalikul kimedal häälel:

„Sina, Luke, ei ole küll vist peale piibli ühtki raamatut lugenud – või ehk oled?”

„Ei, kulla preilna – ja sedagi vähevõitu,” ütles Luke väga siiralt. „Ma põle suurt lugeja.”

„Aga kui ma laenaksin sulle mõne oma raamatu, Luke? Mul ei ole küll ühtki väga ilusat raamatut, mis oleks sulle kerge lugeda. Aga mul on „Pugi reis mööda Euroopat” – see räägib igasugu sorti inimestest maailmas, ja kui sa ei saagi päriselt aru, siis tulevad pildid appi – need näitavad inimeste välimust ja kombeid, ja mis tööd nad teevad. Seal on hollandlasi, need on väga paksud, tõmbavad piipu, tead sa – ja üks istub tünni otsas.”

„Ei, preilna, mina neist ollandlastest küll hääd ei arva. Nendest ma ei hooligi miskit teada saada.”

„Aga nad on ju meie ligimesed, Luke – ja oma ligimestest peaksime me üht-teist teadma.”

Mis ligemised nad meile ära ei ole, kulla laps; tean ain’t niipalju, et mu endine peremees, kes oli arukas inime, ütles iki: „Kui ma külvan oma nisu soolvees leotamata, siis olen ju ollandlane,” ütles ta, ja see tähendas, et ollandlane on opakas või sinnapoole. Opakaid on niigi küllant, ja sulisid ka küllant – neid põle vajagi raamatust otsi.”

„Ah soo,” ütles Maggie, üsna segadusse aetud Luke’i ootamatult kindlast seisukohast hollandlaste suhtes, „aga ehk meeldiks sulle siis „Elav loodus” – see, tead sa, ei ole hollandlastest, vaid seal on elevandid, kängurud, kärpkass, kuukala ja üks lind, kes oma saba peal istub – nimi läks mul meelest ära. Mõned maad, tead sa, on neid elukaid täis, ja hobuseid ega lehmi ei olegi. Kas sa tahaks neist lugeda, Luke?”

Järgnevad päevad olid pühendatud korteri otsimisele, ja ta jäi peatuma ühe möbleeritud toa juurde kolmandal korrusel Saint-Hyacinthe’i tänavas.

Uhiuus kirjamapp kaenla all, sammus ta ava­loengule. Kolmsada peakatteta noorukit täitsid amfiteatri­kujulist auditooriumi, kus punases talaaris vanamees pidas ettekannet monotoonse häälega. Suled krabisesid paberil. Siin loengu­saalis leidis ta eest samasuguse tolmu­lõhna kui kolledži klassides, samasuguse kujuga kateedri ja sama igavuse! Tervelt kaks nädalat tuli ta ikka jälle siia tagasi. Kuid polnud veel jõutud kolmanda peatükini, kui ta jättis Tsiviil­koodeksi sinnapaika ja hülgas „Institutsioonid” Summa divisio personarum’i kohal.

Rõõmud, mida ta oli lootnud, jäid tulemata; ja kui ta oli ammendanud ühe laenu­raamatukogu varud, põgusalt üle vaadanud Louvre’i pildikogud ja mitu korda järjest käinud teatris, vajus ta täielikku jõudeolekusse.

Tuhat uut seika süvendasid tema nukrust. Ta pidi oma pesu üle arvet pidama ja taluma portjeed, sanitari moega jõhkardit, kes, ilmudes hommikuti tema voodit üles tegema, lehkas alkoholi järele ja aina torises. Tuba, mida ilustas alabaster­kell, ei meeldinud talle. Vaheseinad olid õhukesed; ta kuulis, kuidas üli­õpilased punši valmistasid, naersid, laulsid.

Tüdinud sellest üksindusest, otsis ta üles ühe oma endise kamraadi nimega Baptiste Martinon. Tolle leidis ta ühest buržuaade võsude pansionist Saint-Jacques’i tänavas tuupimas kohtu­menetlust kivisöe­tule ääres.

Tema vastas istus keegi naine, sits­kleit seljas, ja nõelus sokke.

Martinon oli ilus poiss, nagu öeldakse: pikk, priske näoga, korra­päraste näojoontega ja sinakate pungis silmadega. Tema isa, kes oli suurmaa­pidaja, oli määranud poja kohtu­ametile, ja noor üliõpilane, kes juba nüüd tahtis näida soliidne, kandis pöetud habet.

Et Frédérici spliinil puudus igasugune reaalne põhjus ning ta ei saanud kurta mingi õnnetuse üle, ei käsitanud Martinon tema hädaldusi elu­tühjuse üle. Igal hommikul läks ta loenguile, jalutas seejärel Luxembourg’i aias, jõi õhtuti kohvikus oma tassikese kohvi ja tundis end tuhande viiesaja frangiga aastas ja selle töölisneiu armastusega täiesti õnnelikuna.

„Milline õnn!” hüüatas Frédéric endamisi.