Tavaelu poeesia

Mistarvis kõik need kaustikud, nende kirjutamiseks kulub ju nii palju aega, paberit ja tinti? Mistarvis need õppe­raamatud? Lõpuks, mistarvis see kuue-seitsmeaastane mungaelu, valjus, karistused, istumine ja piinlemine ülesannete kallal, jooksmise, vallatamise ja lõbutsemise keeld, niikaua kui kõik pole ära õpitud?

„Millal siis elatakse?” küsis ta iseeneselt.

Gontšarov

Loe ja mõtle

A. Iseloomusta ja võrdle katkendite tegelasi. Mida tegelased tahavad? Millest nad mõtlevad? Mida nad teevad?

B. Mille poolest sellised tegelased romantilisse kirjandusse ei sobiks?

Oblomov

Ivan Gontšarov, 1859 (katkend)​

Mis ta siis kodus tegi? Luges? Kirjutas? Õppis?

Jah, kui raamat või ajaleht pihku puutus, siis luges ta selle läbi.

Kui ta kuulis mõnest silma­paistvast teosest, tuli tal tahtmine sellega tutvuda; ta otsis või palus kelleltki raamatut, ja kui ta selle kohe sai, asus ta ka lugema; tal tekkis sellest juba teatav ettekujutus; veel üks samm – ja asi oleks talle täiesti selgeks saanud; aga näe, juba ta heitis pikali ja hakkas apaatselt lakke vahtima, läbi­lugemata ja lõpuni mõistmata raamatut kõrvale pannes.

Ükskõiksus valdas teda veel rutemini kui vaimustus: kunagi ei võtnud ta käest ärapandud raamatut uuesti käsile.

Muidu õppis ta nagu teisedki, nagu kõik, seega viieteist­kümnenda eluaastani kodu­koolis; siis otsustasid vanad Oblomovid pika kõhklemise järel Iljuša Moskvasse saata, kus ta tahes-tahtmata pidi stuudiumi läbi tegema.

Arg, apaatne loomus ei lasknud tal koolis, võõraste hulgas, oma laiskust ja tujukust täielikult avaldada, sest seal hellitatud pojukestele erandeid ei tehtud. Paratamatult istus ta klassis sirge seljaga, kuulas, mis õpetajad rääkisid, sest muud ta teha ei saanud, ning suure vaevaga, higistades ja ohates õppis ta oma tükid ära.

Seda kõike pidas ta üldse karistuseks, mida taevas meile meie pattude pärast peale on pannud. Õpetaja poolt tõmmatud küüne­kriipsust ülesantud tüki mõne rea all ta kaugemale ei vaadanud, mingi­suguseid küsimusi ta ei esitanud ja seletusi ei nõudnud. Ta oli sellega rahul, mis kaustikusse oli kirjutatud, ega avaldanud tüütut uudishimu ka mitte siis, kui ta kõigest õpitust ja kuuldust aru ei saanud.

Kui tal õnnestus raamatust, mida nimetati statistikaks, ajalooks või majandus­teaduseks, kuidagi­moodi jagu saada, siis oli ta enesega täiesti rahul.

Kui aga Stolz tõi talle raamatuid, mida veel peale selle oli vaja läbi lugeda, siis vahtis Oblomov tükk aega vaikides sõbrale otsa.

„Ka sina, Brutus, – minu vastu!” ütles ta ohates ja asus raamatute kallale.

Niisugune liigne lugemine oli tema meelest raske ja loomuvastane.

Mistarvis kõik need kaustikud, nende kirjutamiseks kulub ju nii palju aega, paberit ja tinti? Mistarvis need õppe­raamatud? Lõpuks, mistarvis see kuue-seitsmeaastane mungaelu, valjus, karistused, istumine ja piinlemine ülesannete kallal, jooksmise, vallatamise ja lõbutsemise keeld, niikaua kui kõik pole ära õpitud?

„Millal siis elatakse?” küsis ta iseeneselt.

Tõlkinud A. H. Tammsaare
Ivan Gontšarov (1812–1891) – vene kirjanik ja kriitik, kelle loomingust nüüdis­ajal tuntakse kõige paremini romaani „Oblomov”. See on lugu mehest, kes ei viitsi mitte midagi teha. Ajuti ta küll püüab oma passiivsest loomusest võitu saada, näiteks innustab teda selleks armastatud naine ja soov oma elu piisavalt korda seada, et abielluda. Peagi loobub ta siiski pingutamast ning lõpetab oma elupäevad järjest sügavamas tegevusetuses ja ükskõiksuses.
​Kaasaegsed hindasid kõrgelt ka Gontšarovi teisi teoseid, muuhulgas loeti suure huviga tema reisikirja „Fregatt „Pallas”” (järjejutuna alates 1855, raamatuna 1858), mis tutvustas vene publikule asja­tundlikult ja tasa­kaalukalt kaugeid maid ja kultuure, näiteks Jaapanit. Nii selles teoses kui ka kogu muus loomingus ilmnes Gontšarovi püüd ümbritsevat maailma tundma õppida ning seda idealiseerimata kujutada. Soovkujutelmades elavatesse romantilistesse karakteritesse oli ta oma loometee algusest saadik kriitiliselt suhtunud. Romantilise eluhoiaku kriitikat võib näha ka „Oblomovis”.

Veski Flossi jõel

George Eliot, 1860 (katkend)​

Maggie armastas viibida avaras veski­ruumis ja sealt väljudes olid ta juuksed sageli õrnalt üle puuderdatud, mis pani ta tumedad silmad veelgi tulisemalt välkuma. Rütmiline mürin ja suurte kivide lakkamatu liikumine sisendasid temasse ebamäärast, pinevat aukartust otsekui mingi tabamatu jõu ees ... jahu aga voolas ja voolas ... valge peen jahutolm, mis mahendas kõik pinnad ja muutis isegi ämbliku­võrgud haldja­pitsiks, jahu magus­puhas lõhn – kõik see tekitas Maggie’s tunde, et võrreldes tema enda igapäevase välise eluga, on veski hoopis erinev väike maailm. Eriti panid teda mõtlema ämblikud. Ei tea, kas neil leidus väljaspool veskit ka sugulasi, ja sel juhul pidi perekondlik läbikäimine omajagu raskusi valmistama – priske jahune ämblik, kes oli harjunud sööma oma kärbest jahutolmu kattes, kindlasti kannatas omajagu tädipoja söögilauas, kus kärbes serveeriti au naturel, ämblikudaamid aga võisid üksteise välimusest lausa ehmuda. Ent kõige rohkem meeldis Maggie’le veski ülemine korrus – terasalv oma suurte vilja­kuhilatega, millel ta võis istuda ja aegamisi alla libiseda. Sellest lõbust mõnu tundes oli tal kombeks vestelda Luke’iga, kelle seltsis ta oli alati väga jutukas, sest ta soovis, et Luke peaks teda arukaks tüdrukuks, nagu ta seda oli oma isa silmis.

Võib-olla pidas Maggie praegu vajalikuks kindlustada oma positsiooni Luke’i juures, sest istudes libiseval terakuhilal, mille kõrval Luke midagi toimetas, ütles ta veski­vestluses vajalikul kimedal häälel:

„Sina, Luke, ei ole küll vist peale piibli ühtki raamatut lugenud – või ehk oled?”

„Ei, kulla preilna – ja sedagi vähevõitu,” ütles Luke väga siiralt. „Ma põle suurt lugeja.”

„Aga kui ma laenaksin sulle mõne oma raamatu, Luke? Mul ei ole küll ühtki väga ilusat raamatut, mis oleks sulle kerge lugeda. Aga mul on „Pugi reis mööda Euroopat” – see räägib igasugu sorti inimestest maailmas, ja kui sa ei saagi päriselt aru, siis tulevad pildid appi – need näitavad inimeste välimust ja kombeid, ja mis tööd nad teevad. Seal on hollandlasi, need on väga paksud, tõmbavad piipu, tead sa – ja üks istub tünni otsas.”

„Ei, preilna, mina neist ollandlastest küll hääd ei arva. Nendest ma ei hooligi miskit teada saada.”

„Aga nad on ju meie ligimesed, Luke – ja oma ligimestest peaksime me üht-teist teadma.”

Mis ligemised nad meile ära ei ole, kulla laps; tean ain’t niipalju, et mu endine peremees, kes oli arukas inime, ütles iki: „Kui ma külvan oma nisu soolvees leotamata, siis olen ju ollandlane,” ütles ta, ja see tähendas, et ollandlane on opakas või sinnapoole. Opakaid on niigi küllant, ja sulisid ka küllant – neid põle vajagi raamatust otsi.”

„Ah soo,” ütles Maggie, üsna segadusse aetud Luke’i ootamatult kindlast seisukohast hollandlaste suhtes, „aga ehk meeldiks sulle siis „Elav loodus” – see, tead sa, ei ole hollandlastest, vaid seal on elevandid, kängurud, kärpkass, kuukala ja üks lind, kes oma saba peal istub – nimi läks mul meelest ära. Mõned maad, tead sa, on neid elukaid täis, ja hobuseid ega lehmi ei olegi. Kas sa tahaks neist lugeda, Luke?”

Tõlkinud Valda Raud
George Eliot (tegeliku nimega Mary Ann Evans, 1819–1880) – inglise kirjanik, tõlkija ja kriitik. Ilu­irjanduslikku loomingut avaldas ta mehenime all. Ta uskus, et see muudab ta kaasaegsete silmis tõsiselt­võetavamaks, kuna nais­kirjanike loomingut seostas tollane publik enamjaolt meele­lahutuslike armastus­lugudega. Naiste piiratud võimalused enese­teostuseks 19. sajandi ühiskonnas on üks keskseid probleeme ka romaanis „Veski Flossi jõel”. Romaan kujutab õe-venna Maggie ja Tom Tulliveri elukäiku. Maggie on väga terane, tugeva iseloomuga ning südamlik, kuid ei saavuta isiklikku õnne ega vaimset rahuldust pakkuvat elu, sest ajastu tavad, Tulliveride majanduslikud raskused ning kohustused pere ja sõprade ees seavad tema teele järjest takistusi. Maggie peamine siht ei ole neid iga hinna eest ületada, vaid õppida langetama keerukates olukordades otsuseid, mis pole tema südame­tunnistusega vastuolus, ning see tähendab sageli loobumist ja leppimist.

Tundekasvatus

Gustave Flaubert, 1869 (katkend)

Järgnevad päevad olid pühendatud korteri otsimisele, ja ta jäi peatuma ühe möbleeritud toa juurde kolmandal korrusel Saint-Hyacinthe’i tänavas.

Uhiuus kirjamapp kaenla all, sammus ta ava­loengule. Kolmsada peakatteta noorukit täitsid amfiteatri­kujulist auditooriumi, kus punases talaaris vanamees pidas ettekannet monotoonse häälega. Suled krabisesid paberil. Siin loengu­saalis leidis ta eest samasuguse tolmu­lõhna kui kolledži klassides, samasuguse kujuga kateedri ja sama igavuse! Tervelt kaks nädalat tuli ta ikka jälle siia tagasi. Kuid polnud veel jõutud kolmanda peatükini, kui ta jättis Tsiviil­koodeksi sinnapaika ja hülgas „Institutsioonid” Summa divisio personarum’i kohal.

Rõõmud, mida ta oli lootnud, jäid tulemata; ja kui ta oli ammendanud ühe laenu­raamatukogu varud, põgusalt üle vaadanud Louvre’i pildikogud ja mitu korda järjest käinud teatris, vajus ta täielikku jõudeolekusse.

Tuhat uut seika süvendasid tema nukrust. Ta pidi oma pesu üle arvet pidama ja taluma portjeed, sanitari moega jõhkardit, kes, ilmudes hommikuti tema voodit üles tegema, lehkas alkoholi järele ja aina torises. Tuba, mida ilustas alabaster­kell, ei meeldinud talle. Vaheseinad olid õhukesed; ta kuulis, kuidas üli­õpilased punši valmistasid, naersid, laulsid.

Tüdinud sellest üksindusest, otsis ta üles ühe oma endise kamraadi nimega Baptiste Martinon. Tolle leidis ta ühest buržuaade võsude pansionist Saint-Jacques’i tänavas tuupimas kohtu­menetlust kivisöe­tule ääres.

Tema vastas istus keegi naine, sits­kleit seljas, ja nõelus sokke.

Martinon oli ilus poiss, nagu öeldakse: pikk, priske näoga, korra­päraste näojoontega ja sinakate pungis silmadega. Tema isa, kes oli suurmaa­pidaja, oli määranud poja kohtu­ametile, ja noor üliõpilane, kes juba nüüd tahtis näida soliidne, kandis pöetud habet.

Et Frédérici spliinil puudus igasugune reaalne põhjus ning ta ei saanud kurta mingi õnnetuse üle, ei käsitanud Martinon tema hädaldusi elu­tühjuse üle. Igal hommikul läks ta loenguile, jalutas seejärel Luxembourg’i aias, jõi õhtuti kohvikus oma tassikese kohvi ja tundis end tuhande viiesaja frangiga aastas ja selle töölisneiu armastusega täiesti õnnelikuna.

„Milline õnn!” hüüatas Frédéric endamisi.

Tõlkinud Paul Viires​
Gustave Flaubert (1821–1880) – prantsuse kirjanik, keda peetakse oma aja üheks suuremaks stiili­meistriks. Flaubert ei uurinud põhjalikult mitte ainult oma teoste ainest, vaid lihvis üli­hoolikalt teksti ning otsis igale teosele pingsalt vormi, mis mõjuks ainuõigena. „Tundekasvatuse” esimesed versioonid sündisid kirjaniku nooruses, 1840. aastate algul. Romaani viimase versiooni valmimiseks kulus juba küpsel kirjanikul viis aastat. Romaanis on nii mõndagi autobiograafilist, sealhulgas näiteks noore peategelase Frédéric Moreau sala­armastus endast vanema abielunaise vastu, kuid ka Frédérici vaimne ja hingeline arengu­tee tervikuna. Romaan kujutab kaugenemist noorpõlve romantilistest ideaalidest ja illusioonidest, mis kujundavad tegelase soove ja ootusi, kuid ei anna talle oskust ega jõudu elus midagi korda saata.

Tavaelu poeesia

Realistlike kirjanike huvi kaasaegse ühiskonna vastu tõi teostesse uutmoodi tegelased, olustiku ja sündmused. Keskenduti tavalistele inimestele ja nende elule, mitte erandlike kangelaste tegudele ja saatusele, mis oli paelunud varasemate ajastute kirjanikke. Tegelaskujud, kelle iseloom, elu­keskkond ja käekäik sarnanesid suure hulga päris inimeste omadega, mõjusid usutavalt ning nende kaudu sai käsitleda probleeme, mis inimesi tegelikkuses puudutasid.

Nõnda tekkis ettekujutus kirjanikust kui kellestki, kes laseb lugejatel heita pilgu teiste inimeste ellu. Tegelikult mõtlevad ka realistlikud kirjanikud oma teoste maailma välja, kuid soovivad luua võimalikult veenva illusiooni, et selline maailm ongi. Selleks peab lugeja võimalikult palju teoses kujutatut oma kogemuse põhjal ära tundma.

Kirjandusteoste tegevuspaikadeks said kirjanikele ja lugejaile tuttavad, enamasti kaasaegsed keskkonnad, mida hakati kujutama detailselt, tõetruult ning paikade omapära silmas pidades. Varasemas kirjanduses oli palju kujutatud tinglikku ruumi, mida kirjeldati pigem kirjandus­traditsiooni, mitte tegeliku vaatluse põhjal. Huvi tegeliku ruumi vastu innustas muuhulgas kujutama kirjanduses linna, eriti moodsat suurlinna. Kuid ka looduse­kujutus moderniseerus, seostus tihedamalt autori tegeliku loodus­kogemusega.

Realistliku kirjanduse tegelaskujud on niisama mitmekesised kui päris inimesedki ning seetõttu on ka nende seas omapäraseid ja erakordseid karaktereid. Osa realistlikke kirjanikke kujutab erandlike tegelaste kokkupõrget igapäeva­maailma tavade ja normidega. Kuid realistlik kirjandus hakkas varasemast enam tähelepanu pöörama ka kesk­pärasusele. Tegelaste puudused ja voorused on tavalised, nende areng ootuspärane, nende püüdlused argised ja tagasihoidlikud. Realistlik kirjandus näitab, et kunstiliselt huvitav ja uurimist väärt võib olla ka inimene, kes millegagi silma ei paista. Ka kõige harilikumate tegelas­kujude juures ilmnevad isiku­pärased pisiasjad ja iseloomulikud jooned, näiteks keelepruuk, riietus või mõni veider harjumus.

Tegelase ja tema elu tavalisus tähendab ühtlasi, et teoste sündmustik on suhteliselt napp ja sageli välise põnevuseta. Tegelaste elus tuleb ette pöördeid, mida päriselugi sisaldab (peretülid, töö või lähedase kaotus vms), kuid ei toimu erakordseid seiklusi.

Arbury veski Inglismaal Birminghami lähedal, mida on peetud George Elioti romaani keskse tegevuspaiga eeskujuks. 19. sajandil hakati kunsti­teostele leidma ainest ja loovale kujutlus­võimele innustust paljudest asjadest, mille käsitlemiseks puudus varasem kunsti­traditsioon.
Claude Monet’ maal „Saint-Lazare’i vaksal: rongi saabumine” (1877). Linnaolustik ja tehnika olid maalikunsti jaoks uus aines. Uudne oli ka kunstnike julgus pöörduda ainese poole, mida traditsiooniliselt ilu ja kunstiga polnud seostatud.
Kaader telesarjast „Õnne 13”, mis algas ETV-s 1993. aastal ning on kujutanud Eesti inimeste argielu iseseisvuse taastamise järgses muutlikus olustikus enam kui 20 hooaja vältel. Sari lähtub realismi alus­põhimõtetest: kujutab tuttavat maailma, laseb piiluda tegelaste ellu, mis meenutab päris inimeste oma, ning aitab järele mõelda ühiskondlike probleemide ja inim­suhete üle.

Lauliku talveüksindus

Juhan Liiv

Lume tuiskab, mina laulan,
laulan kurba laulukest,
lumi keerleb tuulehoodest,
minu süda valudest.

Lume tuiskab, mina laulan,
laulan kurba laulukest;
lumi kogub aia äärde,
valu minu südame.

Lume tuiskab, mina laulan,
laulan kurba laulukest,
laulan, kuni hauas kaetud
olen jääst ja lumedest.​​​​​​​​​

C. Võrdle loodusmotiive Juhan Liivi luuletuses „Lauliku talveüksildus” ja Petersoni „Lauljas”.

  • Kummad on tõenäolisemalt reaalse kogemusega seotud? Miks?
  • Mis peale isiklike kogemuste veel võib kujundi­loomet mõjutada?
  • Kuidas väljendavad loodus­motiivid Liivi ja Petersoni ette­kujutust oma kutsumusest ja saatusest?

D. Too Gontšarovi, Elioti ja Flauberti katkenditest näiteid kirjeldatud realistliku kirjanduse omaduste kohta.

E. Võrdle katkendeid.

  • Millised näitlikustavad kõige paremini argikeskkonna kujutamist?
  • Millised keskpärase karakteri kujutamist?
  • Kuidas väljendub neis sündmuste lihtsus ja nappus?