Harjutus 65
Lõpeta laused.
Neljandas klassis lugesime järgmisi raamatuid:
Minu lemmikraamat on
Olen näinud filme
Kõige rohkem meeldib mulle film pealkirjaga
Õhtuti vaatan sageli televiisorist seriaali
Minu lemmiklaul on , mida esitab
- Kontrolli järgmiste reeglite põhjal, kas toimisid õigesti.
Esisuurtähega ja jutumärkides kirjutatakse kõik pealkirjad.
Pealkirjad on näiteks
raamatutel: „Tõde ja õigus”;
filmidel: „Sigade revolutsioon”;
saadetel: „Vabariigi kodanikud”;
sarjadel: „Kättemaksukontor”;
kunstiteostel: „Kuningaks kroonimine”;
mängudel: „Püüa palli”.
Harjutus 66
Otsusta, kas tumedalt trükitud sõnad on nimed või pealkirjad.
Edgar Valter (21. september 1929 – 4. märts 2006) oli eesti lastekirjanik ja kunstnik. Ta on illustreerinud selliseid tegelaskujusid nagu Krõll, naksitrallid, Sipsik ja Kunksmoor.
Edgar Valter sündis Tallinnas kaheksalapselise pere neljanda lapsena. Aastal 1945 lõpetas Tallinna 17. mittetäieliku keskkooli. Aastast 1950 oli ta vabakutseline kunstnik. Viimased poolteist aastakümmet elas Edgar Valter alaliselt Võrumaal Urvaste vallas Pöörismäe talus.
Vabakutselise kunstnikuna illustreeris ta umbes 250 raamatut, enamik neist lasteraamatud. Tema karikatuure on avaldanud paljud ajakirjad ja ajalehed. Edgar Valter on teinud kaastööd ajakirjadele Hea Laps, Täheke, Pioneer ja Pikker.
1994. aastal ilmus „Pokuraamat” – esimene Edgar Valteri enda kirjutatud ja joonistatud lasteraamat, mille kirjaniku- ja kunstnikutöö tunnistasid lapsed Nukitsa konkursil (1996) I koha vääriliseks. Järjena ilmusid sellele teosele „Pokuaabits” ja „Pokulood”.
2008. aastal avati lastekirjanduse keskuses Edgar Valteri galerii.
- Mille järgi eristad nimesid pealkirjadest? –
Harjutus 67
Enne järgmise katkendi lugemist arutage pinginaabriga kahe minuti vältel, missugune on südametu inimene. Kirjeldage teda. Seejärel lugege katkend läbi ja täitke selle järel olevad ülesanded.
Aga kui puuraidur suurde troonisaali astus, ei näinud ta ei pead ega naist, sest Oz oli võtnud kõige hirmuäratavama koletise kuju. See koletis oli peaaegu elevandisuurune ja roheline troon paistis tema raskusele vaevu vastu pidavat. Koletisel oli ninasarviku pea, ainult et sellel peal oli viis silma. Keha küljes oli viis pikka kätt ja viis pikka peenikest jalga, ja see keha oli üleni kaetud paksu villataolise karvaga. Jubedamat koletist oli raske ette kujutada. Päris õnn kohe, et plekkmehel veel südant ei olnud – see oleks hirmust meeletult kloppima hakanud. Aga et ta oli vaid plekist, ei kartnud ta sugugi.
„Mina olen Oz, suur ja hirmus,” hakkas koletis rääkima häälega, mis oli sulaselge möirgamine. „Kes sina oled ja mida sa minust tahad?”
„Mina olen puuraidur ja olen plekist tehtud. Sellepärast pole mul südant ja ma ei saa armastada. Ma palun, et sa annaksid mulle südame, nii et ma oleksin samasugune nagu kõik teisedki inimesed.”
(L. Frank Baum „Võlur Oz”,inglise keelest tõlkinud Ann Parts)
- Mis mulje jäi sulle puuraidurist selle katkendi põhjal? Kas tema kohta sobiks öelda „südametu“? –
- Mida arvad plekist puuraiduri soovist? –
- Joonista katkendi põhjal illustratsioon, milles kujutad kirjeldatud koletist.
WIMBERGI WEERG
AEG-AJALT NÄEB TELEKAS JALGPALLIMÄNGE. Vahel on mikrofoni taga jalgpallikommentaator, kelle keelekasutus on mulle kõrva jäänud. Tema tekst, igati uljas, kuuldub telekast umbes selline: „Gómez lööb-ä! Čech tõrjub-ä! Pall Lahmile, Lahm proovib-ä! Post-ä! Chelsea vasturünnakul-ä! Suluseis-ä!“ Olen selle kommentaatori nimetanud mõttes Ä-meheks.
Vahel on jalkastuudios kuulda ka Et-meest. Tolle tekst on umbes selline: „Väga palju on ebatäpseid sööte, et... Piqué näitab juba väsimuse märke, et... Jah, juba viies nurgalöök Barcelonale, et...“ Enamik neist lausetest jääb lõpetamata, enamikku polegi võimalik lõpetada, ilma et mõte jaburaks kisuks. Tavaliselt lõpetavad inimesed lause punktiga. See kommentaator lõpetab oma lauseid tihti sõnaga „et“, nagu too esimene lõpetab häälitsusega „ä“. Olen kuulnud Ä-meest ja Et-meest stuudios ka koos... Poolteist tundi sellist keelt hakkab juba vaatamiselamust segama.
Selliseid ä-sid ja et-isid nimetatakse parasiitideks. Parasiit on tavatähenduses tüütu elukas, üldiselt putukas või ussike, kes ronib teise olevuse karvadesse, naha külge või kõhtu ja tunneb ennast seal mugavasti, ehkki on kandjale tüliks. Parasiidid keeles on sõnad või häälitsused, mis ronivad normaalsetesse lausetesse, ilma et neid seal tarvis oleks. Neid on terve rida: lühike ä ja pikk ää, kokutav et, uimane ee, igasse kohta tükkiv nagu, tibilik vä, totakas õõõ... Neid saab ühendada: et-ää, nagu-ee. Ja nii edasi.
Igaüks peaks oma suulist kõnet proovima eemalseisja kõrvadega kuulata, eriti see, kelle töö nõuab palju rääkimist. Parasiidid lauses on koledad ja häirivad, kui neid on väga palju. Paistab, et need tekivad siis, kui kõneleja ei tea, mida öelda, aga ei taha suud ka kinni panna. On inimesi, kes peavad harjutama sellist lihtsat asja nagu suulises kõnes lause lõpetamine punktiga.
Nagu paljudel asjadel, on ka sellel teemal kaks otsa. Ühelt poolt peab hoolt kandma oma suulise eneseväljenduse eest. Teiselt poolt ei olegi võimalik kõnelda täpselt selliste lausetega nagu raamatus. Kirja panduna on laused – loodetavasti – õigel kohal ja õigel kujul, alguse, keskpaiga ja lõpuga. Ühele lausele järgneb just see lause, mis peab järgnema. Suulises kõnes on lugu teine: siin on näiteks normaalne, et mõni lause jäetakse pooleli ja hakatakse pihta uuega, mis tundub parem, täpsem. Või hüpatakse keset üht lauset korraks tagasi eelmisse, kuna seda on vaja selgitada.
Näiteks: „Nägin eile poe juures... Sõitsin eile rattaga poe juurest mööda ja nägin poest välja tulemas Ott Leplandi! Sõi... Noh, teate, see pood seal parkla juures. Sõi mingit pirukat.“ Kirja panduna teeks õpetaja need laused punasekirjuks. Aga suulises vestluses on need normaalsed laused. Tuleb vaid jälgida, et neid palju üksteise otsa ei kuhjuks.
Seega, jälle need reeglid. Reeglid keeleõpikus puudutavad eelkõige kirjutamist. Suulises vestluses on reeglid teised. Õpetajad sellest väga ei räägi. Kuidas vahet teha, mis on mis ja millal tohib kuidas? Raske öelda. See oskus tuleb ehk ise, kui vahel raamatuid lugeda, muidu ka mõistust peanuppu koguda ja ennast kõrvalt kuulata.
- Service provided by Star Cloud LLC