Eduard Vilde, „Mäeküla piimamees“

1. Loe katkendit, mis kirjeldab Tõnu meeleseisundit ajal, mil ta piima­mehe ametit väga ihaldab, kuid ei usu, et ta selle saab.

Kuna ta silma vaatas ähvardavale võimalusele kõigest ilma jääda, kerkis unistatav õnne­hoone Tõnu ees seda nõidlikumana üles. Juba piimaäri kui eeskojaga. Pihuga raha võtta, kamaluga raha võtta, ikka raha sees soglada – tema, kes lahja lehma­mullika või vana hobuse­luiste ostu­hinnaga tänini kõige suuremat summat värisevas käes hoidis, muidu aga kopikaid ja üksikuid rublakesi luges! Ja teada, et teised seda teavad! Sadasid ja varsti tuhandeid mokast pillata ning mõelda, et teised seda kuulevad! Ja sealiha süüa, kui teised silku söövad, ja näha, kuidas teised seda näevad! – Ning siis veel peakoda, rait ja hunnitu: mitte enam aetav, vaid ajaja, mitte enam sõtkutu, vaid sõtkuja, mitte enam kohkuja kukelaulust, vaid rõõmutseja, et teised kohkusid ja tõusid, ning mitmed sinu heaks ja auks. Ja kõik, mis on mõõdetav pikuti, laiuti, kõrguti, ja mis on paberisse pandud musta tindi ja kirevate värvidega, see on oma, enda ja teiste teada oma, igavesti oma, ja veel kord oma! Ses sõnas huugasid Tõnule kooris kõik maa ja taeva pillid.

2. Mis on kaks peamist põhjust, miks rikka piimamehe koht Tõnule ihaldus­väärne tundub?

3. Kuidas on tegelase minapilt ja enese­tunne seotud tema sotsiaalse kuvandi ning ainelise omandiga?

4. Arutle, kas need seosed on omased Vilde-aegsele ühiskonnale või mõjutavad inimeste elu ka tänapäeval. Kui jah, siis kuidas?

5. Loe Kremeri mõtteid sellest, miks ta pole kunagi abiellunud ega armu­suhteid loonud.

• Millist rolli mängis selles tema iseloom, millist väline surve?
• Kas välisele survele järeleandmine oli vältimatu? Põhjenda.

Kogu öö tegi ta endale ette­heiteid. Ta ise, üksnes ta ise oli süüdi. Olud raskendasid, kuid ei keelanud. Ja ihadest polnud ta ilma ning juhused ei puudunud. Aga ta lükkas edasi, ikka jälle edasi, teiseks, paremaks korraks, ilma et see parem kord iialgi oleks tulnud. Ta kõhkles, kus kinni oli haarata, ta tõrkles, kus vastu oli võtta, – on ju veel aega, on ju veel aega! Ja nõnda ta vesistas suud, kui teised maitsesid, sest teised olid targemad.

[‑‑‑]

Nii siis külgesündinud kütke­pelg? Mine tea. Talle tuli kauguse udust väike Frieda meelde. Ta targes veel tänapäevgi kindel olla, et ta ema õmbleja võre sisse oleks võtnud, kõige legaalsusega muidugi, kui tingimused vähegi päri oleksid olnud, kui otsustavast suust mitte hävitav sõna poleks langenud: „Jaa, Ulrich, miks mitte; hakka aga siis king­sepaks õppima, milleks sul aastate poolest ehk veel aega on ja vaimu- ning hingelaadi järgi huvi peaks olema.” Ja kui mitte väike Frieda seepeale ise poleks kirjutanud: „Jaa, Ulrich, aga sa tead, minu töö eest makstakse nii vähe ...” Millega side vormi­vabakski ühenduseks nende vahel katkes, sest et neiu Frieda sündsamaks pidas kingsepale mehele minna, kes ametit juba oskas.

6. Otsi teosest kohti, kus Mari käitumine või reaktsioon teiste käitumisele Kremerit või Tõnut segadusse ajab.

7. Üldista, millega Mari neid segadusse ajab. Mis tema iseloomus ja käitumises teiste ootustele ei vasta?

8. Loe Mari ja Tõnu dialoogi, kus Tõnu püüab naist veenda Kremeriga suhet alustama, nagu mõisnik soovib.

„Tule taevas appi,” hüüdis Prillup niihästi õiglase härmi kui äkki peast läbi­välgatanud taga­mõttega, „kas sa siis ei nää, et ta sind imustab, et ta sind omaks peab! Ta võiks jo kedagi teist tahta, ilm on jo täis naisi ja tüdrukuid, aga ta tahab sind, üksi sind! Kas sa sest siis ei oska lugu pidada, kas sa siis ei tea, kes on tema ja kes oled sina!”

Ent ülituga polnud midagi peale hakata. Ta purskas naerma teise härrast tuska ja ristis käsi nähes, ja selle naeru seest tuli klõginal: „Ei oska – ei oska – ma oskan aiva enesest lugu pidada; kas sa seda siis ükskord ei taipa!” Mari naeris harva ja taltsalt – nii vallatult nägi Tõnu teda esimest korda naervat. –

Ja nüüd ei tulnud Prillupile enam midagi meelde, mitte midagi. Nagu oleks tal pea asemel puutomp õlgade vahel.

• Kuidas see dialoog Mari iseloomu avab?

• Kuidas Tõnu reaktsioon nende erinevust rõhutab?

9. Kuidas romaan lõppeb?

• Mida Mari teha kavatseb?

• Mis on tema jaoks kõige olulisem?

• Millest ta selle nimel keeldub ja millest loobub?

1. Loe Kremeri kirjeldust romaani alguses.

Väliselt ei paku Mäeküla mõisnik nägijaile aastate kaupa silmahakkavat vaheldust: seesama vormist veninud tume­sinine ševiot­kuub valkjaks istutud saba ja läikima kulunud käiste ning hõlmadega, seesama sinine vest vanade ja värskete toidujälgedega, nende seas tunnistusega, et härra von Kremeri eine­laual naljalt iialgi vedelad munad ei puudu, seesama rohekaks iganenud must taldrik­müts kustunud läiknoka ja ettepoole lodusse vajunud põhjaga ning lõppeks needsamad halli- ja pruuni­triibulised inglise püksid, mille põlveotsad ja kanna­tagused ilu ja tervise kaduvikust mitte vähem härrast keelt ei kõnele. Varalisest inimesest annab märku ainult kilbi­kujulise naastuga jäme pitsat­sõrmus ta esimese sõrme arutu suure nüki taga, vestil punakalt hiilgav tukati­kuldne soomuskee ning selle kütkes olev ja väga harva nähtavale tulev Genfi kuld­kronomeeter, millest kui iidsest pärandist teatakse, et „kirjad” ta mõlkidega kaetud kapslitelt juba ammugi on kadunud.

• Mis vaatepunktist jutustaja tegelast kirjeldab?

• Kuidas jutustaja tegelasse suhtub?

• Millest seda saab järeldada?

2. Loe romaanist kohti, kus jutustatakse Kremeri vaatepunktist.

• Kuidas saab alguse Kremeri iha Mari järele? Kuidas see areneb?

• Milline on Kremeri ettekujutus Tõnust ning kaalutlused seoses Tõnuga?

3. Iseloomusta Kremerit selle põhjal, kuidas on kujutatud tema siseelu.

4. Loe romaanist kohti, kus jutustatakse Tõnu vaatepunktist.

• Millal Tõnu vaatepunkt kasutusele tuleb?

• Millised hingeseisundid Tõnul loo jooksul tekivad? Kuidas ja miks need vahelduvad?

5. Otsi Kremeri ja Tõnu kohta teosest järgmisi näiteid.

• Kuidas kumbki mees Marit vaatab? (Vt nt 2. ptk, 6. ptk.)

• Milliseid soovkujutelmi neil Mari kohta tekib? (Vt nt 3. ptk, 7. ptk.)

• Kuidas ja miks nad Marit teisiti nägema hakkavad? (Vt nt 10. ptk, 16. ptk.)

6. Otsi teosest kohti, kust ilmneb, mida Mari ise mõtleb või kuidas teisi tegelasi näeb. (Vt nt 6. ptk, 7. ptk, 12. ptk.)