Teenindus ja selle jaotumine

Teenindus on majandussektor, milles osutatakse teenuseid. Teeninduse harudeks on näiteks tervis­hoid ja sotsiaal­teenused, haridus, side- ja kommu­ni­katsiooni­teenused, kaubandus, toitlustus, transport, ehitus, äri­teenindus, puhke­teenused, kultuuri­teenused, meele­lahutus­tööstus jm. Teenindus on üha uusi harusid liitev ja teisest kiiremini kasvav majandus­sektor, kus hõivatute osakaal on suurim.

Mitmel puhul ei soovi inimesed majandus­sektoriks lugeda kogu teenindus­sfääri. Ei soovita rääkida haridus­teenuse osutamisest, kus õpetaja oleks justkui teenindaja ja õpilane klient. Klassikalise teeninduse alla ei sobitu ka kunst ja kultuur. Seega on teeninduse käsitlemine majanduse osana teatud lihtsustus. Teeninduse seos majandus­geograafiaga avaldub asjaolus, et arenenud riikides on teenindus­sektori osa­tähtsus tööhõives ja teenuste valik suurem kui vähem­arenenud riikides. Üldiselt on ka teenindus­sektoris täheldatav globaalne ühtlustumise tendents.

Teenus on enamasti mitte­materiaalne, alles teenuse osutamise käigus kujunev toode, teenindaja oskustel põhinev hüve, mille abil rahuldatakse inimeste vajadusi. Teenuse annab teenuse pakkuja kliendile üle kas isikliku kontakti teel (konsultatsioon, hamba­ravi jm) või mingeid tingimusi luues/parandades (auto­remont, posti koju­kanne jne). Hüve võib olla otsene (näiteks juukse­lõikus) või kaudne (näiteks interneti­ühenduse kaudu tehtav panga­makse). Teenust võib osutada nii üksik­isikule kui ka kollektiivile. On riiklikult tagatud teenuseid (diplomaatiline nõustamine, toll, valdav osa haridusest jne) ning era­sektori osutatavaid teenuseid (ehitus, tele­kommuni­kat­sioon jne).

Teenus võib olla avalik – s.t teenus on kätte­saadav kõigile ja selle tagab riik, riigi­asutus, oma­valitsus vm institutsioon. Riigi tellimusel töötavad näiteks haiglad, haige­kassa, lennundus, energia­tootmine jms. Neid teenuseid pakutakse maksu­maksjatelt kogunenud raha arvelt toetatult või mingi teatud tasu (näiteks riigilõiv) eest.

Haridus ja tervishoid kuuluvad selliste teenuste sektorisse, mida osutavad nii riiklikud kui ka era­ette­võtted. Hariduse ja tervis­hoiu olu­korrast sõltub oma­korda tööjõu kvaliteet ja selle kaudu ka majanduse edukus.

Sotsiaalteenustest on osa riigi poolt rahastatavad, näiteks rehabi­li­tatsiooni­teenus, proteeside, orto­peedi­liste ja muude abi­vahen­dite andmine, raskest puudest tingitud vajadus juhendamise või kõrvalise abi järele, lapse­hoid. Kohalikud oma­valitsused saavad osutada samuti lapse- ja kodu­hoiu­teenust, luua päeva­keskusi eakatele, võimaldada sotsiaal­nõustamist konkreetsete elu­problee­mide lahenda­misel, abistada tugi­isiku leidmisel lastele või täis­kasvanu­tele, kindlustada sotsiaal­elu­aseme või sotsiaal­transpor­diga jms. Sotsiaal­teenuseid osutatakse üld­juhul personaal­selt, kuid on ka teenuseid, mis on mõeldud mitmele pere­liikmele või sama­aegselt kogu perele.

Sama liiki teenuseid võib osutada ka era­ette­võte. Sel juhul ostab riigi­ette­võte teenuse allhanke korras. Era­ette­võtte võib (võivad) asutada füüsiline isik (füüsilised isikud) või riik (omavalitsus). Teenuseid osutatakse era­sektoris ees­märgiga tulu teenida.

Ettevõtted osutavad kaupade tootmisel äri- ehk tootja­teenust (uurimis- ja arendus­töö, kaupade reklaam jms). Nende teenuste hind kajastub lõpp­toodangu hinnas. Tooteid ja teenuseid on võimalik pakkuda füüsiliselt, tarbija ja teenindaja otsesel kokku­puutel, või elektrooni­liste kanalite, nt interneti- ja mobiili­võrkude kaudu (e-kaubandus).

Kaubandus on majandusharu, mis hõlmab kaupade liikumist tootjatelt tarbijatele ostu-müügi teel. Allharudeks on näiteks sise- ja välis­kaubandus, jae- ja hulgi­kaubandus jm.

Mida arenenum (jõukam) on riik, seda suurema osa moodustavad tema kogu­toodangust teenused. Samal ajal väheneb aga tööstus- ja põllu­majandus­toodangu osakaal, kuna üha enam sealseid tööta­jaid liigub teenindus­sektorisse. Arenenud riikides töötab teenin­duses 70–80% hõivatutest ja seal luuakse ka kõige rohkem uusi töökohti. Tuleb muidugi mõista, et jõukuse aluseks on ikkagi toodetud ja maha­müüdud kaup, teenus­majandus üksi ei taga riigi arengut (kui keegi midagi ei tooda, pole ka midagi müüa ehk pole raha teenuse tarbimiseks). Teenindusel on suurem osakaal väikse­mates riikides, mille majandus saab suurt tulu transiidist, turis­mist, finants­teenustest jne. Selliste riikide partnerid on aga järeli­kult teise profiiliga riigid, kus toodetakse kaupa, kust lähtuvad turistid või paigutamist otsiv raha.

Eestis hakkas teenindussektori osatähtsus tõusma pärast taas­ise­seisvumist, aastatel 1990–2000. Tänapäeval on teenindus­sektoris hõivatuid u 78% töötajatest. Suurim teenus­majanduse osakaal on Harju ja Tartu maakonnas ehk piir­kondades, kus juba suurem rahvaarv on kaasa toonud paremad võimalused teenuste osutamiseks ehk müügiks.

Teeninduse kiire arenguga peab sammu pidama ka teenindus­kultuur, sest sageli on just see aluseks riigi või rahva kultuuri­taseme üle otsustamisel. Teenindus peab olema kliendi­keskne ning tagama nii sise- kui ka välis­klientide hea teeninda­mise ja rahulolu.