Linnarott ja maarott. Jean de la Fontaine

Ükskord ennemuistsel aal
linnarotil kargas pähe
​nõbuga, kes saabund maalt, 
maiustada, kas või vähe. 

Rotid Türgi vaiba peal
​lasid maitsta meelel heal.
Sellist luksust nagu seal
polnud maarott näinud eal. 

Nii nad naudisklesid koos,
millestki neil puudust polnud.
Kuid, kui pidu täies hoos,
​oleks nagu keegi tulnud. 

Linnarotil nõbu unub,
​sest see keegi paotab ust; 
​kapi alla kiirelt punub.
Sõber tal teeb sama just.

Möödas oht ja jälle välja! 
​Linnarott kui kala vees:
„Kustutame esmalt nälja,
kulla sõber põllumees!“

„Tänan väga!“ vastas nõbu.
​„Külastage parem mind!
Võõras mulle teie lõbu,
liialt kallis selle hind.

Teil siin alatasa sabin.
Maal ma rahumeeli söön.
Hüvasti! Ma käega löön
elule, mis pidev pabin.“