Tund 2

– Kas tead, Mati, meie korteris tegutsevad kollid.

– Kui tore!

– Mis siin toredat on? Kas sa siis tonte või kolle ei kardagi?

– Vastupidi. Tahaksin mõnd kummitust oma silmaga näha. Oleks vast lõbus! Aga kust sa tead, et meie korteris elavad kollid. Oled neid näinud?

– Oh ei! Jumal hoidku selle eest! Näinud ma pole, aga nende tegutsemist näen küll. Kümme minutit tagasi tegin võileivad valmis, et teleri ees näksida, aga kus need on? Kadunud! Näed, taldrik on tühi. Eile kadusid samal moel küpsised. Mis sa arvad, kelle töö see on?

– …

Hingedeaeg ja halloween

Talve alguses räägitakse palju nendest, kes ei ela enam meie maailmas. Eri maades mõeldakse esivanematele, hingedele ja vaimudele erinevat moodi.

Vanad eestlased tähistasid hingedeaega oktoobris ja novembris. Siis oodati, et surnud lähedaste inimeste hinged tulevad külla. Hingedele jäeti isegi toitu ja neilt paluti tulevikuks õnne. Hingedeajal pidid inimesed olema vaiksed ja tuba puhas. Suurt lärmi ja nalja teha ei tohtinud. Praegu tähistatakse Eestis hingedepäeva 2. novembril. Siis süüdatakse koduakendel surnud lähedaste inimeste mälestuseks küünlad.

Kunagi elas Euroopas suur rahvas, keda nimetati keltideks. Keldid elasid seal, kus praegu inglased, prantslased, iirlased ja paljud teised rahvad. Nende jaoks algas uus aasta 1. novembril. Sel pimedal ajal mõeldi palju vaimudele ja surnud hingedele. Iirimaal hakati keltide vana-aasta õhtut, 31. oktoobrit nimetama halloween'iks – kõigi pühakute päevaks. Aastasadade jooksul on see päev muutunud vaimude, nõidade ja haldjate liikumise pühaks. Eriti populaarne on halloween Ameerikas, see on nende rahvuspüha. Kaasajal on halloween'i sümboliks kõrvits ja kõrvitsamaskid. Kõrvitsale lõigatakse ühe külje peale noaga silmad, nina ja suu ning kõrvits uuristatakse seest tühjaks. Sisse pannakse põlev küünal. Enamik kõrvitsamaske on kurja, aga mõned ka lõbusa näoga.

Miks rähn puutüvesid toksib?

Ennevanasti käis üks rähnieit iga päev metsavaimu perenaise juures lobisemas, keelt peksmas ja nokka teritamas. Kõik, mis ta metsas ringi lennates oli kuulnud, rääkis perenaisele ette ning pani enda poolt tublisti juurde. Metsavaimu perenaine oli rahuliku ja kannatliku meelega, ainult tema üksi jõudiski rähnieide lobisemist kuulata.

Metsavaimud elasid vana haavapuu õõnsuses. Iga päev lendas rähn puuoksale, koputas nokaga vastu tüve ja hakkas lugusid jutustama. Kord läks perenaine rabasse marjule. Metsavana tegi parasjagu puuõõnsuses lõunauinakut. Rähn lendas jälle kohale, toksis hakatuseks nokaga vastu puud ja alustas oma jutuvada. Metsavana, keda rähni lobisemine sügavast unest üles äratas, sai lõpuks vihaseks. „Edev rähnieit – endal üks sulg kirjum kui teine, miks sa ei lase mul rahulikult elada. Ja iga uus jutt hullem kui eelmine. Tee, et sa siit minema saad!” Nii karjus muidu heatahtlik metsavana vihaselt. „Mine, toksi teiste uste taga, aga jäta minu hing rahule!”

Rähnieit kohkus sellest hirmsasti ära. Lendas suures segaduses puult puule ja muudkui tagus nokaga vastu puutüvesid, nii et pea tudises. Aga mitte ükski metsaelanik ei tahtnud teda sisse lasta.

Räägitakse, et sellest ajast peale käivadki rähnid igal pool mööda puid koputamas. See on metsavaimu karistus rähnieidele lobisemise eest.

Kui juhtud metsas rähni nägema, pane tähele, millisest puust ta eemale hoiab. Võid olla üsna kindel, et just selle puu õõnsuses on peidus mõni metsavaim, kes tahab elada rahus ja vaikuses. Igal juhul tasuks seda metsas käies kõigil meeles pidada, sest kes neid metsavana tujusid teab.