August Kitzberg „Libahunt"

Autor: August Kitzberg
​Katkend

MARGUS (astub lahtiste kätega Tiina poole).

TIINA (õnnelikus ärevuses). Margus! Sinul oleks julgust mind käekõrvale võtta, isa, ema ja vanaema ja kõige oma soo ja võsa ette astuda ja ütelda: „Siin olen mina ja siin on Tiina, meie tahame paari minna ja meie teineteist ei jäta!” (Näeb Marguse mahalangevaid käsi.) Ah, Margus, ma teadsin ju!

MARGUS (kortsus kulmul). Jaa, raske see on. Nemad tahavad, ma võtku Mari!

TIINA (vähe kibedalt). Mis siis Mari parem on kui mina! Nõndasama armu pärast majasse võetud kasulaps nagu minagi! Või on tema usinam, kärmem, tugevam või tervem kui mina?

MARGUS. Sina oled nii koguni teistsugune, rõõmus, vallatu, tuline. See on neile võõras, nemad nagu kardavad sind. Mari aga on nagu nemad ise, meie soost ja tõugu.

TIINA (ärritatult). Teie tõugu? Mis see teie tõug siis nii iseäranis ära ei ole? Põlv põlve järel olete siin Tammarul istunud ja – teopäevi teinud. Minu ema aga ütles: meie oleme vabade inimeste tõugu. Isa uppus põgenemisel jõkke, kui teda kinni võtta ja hingekarja panna taheti; isaisa suri karu käppade vahel ja isaisaisa murdsid nugisejahil näljased hundid maha. Meil arvati põlvi kuni kuningateni ja vanemateni tagasi. Aga see – ei ole muidugi... teie silmis midagi?

MARGUS (ei vasta).

TIINA (ägedalt). Meie sugu ja see, et mina vabade inimeste tõust olen, see ei maksa teie silmis midagi?

MARGUS. Mis sa nüüd! (Püüab Tiina kätt pihku võtta.)

TIINA (kirglikult). Ei, ei, puiklemisega sa ei pääse! Mina tahan teada, mis isa ja ema, mis teie kõik minust arvate – mispärast mina teie silmis teist nii palju madalamal seisan! Kõik tahan ma teada, Margus, (lõkendavate silmadega lähemale astudes) kuuled sa, kõik!

MARGUS (selle kire üle veidi kohkunult). Meie ei mõtle sinust ju midagi halba, ei tea ju sinust ega sinu vanematest üldse midagi. Muudkui et... kümne aasta eest ühel tormisel õhtul meie läve ette juhtusid ja meile jäid.

TIINA (vaenulikult). Ei! Te teate veel midagi. Te teate veel, et minu ema... kirikutulbas surnuks peksti!

MARGUS. Minu jumal! Kuis sa sedaviisi vägisi sõnu suust välja kisud! Nojah, seda me teame ka.

TIINA (nagu enne). Ja usute muidugi ka, et minu ema... oli nõid?

MARGUS (tüdinult). Midagi me ei usu!

TIINA (ähvardavalt, veel lähemale astudes). Te usute võib-olla, et mina ka nõid olen?

MARGUS (kurvalt). Ah, Tiina, mis sa nüüd uuristad ja vägisi oma südamerahu hävitada püüad? Keegi ei pea sind nõiaks! Mis sinu ema oli või mitte ei olnud, see magab ühes temaga mulla all.

TIINA (nutma pursates ja ennast ära pöörates, käsi ringutades). Ema, emakene! Sina üksi ju armastasid mind! Miks sa ei ütelnud mulle, et elu muud ei ole kui sajakordne surm! (Jälle Marguse poole.) Kas sa tead? Kas sa tead! Kui minu ema... kui tema – kõige parem inimene ilma peal –, kui minu ema nõid oli, siis – olen mina ka nõid. Siis olen mina ka nõid, Margus! (Viskab end kummuli puu najale ja nutab.)

MARGUS (vähe aega kui uimane, siis hellalt). Tiina! Mis sa nüüd ennast vaevad! Kas sind keegi on nõiaks nimetanud! Ütle, kes! Küll ma tal suu kinni panen. Kas sind keegi on põlanud? Kas siis meid miski jõuab lahutada? Sinu ema õnnetu lugu? Tema hauale on ammu kastehein peale kasvanud, kõik on niihästi kui ununud! (Murelikult.) Muidugi, kui sind mõisa- ja kirikukirja panema läheme, siis see ju kõne alla tuleb, sellest mööda ei saa...

TIINA (vappub nutust).

MARGUS. Ära nüüd nuta! Tule, lähme koju! Mina sind ei jäta! Sa ei tea ju, Tiina, ma ei mõista seda ütelda, kuidas sa mulle armas oled.

TIINA (läbi nutu). Kui nad mind s i n u s t lahutavad, (vaiksemalt) kui nad seda teevad, siis...

MARGUS. Ära karda! Tule, ma pean minema, päev on juba lõunal. Isa ootab.

TIINA (silmi kuivatades). Mine peale, Margus! Küll ma tulen järele.

(Margus võtab Tiina õrnalt kaenlasse, mida see nüüd vaikselt sündida laseb. Ära. Ka Tiina tahab teisele poole minema hakata, seal astub Mari temale vastu.)

MARI (külmade silmadega). Kuhu sa lähed?

TIINA (erutatult). Sa oled siin? Sa ei ole koju läinud? Sa kuulatasid?

MARI. Jah. Ükskord ometi pidi ilmsiks saama, mis sa õige päris tahad! (Ärritatult.) Ära võrguta Margust! Mina ei lase Margust sinuga õnnetuse sisse joosta, mina ei taha mitte! Kuuled!

TIINA (haavunult). Õnnetuse sisse joosta? Mis õnnetus mina siis olen?

MARI. Või küsib veel! Oi, kui süütu! Salalik ja kaval, seda sa oskad! Seda sa oskasid esimesest päevast peale, kui majasse said. Kõige otsas, mis minu oma, olid sa kahe käega kinni. Igal pool olid sa jaomees, minule ei pidanud enam midagi jääma; (kibedusega) isegi oma särgikesi pidin ma sinu selga andma! (Kaeblikult.) Isa ja ema petsid sa ära, ja nüüd... (purskab nutma).

TIINA (kohkunult). Mari! Mis sa ometi! ... Kõik see! ...

MARI. On õige! Kes kõndis isa-ema järel nagu kutsikas? Kes jooksis juba käsku täitma, enne kui keegi suu lahti sai teha? Kes võrgutas Margust juba maast madalast peale? Sina!! Kas sa olid nagu teine tüdrukukene ja tundsid ka mõnest asjast häbi? Oli teile ka mõni puu kõrge ja mõni vesi sügav? Paksust ja vedelast läksid sa poisiga läbi! Mina vaatasin pealt ja nutsin!

TIINA (kaastundlikult). Vaene Mari!

MARI. Kelle pärast? Sinu pärast! Ja nüüd tahad sa veel seda viimast, seda kõige viimast! Aga – enam ma ei lase! Piinatud loomalgi lõpeb kord kannatus otsa, miks siis mitte inimesel!

TIINA (nagu enne). Ah, Mari!

MARI (ägedalt). Ära hakka võrgutama! Jäta Margus rahule, ja – mina vaikin, nagu seni!

TIINA (nagu enne, õrnalt). Oh jumal, Mari! Mina ei saa ju parata, kui ka tahaksin! Mis siis mina selle vastu võin, kui Marguse süda minu poole hoiab ja mitte sinu poole! Kui sina ka vaikiksid – see peab ju ikka isale ja emale teada saama, varem või hiljem!

MARI. Ära sega! Mõtle Pähni palu peale ja mis seal sündis.

TIINA. Pähni palu peale?

MARI. Aasta tagasi, kui seal nõndasama marjul olime, nagu täna siin! Enam mina oma hinge ei vaeva ja seda enese teada ei pea, olgu sa ka kümme korda ilma ees minu – kasuõde!

TIINA. Mis jutt see on?

MARI. Ära püüa salata, mina nägin!

TIINA (ärevil). Mis see tähendab? Mis sa nägid?

MARI. Hunt viis Kivesti Kaarli varsa ära...

TIINA. Noh, mis siis? Kas seda küll ei juhtu?

MARI. Hunt olid sina!

TIINA (nagu ussist nõelatud).

MARI. Ära salga midagi, mina nägin! Sa arvad, et ma magasin? Ma olin ju küll põõsa alla maha heitnud, tuli ju küll korra nagu rammestus peale, aga ma ei maganud, minu silmad olid lahti, ma olin valvel...

TIINA (kähiseva häälega). Mari! Sa oled hull!

MARI. Mina olen hull, kui ma nägin? Mina nägin, kuidas su silmad varssa vahtisid...

TIINA. Sellepärast, et ilus väikene varss oli!

MARI. Ja siis – korraga ei olnud sind enam kuskil. Ainult mära lõhkus köie otsas, kui hunt varsaga metsa jooksis! Ja – kolm päeva selle järel ei söönud sa, näkitsesid ainult toidu kallal.

TIINA (äkisti ühe sammu Mari poole astudes, metsikult). Mari!

MARI (hoolimatult). Jaa, Mari! (Pureldes.) Ära vahi mulle niisuguste silmadega otsa, nagu tahaksid ka minu ära murda! Ma tean su silmi küll; ma nägin, kuidas sa Pähni palus varssa vahtisid, enne kui ta viisid! Mina sind ei karda, mind kaitseb jumala ristike. Mis ma näinud, olen ma näinud, ja kinnitan seda kas või kirikus altari ees!

TIINA (ülespoole tõstetud kätega). Issand halastaja, päästa! Ema, nüüd on ka minu käes kord! Nüüd sirutab needmine käe ka su lapse järele välja! Igavene jumal, kes sa elu annad ja võtad! Ära anna mind timuka käe alla häbistada! Siin mina ägan sinu poole, sa tead, puhas sellest süüst... (Vaarub ja langeb südantlõhestavalt nuttes puu alla kummuli.)

MARI (kohkunud, nõutu, vaigistades, ruttu). Tiina! Oh jumal! Et see ka üle minu huulte tuli! ... Mina ei ütle seda ju kellelegi! Mina ei saa ju ometi teisiti, mina nägin seda!

TIINA (ägades). ... Lase mind surra siiasamasse, enne kui nad nüüd ka minu kallale tulevad, nagu nad s i n u kallale tulid – hukka mõistetud juba ette –, ema, emakene! Miks jätsid mind ilma elama, tõugata ja tallata! Ennem viinud mu vesile, kandnud kalajärile, pistnud tüki mürgijuurt mu suhu, sina, kes sa tark olid ja teadsid, et õigust ega halastust ilmas ei ole, ema, ema!

(Tuulehoog läheb kohisedes läbi metsa.)

(Eesriie)