Muinaslugu Kalevipojast
Friedrich Robert Faehlmanni ettekanne 1839. aastal Õpetatud Eesti Seltsis (katkend)
Täna tahan ma teile rea muinaslugusid ette kanda. Muinaslugudel on aga seda suurem väärtus, kui me ka selle rahva tundma õpime, kelle päralt nad on. Nii mõnigi on aastate kaupa Eestimaal elanud, ei ole aga rahvast mitte tundma õppinud, mõni on koguni seal sündinud, üles kasvanud ja meheks küpsenud ja ei tea eestlasest midagi rohkem, kui et ta mittesaksa keelt kõneleb, musta kuube kannab ja mees on, kes Linné süsteemis nii umbes seda vaheruumi võiks täita, mis inimese ja veolooma vahel on. Vildakud vaated tekivad eelarvamistest ja puudulikust tähelepanemisest. Vaatame meie aga eestlast ilma eelarvamiseta, ilma prillita, teravalt oma enese silmadega, siis leiame meie, et ta üsna tore inimene on, mitmet pidi küll piiratud arusaamisega, aga ainult sellepärast, et tal juhus on puudunud haridust saada, aus, kannatlik, sügava meeleoluga ja niisuguse iseloomu kindlusega, mis tihti paindumatuseks, kangekaelsuseks, jonnakuseks muutub. Sakslane on 700 aasta jooksul kõik teinud, mis tal jõus oli, et eestlast veoloomaks alandada – tal ei ole see korda läinud; sõda ja katk on sellel õnnetuseajal siin maakeses sagedamini ja vihasemalt möllanud, kui vast kuskil mujal ja siiski on eestlane armastuse Jumala ja oma isamaa vastu alal hoidnud; uued olud, mis maa ümber muutsivad, uus usk, mis ennast tema endisele lihtsale jumalaaustamisele karmilt vastu seadis, ei ole siiski jõudnud ka teda ennast ümber muuta. Eestlane on osalt veel selleks samaks jäänud, nagu teda Bremeni linna kaupmehed 700 aasta eest leidsivad.
Mitmest küljest võib vaatleja katsuda Eesti rahva elule ligineda ja igal pool leiab ta täit rahulolemist. Kui jutumees tahan mina teid täna eestlase muinasjutu ilma viia. Ühest ilusast muinaslugude ringist tahan ma seda siin edasi jutustada, mis minu, kahjuks liig puudulik, meelespidamine veel ära pillanud ei ole. Ma mõtlen lugu eestlaste peakangelasest, nende toredast Kalevipojast.
Kes oli siis Kalevipoeg? Tema oli, lühidalt öeldes, üks meie seast, vanade jumalate sugust ja Vanaisa lemmiklaps. Ta tegi tööd ja kannatas ühes meiega ja meie eest, ja mis ta ütles ja tegi, seda peaksime meie meeles pidama.
Vana Kalev oli vägev valitseja üle maa ja mere olnud ja kui tal surm ligi jõudis, ütles ta oma armsale naisele: „Sul on kaks poega ja oled kolmandaga raskejalgne. Kolmas poeg, kes veel sündimata on, peab kõige rohkem minu sarnane olema, teos ja olemises. Oma valitsuse valda ei taha ma oma poegade vahel mitte jagada, sest osad on nõrgad ja söövad üksteist ära. Kui kolmas ka täis on kasvanud, siis lasku liisk otsustada.” Ta suri. Tema armas naine leinas teda nuttes, kaevas oma kätega haua, pani tema sinna ja kandis kive mälestuseks hauale. Kes Tallinnas käinud, see on seal mäge näinud: see on tema hauaküngas, mis tema naine kokku on kandnud. Kivimürakad kandis ta tihti suurest kaugusest kokku ja nimelt oma pikkade juustega. Nii tuli ta jälle kord ühe raske kivipakuga. Ta oli veel tükk maad kaugel oma sihist, seal libises kivipank maha; ta istus kivi otsa ja valas suuri leinapisaraid. Pisaratest tekkis Ülemiste järv Tallinna juures ja kivi võite teie veel järve kaldal näha.
Viib teie tee teid sealt mööda, kinkige paar silmapilku selle koha mälestusele.
Lisaks Ülemiste järvele ja Toompeale on Kalevipoja-lugudega seotud mitmed paigad ja maastikud üle Eesti. Uurige nende kohta internetist ja esitage tulemused klassikaaslastele.
Kolmas poeg sündis, kasvas üles ja sai vägevaks meheks. Seal seisis ta kord oma mõlema vennaga Saadjärve ääres Tartu ligi ja ütles nendele: „Heidame liisku valitsuse pärast.” /.../ Kui nad teisele poole kaldale olid jõudnud, siis nad nägid, et tema kivi kõige kaugemal oli. Tema vennad jätsivad temaga jumalaga, et uusi valitsusevaldu otsida, tema oli nüüd valitseja meie maal, ja ta võttis kätte mõõga ja adra. Adraga kündis ta terve maa üles; vagusid võite teie näha, need on mäed ja orud, mis siin ja seal üle meie maa käivad; kõige selgemalt on nad selle järve ääres näha. /.../
- Kes ei ole Faehlmanni arvates eesti rahvast „mitte tundma õppinud”?
- Miks väidab Faehlmann, et sakslaste arvates on eestlased inimese ja veolooma vahel?
- Mida arvab Faehlmann ise eestlastest?
Friedrich Robert Faehlmann (1798—1850) algatas Kalevipoja-lugude uurimise ja eesti rahvuseepose „Kalevipoeg” koostamise. Ta oli esimesi haritud eestlasi. Oma perekonnanime sai ta vanavanemate talu Väälma saksapärase nime järgi. Faehlmann sai üsna hea hariduse, õppides nii Rakvere linna- kui ka kreiskoolis. Edasi viis tee Tartu gümnaasiumisse ja sealt ülikooli arstiteaduskonda. Ühtlasi huvitasid teda filosoofia ja keeleteadus. Suviti rändas ta mööda maakohti ringi ja kogus rahvaluulet.
1838. aastal asutati Faehlmanni eestvedamisel Õpetatud Eesti Selts, mis koondas haritud mehi, kes uurisid eestlaste ajalugu, rahvaluulet ja keelt.
- Kuidas on eesti kunstnikud kujutanud Kalevipoega? Otsi internetist või raamatukogust näiteid selle kohta. Kui oskad, proovi ka ise Kalevipoega joonistada.
Iidsed eesti kangelased
Friedrich Robert Faehlmann kirjutas lugusid eestlaste iidsest maailmast, teda huvitas eesti mütoloogia.
Mütoloogia koosneb müütidest. Müüt on ammustest aegadest pärit lugu. Müüdid jutustavad, kuidas sündisid jumalad, kuidas loodi inimene ja kuidas sündisid rahvad ja nende kangelased. Müüdid räägivad, miks me siin maailmas oleme, kas meil on lootust paremale elule ja kes või mis otsustab meie saatuse üle.
Mütoloogia on ühtlasi teadus, mis uurib müüte. Eesti mütoloogia arengule andis tõuke Kristjan Jaak Peterson, kes tõlkis raamatu „Soome mütoloogia”, mis kirjeldas soome iidseid kangelasi (Väinämöinen, Lemminkäinen ja Ilmarinen), kes on tegelased ka soomlaste rahvuseeposes „Kalevala”. „Soome mütoloogia” põhjal lõi Faehlmann eestlaste iidse jumalatemaailma, mille kohta võib lugeda tema müütilistes muistendites „Loomine”, „Emajõe sünd”, „Keelte keetmine” jt.
Eestlaste iidset jumalatemaailma valitseb Vanaisa, kes loob endale abilisteks suured kangelased, kelle elukoht on Kaljuve ehk Kaljuvald. Kõige tähtsam kangelane on laulujumal Vanemuine. Tema paljude vendade seas on olulisemad Ilmarine, kes valitseb kunstide üle, ja Lämmeküne, keda võib kohata metsades ja mägedes pillerkaaritamas. Kõik nad on Kaljuve ehk Kalevite kangelased ja seega Kalevipoja esivanemad.
Faehlmanni kirjutatud lood iidsetest kangelastest olid osaliselt tema enda fantaasia vili või soomlastelt üle võetud. Sellepärast võib neid lugusid nimetada pseudomütoloogiaks.
- Mis on mütoloogia?
- Milline mõju oli Kristjan Jaak Petersonil eesti mütoloogiale?
- Võrdle Faehlmanni ja Petersoni elulugu. Mis on sarnane, mis erinev?
Sünnib idee kirjutada eepos
Oma rahvuseepos on igal kultuurrahval. Pannud kirja eesti jumalatemaailma, jäigi üle veel luua eesti rahvuseepos. Selleks tegi Faehlmann palju ettevalmistusi, töötades lugude kallal, mis ta oli rahva seast Kalevipoja kohta kogunud. Eepost kirjutama asuda Faehlmann aga ei jõudnud. Kahjuks tuli tal elada üsna kehvades oludes: pikad päevad töötas ta (tihti ilma tasuta) vaestearstina, millele õhtuti järgnes väsitav kirjatöö. Suur koormus oli tema tervise nõrgaks teinud ja Faehlmann suri 1850. aastal kopsutuberkuloosi.
Kalevipoeg – kas kurjam või kangelane?
Rahva käest kogutud lugudes pole Kalevipoeg kangelane, vaid kiuslik vägilane. Ta on hiid, kes loobib suuri kive, laamendab ja kimbutab noori naisi. Eepose peategelasena muutub ta aga sangariks, kes võitleb oma rahva vabaduse ja õnne eest: pahatahtlikust hiiust saab hea kuningas.
Eeposes „Kalevipoeg” on kokku 20 lugu, tuntumad neist Saarepiiga võrgutamine, Soome sepa poja tapmine ja kahevõitlus Sarvikuga allmaailmas.
Tuntud lugu Kalevipojast on ka lauakoorma toomine ja sortsi poegadega võitlemine.
- Service provided by Star Cloud LLC