Eesti rahva valguse-, pimeduse- ja koiduaeg
Carl Robert Jakobsoni esimene isamaakõne, peetud 6. oktoobril 1868. aastal
Tartus Vanemuise seltsis (katkendid)
Austatud kuulajad! Minu nõu on siin täna eesti rahva valguse-, pimeduse- ja koiduajast rääkida. Aga et minu sõnad ühest eesti südamest tulevad ja ka jälle eesti südametesse peavad tungima, siis palun kohe ette mitte imeks panna, kui siin mõne asja peale teise silmaga vaatame, kui seda siiamaani on tehtud. /.../
Kuidas oli e e s t l a s t e vana põlv? Kas siis eesti rahval ü h t e g i mälestust ei ole, mis meile tema möödanikust sõnumeid annaksid? Meie äravõitjad omas tühjaks laastavas tujus hävitasid kõik, mis vana oli, maa pealt sootumaks ära, ning ilmaaegu küsime nende kasinaid kirjasid, kuidas siin oli, enne kui sai, nagu ta nüüd on. /.../
Seesugusel rahval aga, kellel peale tema seitsmesaja-aastase vangipõlve veel seesugune keel ja veel seesugused laulud on, nagu nad meie „Kalevipojas” kokku on pandud, – seesugusel rahval, ütlen ma, on tõesti kord ka paremad ajad, on üks v a l g u s e a e g olnud, kellest aga meie omale enam üht täielikku pilti ei või teha. M i s meie teame, on siis lühidalt see, et vanad eestlased kui üks prii rahvas hoolsaste põldu harisid, mere peal palju kauplesid ja vahvate sõjameeste nime all kõigis põhjapoolseis maades kuulsad ja kardetud olid. Nad pidasid teiste kuulsate rahvastega sõprust, ja nende saadikud käisid kuni Itaaliamaani. /.../
Kui meie nüüd selle peale mõtleme ja meelde tuletame, mis pärast tuli, siis p e a m e hüüdma: Tõesti, see aeg oli eesti rahva valguse aeg! Ei oleks mitte söödikute parved selle valguse kui paksude pilvedega kinni katnud ja oma teravate küüntega eesti elusoontesse igal pool kui ämblikud kinni hakanud, tõesti, eesti rahvast nimetaks maailm nüüd seesamuse auga, nagu ta praegu kõige ausamaid Euroopa rahvaid nimetab! /.../
Noh, mis ma sest hirmsast ajast veel pikemalt hakkan rääkima! Ühteviisi riisumist ja tapmist, muud meie sealt ei leia. Maa pärisrahvas oli nüüd ka ju ammugi pärisorjadeks tehtud, ja ega need siis sakste silmis enam inimesed ei olnud. /.../
Et see aeg eesti rahva pimeduse aeg olnud, kes tahaks seda valeks teha? Nad ehk ütlevad, et nad meile selle eest ristiusku olla andnud; aga see on vale! Kus õiget vaimuharimist ei ole, seal ei või ka õiget ristiusku olla, seal peavad selle usu osalised tuuma asemel koorega üksi rahul olema. „Kristlaste” väljaspidise kiriku nad küll meie maale tõid, kõige tema hirmsate seltsilistega, aga Jeesuse Kristuse vaimu nad meile ei ole toonud; seda neil enestelgi ei olnud./.../
Aga pimedus ei kesta igavene, juba tõusis koit hommiku poolt ja kuulutab heledat valgust: meie Keisrihärra arm oli see koit, kelle ees pimeduse tegudel enam pidamist ei ole. Seepärast, nii mitu kui kastetilkasi hommikuse koidule vastu säravad, nii mitu rõõmu-silmapisarat läigivad eesti silmalaudel meie Keisri auks, nii mitu eesti veretilka on valmis ennast tema eest ära valama! Saagu siis nüüd eesti rahvaga niisamuti, nagu kullaga, kes tulest seda suurema hiilgusega välja tuleb, mida kangem tuli oli!
Eestimaa, sa meile ammust antud,
meeles, mõttes muistse aegist kantud,
kuhu on su vanad ehted jäänud,
priius, võimus, ausus peitu läänud?
Oh, sind oldi kaua lõõgas veetud,
seitsesada aastat piinal peetud;
seitsesada aastat – Jumal aita!
kes võib seda häda üles näita?
Aga nii kui mets, mis talv teind paljaks,
kevadisest õhust ärkab haljaks,
nõnda, Eestimaa, ka sinu lugu,
keda paljaks teind raudmeeste sugu.
Ehk küll, nagu lehed metsa pinda,
eesti veri paisutand su rinda –
sinu nooresoo usk ja lootus
on su uuelt ärgand elu tõotus!
- Mis on Jakobsoni arvates eesti rahva valguse-, pimeduse- ja koiduaeg?
- Millise meeleolu loob kõne lõppu lisatud luuletus?
- Kuidas iseloomustab Jakobson muistseid eestlasi?
- Võrdle, kuidas suhtub Jakobson sakslastesse ja Vene keisrisse. Too näiteid.
- Võrdle luuletust „Veel ei ole kadund kõik” kõnega. Mille poolest nende sõnum sarnaneb?
Töövihiku ülesanne 45
Rudolf Põldmäe järelsõna C. R. Jakobsoni raamatule „Kolm isamaa kõnet”
Eesti ajaloo esimeseks tõeliseks ümberhindajaks kujunes C. R. Jakobson, kes pidas 6. oktoobril 1868. aastal Vanemuises kõne „Enne ja nüüd” (pärastine „Esimene isamaa kõne”, raamatus avaldatud pealkirjaga „Eesti rahva valguse-, pimeduse- ja koiduaeg”), milles ründas ennekuulmatu julgusega baltisakslaste üldkehtivat ajalookäsitlust. Jakobson püüdis tõestada, et eestlased valitsesid ja harisid muistseil aegadel oma maad ausalt, kuid võõrad vallutajad riisusid rahvalt vabaduse, maa, inimõigused, „oma paradiisi”. /.../
Oma esimese kõne pidas Jakobson Vanemuise liikmeskonna ees, seega küllaltki kinnises seltskonnas, kus võis vabamalt mõtteid avaldada. Ettevaatlik seltsi president Johann Voldemar Jannsen kohkus ennekuulmatut tõeavaldust kuuldes ja kartis seltsi kinnipanemist; oma ajalehes Eesti Postimees ei julgenud ta sõnakestki kõnest avalikkusele teatada, kuigi kõne pidamisest oli ajalehes kuulutatud ja tavaliselt seltsis toimunust lugejaid informeeriti. Nõnda jäi Jakobsoni rünnak esialgu avalikkusele tundmatuks. Kahtlemata mõjus kõne kuulajaskonnale vaimustavalt ja ergutavalt, seltsi liikmeskonna kaudu võisid uudsed ideed levida laiemalt ja ulatuda koguni baltisakslasteni.
- Mida arvad Jakobsoni vaadetest eestlaste ajaloole?
- Mis eestlaste ajaloos tekitab sinus uhkust, mis kahetsust?
- Mis võiksid olla valguse-, pimeduse- või koiduajad Eesti lähiajaloos? Tee vihikusse selle kohta kolmeosaline skeem. Põhjenda oma valikut.
- Service provided by Star Cloud LLC