Mark Haddon
Mark Haddon (snd 1962) on tuntud inglise kirjanik. Tegemist on tõeliselt mitmekülgse mehega. Ta on kirjutanud lasteraamatuid, kuuldemänge ja luulet, joonistanud koomikseid, illustreerinud raamatuid, tema maale on eksponeeritud näitustel. Auhinnatud korduvalt ja mitmel alal, on Mark Haddon pälvinud enim tunnustust raamatu eest „Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal”.
Haddon ei pea ennast kriminaalkirjanikuks. Nimetatud mõrvamõistatusromaan on üsna ebatavaline: tavatuks teeb teose eelkõige see, et mõrvatud on koer. Ometi vajab lahendamist seegi kuritegu, vähemalt poisi arvates, kes valutab mullahargiga tapetud puudli pärast südant, kuid tal pole sugugi lihtne mõrva uurida ega sassis suhteid siluda. See on 15‑aastase autistist isehakanud detektiivi lugu, kuhu on põimitud peategelase matemaatilisi arutluskäike ning iselaadset maailma ja inimsuhete tõlgendamist. Haddon nagu ka raamatu minategelane paistis koolipõlves silma matemaatikaande poolest. Ta on öelnud, et tunneb kirjanikuna huvi kõikvõimalike puuete vastu. „Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal” on optimistlik ja südamlik raamat, milles autor veenab lugejat, et maailm on põnev ja kodune paik, sest siin on palju erinevaid, kuid heatahtlikke inimesi.
Mark Haddon on kirjanik. Peale kirjutamise tegeleb ta ka Haddon ei pea ennast Tema teos „Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal” polegi tavaline krimiteos, sest Peale selle väljendub teoses autori huvi vastu.
Loe lisaks autismi kohta
Asud lugema raamatu katkendit, mille peategelane on autist. Loe selle kohta lähemalt.
Autism on psüühikahäire, mille korral inimene hoiab teistest eemale, sulgub omaloodud fantaasiamaailma. Autist tunnetab maailma teisiti kui terved, tal on keeruline teistega suhelda. Autismi on 3–4 lapsel 10 000 kohta, sagedasem on see häire poiste hulgas. Järjekindla õpetuse ja tegelusraviga on võimalik aidata autistil igapäevaeluga toime tulla, paljud autistid vajavad aga kogu elu teiste abi.
Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal
Lugemise ajal
Märgi kõik Christopheri iseloomu ja käitumist kirjeldavad sõnad või laused ja lisa kommentaarina, mida sa selle põhjal Christopheri kohta järeldad.
2
Kell oli 7 minutit üle südaöö. Koer lamas proua Shearsi maja ees keset muruplatsi rohu peal. Tema silmad olid kinni. Paistis, nagu jookseks ta külili, nagu koerad ikka jooksevad, kui nad mõtlevad unes, et ajavad kassi taga. Aga see koer ei jooksnud ega maganud. See koer oli surnud. Koerast turritas välja mullahark. Hargi harud pidid olema läinud koerast täitsa läbi maa sisse, sest hark polnud ümber kukkunud. Otsustasin, et ilmselt oli koer tapetud hargiga, sest mingeid teisi haavu ma ei näinud ja ma ei usu, et sa torkaksid koera sisse mullahargi, kui ta on surnud mingil teisel põhjusel, näiteks vähi või autoavarii tagajärjel. Aga selles ei võinud ma kindel olla.
Astusin proua Shearsi väravast sisse ja sulgesin selle enda järel. Astusin tema murule ja põlvitasin koera kõrvale. Panin käe koera koonu peale. See oli ikka veel soe.
Koera nimi oli Wellington. Ta kuulus proua Shearsile, kes oli meie sõber. Proua Shears elas teisel pool teed, kaks maja vasakule.
Wellington oli puudel. Mitte selline väike puudel, kellel on soeng peas, vaid suur puudel. Tal oli must lokkis karv, aga kui sa lähemale läksid, nägid, et nahk karva all oli hästi kahvatu kollane nagu kanal. Paitasin Wellingtoni ja mõtlesin, kes küll on ta tapnud ja miks.
3
Minu nimi on Christopher John Francis Boone. Ma tean kõiki maailma maid ja nende pealinnasid ja iga algarvu kuni 7507ni.
Kui ma Siobhaniga tuttavaks sain, näitas ta mulle sellist pilti

Millal tunned sina ennast nii?
:(
Ja ma teadsin, et see tähendab „kurba”, ja mul oli just selline tunne, kui ma leidsin surnud koera. Siis näitas ta mulle sellist pilti

Millal tunned sina ennast nii?
:)
Ja ma teadsin, et see tähendab „õnnelikku”, nagu siis, kui ma loen Apollo kosmoseretkedest või kui ma olen kell kolm või neli öösel ikka veel üleval ja võin mööda tänavat edasi-tagasi jalutada ja teha nägu, et ma olen ainus inimene kogu maailmas.
Siis ta joonistas veel mõned pildid

Aga ma ei oska öelda, mida need tähendavad.
Lasin Siobhanil neid nägusid hästi palju joonistada ja kirjutada siis nende kõrvale, mida nad täpselt tähendavad. Hoidsin seda paberilehte taskus ja võtsin selle välja, kui ma ei saanud aru, mida keegi ütleb. Aga väga raske oli otsustada, milline nendest diagrammidest on kõige rohkem selle näo moodi, mida inimene tegi, sest inimeste näod liiguvad hästi kiiresti.
[---]
Tõmbasin hargi koera seest välja ja tõstsin koera endale sülle ja kallistasin teda. Tema hargiaukudest immitses verd.
Mulle meeldivad koerad. Sa saad alati aru, mida koer mõtleb. Tal on neli meeleolu. Õnnelik, kurb, tige ja keskendunud. Koerad on veel truud ja nad ei valeta, sest nad ei oska rääkida.
Ma olin koera 4 minutit kallistanud, kui kuulsin kisendamist. Tõstsin pilgu ja nägin proua Shearsi siseõuest minu poole jooksmas. Tal oli seljas pidžaama ja kodukittel. Tema varbaküüned olid heleroosaks värvitud ja tal polnud kingi jalas.
Ta karjus: „Mida kuradit sa mu koeraga teinud oled?”
Mulle ei meeldi, kui inimesed minu peale karjuvad. See tekitab minus hirmu, et nad kavatsevad mind lüüa või puudutada ja ma ei tea, mis saab.
„Lase koer lahti,” karjus ta. „Lase see kuradi koer lahti, issand jumal!”
5
Panin koera muru peale maha ja astusin 2 meetrit tagasi.
- Mida oleksid teinud sina, kui oleksid leidnud naabrite surnud koera?
Ta kummardus maha. Arvasin, et ta võtab ise koera sülle, aga ei võtnud. Võib-olla ta märkas, kui palju verd seal on, ega tahtnud ennast ära määrida. Ta hakkas hoopis uuesti kisendama.
Panin käed kõrvadele ja sulgesin silmad ja kallutasin end ettepoole, kuni küürutasin, otsaesine vastu rohtu surutud. Rohi oli märg ja külm. See oli mõnus.
7
See on mõrvamõistatusromaan.
Siobhan ütles, et ma peaksin kirjutama midagi sellist, mida ma ise tahaksin lugeda. Enamjaolt loen ma teaduse- ja matemaatikaraamatuid. Päris romaanid mulle ei meeldi. Päris romaanides ütlevad inimesed selliseid asju nagu: „Ma olen raua- ja hõbedasooniline ning musta mulla juttidega. Ma ei oska tõmbuda kõvasti rusikasse, mida pigistavad need, kes ei sõltu ergutitest.” Mida see tähendab? Ma ei tea. Isa ka ei tea. Siobhan ja härra Jeavons ka ei tea. Ma olen nende käest küsinud.
Siobhanil on pikad blondid juuksed ja ta kannab rohelisest plastist prille. Ja härra Jeavons lõhnab seebi järele ja kannab pruune kingi, milles kummaski on umbes 60 tillukest ümmargust auku.
Aga mõrvamõistatusromaanid mulle meeldivad. Nii ma siis kirjutasingi mõrvamõistatusromaani.
Mõrvamõistatusromaanis peab keegi välja selgitama, kes on mõrvar, ja siis ta kinni võtma. See nõuab peamurdmist. Kui see on hea peamurdmismäng, siis vahel jõuad vastuseni enne raamatu lõppu.
Siobhan ütles, et raamat peaks algama millegagi, mis köidaks inimeste tähelepanu. Sellepärast ma alustasingi koerast. Ma alustasin koerast ka sellepärast, et see juhtus minuga ja mul on raske ette kujutada asju, mis pole minuga juhtunud.
[---]
11
Siis saabus politsei. Mulle meeldib politsei. Neil on vormiriietus ja numbrid ja sa tead, mida nad tegema peavad. Tuli üks naispolitseinik ja üks meespolitseinik. Naispolitseinikul oli sukkpükstes vasaku pahkluu kohal väike auk ja keset auku punane kriimustus. Meespolitseinikul oli kingatalla külge kleepunud suur apelsinileht, mis turritas ühe külje pealt välja.
Naispolitseinik võttis proua Shearsil ümbert kinni ja talutas ta tagasi maja poole.
Kergitasin pead murult.
Meespolitseinik kükitas minu kõrvale maha ja küsis: „Kas sa sooviksid mulle rääkida, mis siin toimub, noormees?”
Tõusin istukile ja ütlesin: „Koer on surnud.”
„Niipalju sain ma isegi aru,” ütles ta.
Ütlesin: „Ma arvan, et keegi on selle koera tapnud.”
„Kui vana sa oled?” küsis ta.
Vastasin: „Olen 15 aastat 3 kuud ja 2 päeva vana.”
„Ja mida sa täpselt aias tegid?” küsis ta.
„Ma hoidsin koera süles,” vastasin mina.
„Ja miks sa koera süles hoidsid?” küsis ta.
See oli keeruline küsimus. Ma tahtsin seda teha. Mulle meeldivad koerad. Ma jäin kurvaks, nähes, et koer on surnud.
Meespolitseinikud meeldivad mulle ka ja ma tahtsin küsimusele korralikult vastata, aga see meespolitseinik ei andnud mulle piisavalt aega, et õige vastuseni jõuda.
„Miks sa koera süles hoidsid?” küsis ta uuesti.
„Mulle meeldivad koerad,” ütlesin mina.
„Kas sa tapsid selle koera?” küsis ta.
Ma ütlesin: „Ma ei tapnud seda koera.”
„On see sinu hark?” küsis ta.
Ütlesin: „Ei.”
„Sa paistad selle pärast väga endast väljas olevat,” ütles ta.
Ta esitas liiga palju küsimusi ja ta esitas neid liiga kiiresti. Nad kuhjusid mu peas nagu pätsid selles vabrikus, kus onu Terry töötab. See vabrik on pagaritööstus ja onu Terry juhib viilutamismasinaid. Ja vahel ei tööta viilutaja piisavalt kiiresti, aga leiba tuleb muudkui juurde ja tekib ummistus. Vahel mõtlen ma oma ajust nagu masinast, aga mitte alati nagu leivaviilutamismasinast. Nii on lihtsam teistele inimestele seletada, mis seal sees toimub.
Meespolitseinik ütles: „Ma küsin sinult veel kord...”
Veeretasin end muru peale tagasi ja surusin otsaesise jälle vastu maad ja tegin seda häält, mida isa nimetab oigamiseks. Ma teen seda häält siis, kui minu pea sisse tuleb välismaailmast liiga palju informatsiooni. See on nagu siis, kui oled endast väljas ja surud raadiot vastu kõrva ja keerad selle kahe jaama vahele, nii et sa ei kuule muud kui valget müra, ja siis sa keerad hääle hästi kõvaks, nii et muud sa ei kuulegi, ja siis sa tead, et oled väljaspool ohtu, sest sa ei kuule midagi muud.
Meespolitseinik haaras mul käsivarrest ja tõstis mu jalule.
- Mida oleksid sina politseiniku asemel teinud? Kuidas hindad katkendis kujutatud politseiniku käitumist?
Mulle ei meeldinud, et ta mind niimoodi puudutab.
Ja siis ma teda lõingi.
[---]
17
Politseinik vaatas mulle mõnda aega sõnagi lausumata otsa. Siis ta ütles: „Ma vahistan su politseinikule kallaletungimise eest.”
See tegi mind hulga rahulikumaks, sest televisioonis ja filmides ütlevad politseinikud just nii.
Siis ta ütles: „Ma soovitan sul tungivalt politseiauto tagumisele istmele ronida, sest kui sa proovid veel üks kord mingeid vigureid teha, sa väike sitavikat, siis mul sõidab tõsiselt katus pealt ära. Kas on arusaadav?”
Astusin politseiauto juurde, mis oli pargitud täpselt värava ette. Ta avas tagumise ukse ja ma istusin sisse. Tema puges juhiistmele ja helistas oma raadio pealt naispolitseinikule, kes oli ikka veel majas. Ta ütles: „See väike sinder kargas mulle kraesse, Kate. Pead sa seni proua S-i juures vastu, kui ma ta jaoskonda ära viskan? Lasen Tonyl läbi hüpata ja sind peale võtta.”
Ja tema ütles: „Muidugi. Pärast näeme.”
Meespolitseinik ütles: „Oki-doki,” ja me sõitsime minema.
[---]
23
Kui ma politseijaoskonda jõudsin, lasid nad mul valvelaua juures kingapaelad ära võtta ja taskud tühjaks teha, juhuks, kui mul peaks olema neis midagi, mida ma võiksin kasutada enda tapmiseks või põgenemiseks või politseiniku ründamiseks.
Seersandil laua taga olid hästi karvased käed ja ta oli küüsi nii kangesti närinud, et need olid veritsema hakanud.
Mul olid taskus sellised asjad:
1. Šveitsi sõjaväenuga 13 liidesega, nende seas traadikäärid ja saag ja hambaork ja näpitsad.
2. Jupp nööri.
3. Puust pusle tükk, mis nägi välja selline

4. 3 kuulikest rotitoitu minu rotile Tobyle.
5. £ 1.47 (see koosnes 1 n mündist, 20 p mündist, kahest 10 p mündist, 5 p mündist ja 2 p mündist).
6. Punane kirjaklamber.
7. Välisukse võti.
Mul oli ka kell käe peal ja nad tahtsid, et ma jätaksin selle ka lauale, aga ma ütlesin, et mul peab kell käe peale jääma, sest ma pean täpselt teadma, mis kell on. Ja kui nad üritasid seda minult ära võtta, siis ma hakkasin kisendama, nii et nad jätsid selle mulle alles.
Nad küsisid minult, kas mul on ka pere. Ütlesin, et on. Nad küsisid, et kes mu pereliikmed on. Ma ütlesin, et isa, aga et ema on surnud. Ja ma ütlesin, et onu Terry on ka, aga tema on Sunderlandis ja tema on isa vend, ja veel on ka vanavanemad, aga kolm neist on surnud ja vanaema Burton on hooldekodus, sest temal on vanadusnõtrus ja ta arvab, et mina olen televisioonist.
Siis nad küsisid minult isa telefoninumbrit.
Ma ütlesin neile, et tal on kaks numbrit, üks kodus ja siis veel teine, mis on mobiili oma, ja ma ütlesin mõlemad.
Politseikongis oli mõnus. See oli peaaegu täpne kuup, 2 meetrit pikk korda 2 meetrit lai korda 2 meetrit kõrge. Seal oli umbes 8 kuupmeetrit õhku. Seal oli väike trellidega aken ja vastasseinas metalluks pika kitsa luugiga põranda lähedal, kust saab toidukandikuid kongi libistada, ja kõrgemal lükandluuk, et politseinikud saaksid sisse vaadata ja kontrollida, et vangid pole põgenenud või enesetappu toime pannud. Siis oli seal veel polsterdatud pink.
Mõtlesin, kuidas ma põgeneksin, kui ma oleksin mõne loo tegelane. See oleks raske, sest ainsad asjad, mis mul olid, olid mu riided ja kingad, millel polnud paelu küljes.
Otsustasin, et kõige parem plaan oleks oodata hästi päikesepaistelist ilma ja kasutada siis prille, et koondada päikesevalgus mõnele mu riidetükile ja tekitada tulekahju. Ma põgeneksin, kui nad näevad suitsu ja viivad mu kongist välja. Ja kui nad ei märkaks, siis ma saaksin riiete peale pissida ja nad ära kustutada.
Mõtlesin, kas proua Shears ütles politseile, et mina tapsin Wellingtoni, ja kas ta läheb siis vangi, kui politsei avastab, et ta valetab. Sest inimeste peale valetamist nimetatakse laimuks.
Tõlkinud Triin TaelLugemise järel
Mida järeldada katkendi põhjal Christopheri iseloomu ja käitumise kohta?
Küsimused ja ülesanded
- Kuidas saaksid inimesed, kellega Christopher kokku puutub, tema elu lihtsamaks teha?
- Millega sa peaksid arvestama, kui suhtleksid autistliku inimesega?
- Kirjelda oma tänast päeva Christopheri moodi, st pane tähele igat võimalikku pisiasja, värve ja lõhnu ning pööra tähelepanu ka arvudele.
- Christopheril on piltide abil lihtsam suhelda. Vali katkendist välja olulisemad sündmused ja esita need 4-pildilise koomiksina nii, nagu Christopher neid nägi.
- Milline näopilt vastaks kõige täpsemalt sinu praegusele meeleolule? Miks?
- Kuidas mõjutavad suhtlust inimese näoilmed? Too näiteid oma elukogemusest.