Raamatuid lugedes me tegelikult ei vaata mitte lehekülgi, lõike, lauseid või tähti, vaid hoopis pilte. See on veidi liialdatud, aga samas põnev väide. Kas lugemine tähendab pelka sõnade kokkuveerimist või kujutluste nautimist? Vaieldamatu on see, et sõnadel on võime tekitada meie peas kujutluspilte, vastasel korral poleks kirjanduse lugemisel mingisugust mõtet.
Raamatut lugedes oleme koos autoriga kirjanduse võlumaailma kaasloojad. Filmi vaadates saame samuti osa ühest võlumaailmast, kuid oma kujutlusvõimega saame sellesse panustada üsna vähe. Põhjus on selles, et filmis pääsevad korraga esile nii pilt, sõna kui ka heli ja me tajume neid ühekorraga. Raamatut lugedes aga ei saa me sõnu korraga vastu võtta, kuna need on pandud ritta ja me loeme neid üksteise järel, kujutledes heli ja pildi ise juurde.
Filmikunstil ja kirjandusel on siiski sarnasusi ja kokkupuutepunkte.
Esiteks pakuvad mõlemad kunstilist naudingut. Teiseks jutustavad mõlemad lugusid. Kolmandaks – mis peamine! – kasutavad mõlemad väljendusvahendina sõna, kuigi selle osakaal on filmis ja kirjandusteoses erisugune. Kirjanik loob sõna abil kogu teose, filmis on sõna vaid üks väljendusvahenditest.
Filmis on määrava tähtsusega ka kaameratöö, helikujundus ja taustamuusika, näitlejatöö, valgustus, grimm, kostüümid. Sõna on filmis oluline tegelastevahelises dialoogis. Ühtlasi kasutatakse kaadritagust häält, mis kuulub filmi jutustajale – seda saab võrrelda temavormis jutustusega kirjandusteoses.
Filmikunsti väikseim üksus on kaader ehk filmilõik, kirjandusteose puhul on selleks sõna. Kui kaadreid vaadates näeme (liikuvaid) pilte, siis sõnade abil luuakse kujutluspilte. Filmikaadritele on omane see, et nad liiguvad meie silme ees kiiresti. Kaadrid ei saa olla juhuslikud, vaid on omavahel tegevuse loogika järgi seotud.
Filmilikkus kirjandusteoses on äratuntav järgmiste tunnuste põhjal:
- põhirõhk on tegevusel, mitte kirjeldusel;
- vaatepunkt vaheldub – toimuvat näidatakse mitme tegelase vaatepunktist;
- tegevuspaiga ja tegelaste kirjeldused on napid, kuid üksikasjalikult täpsed;
- dialoog on tempokas, kõnekeelne ja argine.
Filmi aluseks on stsenaarium ehk üksikasjalik kirjalik kavand, milles on kirjas filmi tegevustik, tegevuspaigad ja tegelaskond. Filmistsenaarium võib omakorda põhineda mõnel kirjandusteosel. Seda nimetatakse teose ekraniseeringuks ja see sarnaneb dramatiseeringuga. Mõlemal juhul tuleb aluseks olev teos ümber töötada: põhiosa tekstist kirjutatakse ümber dialoogidena, tegevusliine võetakse vähemaks, samuti võidakse kärpida tegelaste arvu.
- Loe uuesti läbi „Mina olin siin” teine katkend. Too näiteid vaatepunkti vaheldumise, täpsete kirjelduste ja kõnekeelse dialoogi kohta.
- Too veel näiteid kirjandusteoste kohta (novellid, jutustused, romaanid), mis on sinu arvates filmilikud.
- Pange pinginaabriga kirja võimalikult palju kirjandusteoste põhjal tehtud filme.
A. Tooge näiteid, kuidas raamatu sisu ekraniseerimise käigus muutus.
B. Arutlege, mille poolest võib kirjandusteos olla haaravam ja huvitavam kui selle põhjal tehtud film. Kas on võimalik tuua ka vastupidiseid näiteid? Jagage mõtteid klassiga.
Töövihikust ülesanded 13 ja 14
- Service provided by Star Cloud LLC