Araablased vallutasid mitu vana kõrge kultuuriga maad, näiteks Pärsia, Süüria, Egiptuse ja Bütsantsi alad. Allutatud rahvastelt õpiti palju nii kirjanduse ja teaduse vallas kui ka igapäevaelu korraldamises. Muu hulgas võeti Pärsia ülemkihilt üle kõrgest soost naiste näo katmise komme, mis oli araablastele varem tundmatu. Kaliifid soodustasid igati kultuuri arengut. Bagdadis, Damaskuses, Kairos ja Fesis asusid ülikoolide juures suured raamatukogud, kus kogu riigis ringi reisivad teadlased said töötada. Araablaste võimu all sulasid eri rahvaste kultuurid omamoodi tervikuks.

Pärast Pürenee poolsaare hõivamist 7. sajandil tõid araablased ka sinna uudse elukorralduse. Nad ehitasid linnu, rajasid haiglaid, koole ja ülikoole ning õpetasid kohalikele talupoegadele, kuidas kunstlike niisutussüsteemide abil paremaid saake saada. Tollases kristlikus Euroopas oskasid väga vähesed inimesed lugeda ja kirjutada. Araablaste valitsetavas Hispaanias see nii ei olnud. Paljud sealsed kristlasedki õppisid ära araabia keele, et islami kõrgkultuurist osa saada.

Just Hispaania kaudu jõudsid araablaste ning nende naabrite teaduse- ja kultuurisaavutused ka kristlikusse Euroopasse. Näiteks jõudsid araablaste vahendusel Euroopasse Hiinas leiutatud kompass ja Indiast laenatud numbrimärgid, mida tunneme araabia numbritena. Samuti jõudis läbi Iraani Indiast Euroopasse malemäng. Araabia keelest on Euroopa keeltesse tulnud terve hulk sõnu.

Islamimaade arhitektuuri kõige olulisemad ehitised on mošeed ehk palvepaigad. Sõna „mošee“ tähendabki araabia keeles kummarduse tegemise kohta. Esimesed moslemid palvetasid lageda taeva all, edasi kasutati kaitseks kõrvetava päikese ja halva ilma eest katusealuseid, siis aga hakati ehitama selleks eraldi hooneid. Kuna islami usk ei soosi kunstis inimeste ja loomade kujutamist, kaunistasid mošeesid rikkalikud ornamendid ja koraani värsid.

Mošee juurde kuuluvad ka kõrged tornid ehk minaretid, kust kõlab kutse palvele. Mošees palvetatakse viis korda päevas imaami ehk palvejuhi juhatusel, kuid see ei ole kohustuslik, sest palvetada võib ükskõik kus. Siiski eeldatakse, et reedeti kogunevad keskpäevasele palvusele kõik moslemi mehed. Naistele pole mošees palvetamas käimine kohustuslik.

Peale mošeede rajati ka uhkeid valitsejate paleesid. Oma aja ehituskunsti tippsaavutuseks oli 8. sajandil ehitatud Bagdadi kaliifi palee, mida nimetati Roheliseks Kupliks. Külalised sisenesid uhkesse marmorehitisse läbi kuldsete väravate. Paleed ümbritsesid varjulised aiad arvukate purskkaevude ning ilu- ja viljapuudega. Üks kaliife tellis oma vastuvõturuumi koguni erilise hõbedast ja kullast puu, mille okstel laulsid mehhaanilised linnud.

Islamieelsel ajal ei kasutanud araablased kuigi palju kirja. Laule ja lugusid anti põlvest põlve edasi suuliselt. Islami vastuvõtmise ja riigi tekkega kaasnes kirjakultuuri kiire areng.

Vanim säilinud kirjanduslik tekst on islami pühakiri koraan, kuhu on koondatud Muhamedile saadetud ilmutused. Neid hakati kirja panema juba prohveti eluajal, kuid lõpliku kuju sai teos kolmanda kaliifi Uthmani valitsusajal (644–656). Koraan tähendab araabia keeles „ette loetud“, sest Muhamedile olevat ilmutused ette lugenud peaingel Gaabriel. Koraanis on 114 peatükki ehk suurat, mis pole järjestatud mitte sisu, vaid pikkuse järgi (sest keegi ei tea, millises järjekorras Muhamed ilmutused sai). Koraan on moslemite elukorralduse aluseks.

Araabia ilukirjanduse kuulsaim teos on kahtlemata „Tuhat ja üks ööd“, mis koosneb paljude rahvaste (India rahvaste, pärslaste, araablaste, egiptlaste) muinasjuttudest. Kõik lood kirjutati üles araabia keeles, tegevuspaigaks sai Bagdad ning tegelastena esinevad kaliif ja tema aukandjad. Seetõttu annab jutukogu meile hinnalist informatsiooni ka sellest, milline oli argielu keskaegse islamiimpeeriumi südames.

Ligi kolm sajandit seisid araabia filosoofid, arstid ja matemaatikud maailma teaduse esirinnas. Paljud nende teadmised pärinesid vanakreeka käsikirjadest, mis olid keskaegses Euroopas kaduma läinud. Näiteks sattusid araablaste valdusesse vanakreeka filosoofi Aristotelese teosed, mis tõlgiti araabia keelde. Kaliif Harun ar-Rašidi valitsusajal (786–809) loodi Bagdadis teaduslike tekstide tõlkimiseks lausa eraldi uurimisasutus, nn tarkuse maja. Hispaania kaudu jõudsid need käsikirjad uuesti Euroopasse ja tõlgiti ladina keelde.

Üks olulisemaid teaduse valdkondi oli täheteadus, mille saavutusteni jõuti Euroopas alles uusajal. Näiteks rajati juba 9. saj kalifaadis kaks observatooriumi. Täheteadlased arvestasid välja maakera ümbermõõdu ning eksisid seejuures vaid 1 km-ga. Keerukate arvutuste tegemist hõlbustas arvu 0 ja kümnendsüsteemi kasutuselevõtt. Kuna ühtne suurriik soosis reisimist, edenes ka maadeuurimine. Araablaste mere- ja maakaardid olid enneolematult täpsed ning leidsid seetõttu kasutust veel uusajalgi.

Kõige suurem oli araablaste mõju aga arstiteaduse arengule. Moslemi arstid tegid keerukaid operatsioone, ravisid kirurgiliselt nii sise- kui ka silmahaigusi. Selleks leiutasid nad mitmesuguseid tänaseni kasutatavaid instrumente ja võtsid esimesena kasutusele tuimestuse. Araabia arstid olid ka esimesed, kes mõistsid, et paljud haigused levivad inimeselt inimesele. Nad avastasid piirituse desinfitseeriva mõju ja rõhutasid isikliku hügieeni tähtsust. Täiesti omaette valdkonnana arenes välja farmakoloogia ehk ravimiteadus.