Keskajal olid sõjaväe tuumikuks raskerelvastuses rüütlid, kes pidasid vastase ratsameestega mõõgaduelle. Ratsaväge toetasid vibukütid, kes külvasid lahingu algul vastase ridades segadust. Varauusajal muutus aga põhiliseks väeliigiks tulirelvadega varustatud jalavägi, mida toetasid kergeratsavägi ja suurtükivägi.

Muutuste põhiliseks käivitajaks oli tulirelvade areng. 16. sajandil hakkasid vibusid asendama arkebuusid ja musketid, mis olid raud­rüüde vastu oluliselt efektiivsemad. Vastuseks hakati valmistama järjest paksemaid turviseid: 16. sajandi jooksul kasvas raudrüüde kaal 15 kilolt 25 kiloni. Ent ka tulirelvad muutusid võimsamaks ning lõpuks tuli turvisest üldse loobuda, sest enam paksema raudrüüga polnud võimalik ringi liikuda. Ratsaväe tähtsus lahingus vähenes ning seda kasutati pigem luureks ning taganeva vastase jälitamiseks.

Selleks et musketite tulejõudu paremini ära kasutada, võeti kasutusele uut tüüpi rivikorraldus. Keskajal paigutati jalaväelased nelinurksesse plokki, mis suudaks end igast küljest kaitsta. Nüüd venitati musketäride rivi pikaks, et korraga saaks rohkem mehi tuld anda. Esialgu seisid musketärid 6 reas. Esimene rivi andis läheneva vaenlase pihta kogupaugu ja marssis selg ees teiste vahelt kõige taha. Nüüd andsid järjest tuld järgmised read, mille jooksul esimene rida jõudis musketid uuesti laadida. Tulirelvade arenedes ja laskmiskiiruse paranedes vähenes ridade arv kolmeni.

Sünkroniseeritud laskmine ja tagasimarsi tehnika nõudsid hoolikat harjutamist ja head distsipliini, et õpitu lahinguväljal ei ununeks. Kõige ohtlikum oli paanikasse sattumine ja ummisjalu taganemine. Põgenev jalavägi oli vaenlase ratsaväe mõõkadele väga kerge saak, samas kui koordineeritult tegutseva jalaväe vastu oli ratsanikel keeruline midagi ära teha. Rividrill, mida tänapäeval on vaja vaid paraadi jaoks, oli tollal ellujäämise seisukohalt üli­oluline.

Uut tüüpi lahingutaktika andis suure eelise professionaalsetele sõduritele, kes olid kaua harjutanud, usaldasid üksteist ja pidasid auasjaks ka raskes seisus lõpuni võidelda. Lahingutes sai sageli otsustavaks see, kummal poolel oli rohkem selliseid „veteranide“ üksusi. Seetõttu moodustasid armee põhiosa vabatahtlikud, kellele sõdimine oli elukutseks.

Valitsus tegi sõdurite värbamise ülesandeks erilistele komissaridele, kes rändasid külast külla ja meelitasid mehi püssi alla. Sõdimisega rikkaks ei saanud, mistõttu selle ohtliku elukutse valisid need, kel hinge sees hoidmiseks muud võimalust polnud. Kui oma alamate seast mehi ei jätkunud, sõlmisid valitsused lepinguid sõjaliste ettevõtjatega, kes värbasid sõdureid teistest maadest. Väga palju palgasõdureid tuli Šveitsist, Šotimaalt ja Saksa vürstiriikidest. Needsamad ettevõtjad juhtisid hiljem mehi ka sõjas – niiviisi oli tegu pooleldi eraarmeega, millele anti õigus kulude katteks alistatud maid maksustada ja rüüstata.

Varauusaegne sõda oli pikaajaline kurnamissõda, kus vastasele otsustavat lööki anda oli keeruline. Väejuhid hoidusid lahingust, sest selle tulemus oli ettearvamatu. Ent ka kaotatud lahingu korral oli enamasti võimalik uued väed palgata. Seetõttu sõltus sõja tulemus eeskätt vastase kindluste ja linnade vallutamisest, mis võimaldas kontrollida ümbritsevat maa-ala. Territooriumi kaotus tähendas ka sissetuleku kaotust.

Linnade vallutamiseks valmistati järjest võimsamaid suurtükke. Keskaegsed linnamüürid, mis olid ehitatud piiramisredelite vastu hästi kõrgeks, varisesid nende kogupaukude all kokku. Seetõttu hakati müüride ette ehitama uut tüüpi muldkindlustusi, mis kaeti tellistega. Need tehti poolviltused, et suurtükikuul kahju tegemata eemale põrkaks. Kindluse nurkadeks olid viisnurksed bastionid, millel asuvatest suurtükkidest sai tuld anda nii piiramisväe suunas kui ka piki müüri.

Sellised ehitustööd olid ülimalt kallid, mistõttu kõiki keskaegseid kindlusi polnud võimalik moderniseerida. Rootsi riigil valmis 17. sajandi lõpul ulatuslik moodsate kindluste ehitamise kava. Baltimaade tähtsaim kindlus oli Riia. Eesti alal valiti kindlustamiseks välja Tallinn, Tartu, Pärnu ja Narva. Sellest ajast pärinevad Narva bastionid. Tallinna Harjumägi ja Lindamägi on ka tegelikult Rootsi-aegsed bastionid, mis on hiljem parkideks kujundatud.

Uut tüüpi kindlustused pikendasid sõdu, sest neid oli keeruline vallutada ja sageli alistusid kindlused alles mitmekuulise või isegi aastase piiramise järel, kui kaitsjaid hakkas piinama nälg. Ent ka piirajatel võisid toiduvarud lõppeda, kui nad ümbruskonna täielikult välja kurnasid.

Varauusaegsed sõjad nõudsid järjest rohkem sõdureid. Suur osa neist paigutati linnade kaitseks garnisonidesse, näiteks Rootsil oli 30-aastase sõja lõpus Saksamaal 127 garnisoni. Ka piiramine nõudis väga palju inimesi. 1710. aastal oli Euroopas relvade all kokku 1,3 miljonit meest.

Järjest keerulisem oli selliseid vägesid varustada toidu ja muu vajalikuga. Näiteks tüüpiline 60 000-meheline armee tarbis iga päev 45 tonni leiba, 180 000 liitrit õlut ja 2000–3000 looma liha. Hobused ja veoloomad vajasid päevas 90 tonni sööta. Ehkki armeedega olid kaasas tohutud moonavoorid, oli võimalik kaasa vedada vaid mõne päeva varu. Seetõttu hakati toiduvaru muretsema kohapealt. Mõnikord osteti kaupu kindlaksmääratud hindadega, ent veelgi sagedamini kehtestati kohustuslikud andamid (kontributsioonid) või võeti külaelanikelt toitu vägivallaga ähvardades. Enamik valitsusi kulutas sõjapidamisele rohkem kui 50% riigieelarvest. Vene tsaari Peeter I kulutused olid veelgi suuremad, ulatudes 1705. aastal koguni 95% eelarvest.