Kohe kui 19. sajandi esimesel poolel hakati rääkima Saksa rahvus­riigist, tõusis päevakorrale piiride küsimus. 1848. aasta Rahvus­kogul vaieldi ägedalt selle üle, kas loodava Saksa riigi aluseks peaks olema Suur-Saksamaa (koos Austriaga) või Väike-Saksamaa (ilma Austriata, nii et suurimaks ja tähtsaimaks riigiks oleks Preisimaa). Pärast 1848. aasta revolutsiooni allasurumist taastati Saksa Liit revolutsioonieelsel kujul Austria juhtimisel. See oli Preisimaale alandav, sest sõjaliselt ja majanduslikult oli ta selleks ajaks juba Austriast üle.

Preisimaa oli saavutanud majandusliku edu osava tollipoliitikaga. 1833. aastal oli ta sõlminud tollilepingud suurema osa Saksa riikidega (kuid mitte Austriaga) ning nii rajati Saksa tolliliit. Ühtne majandusruum kiirendas oluliselt tööstuse arengut ja raudteede ehitust. Tolliliidu etteotsa asunud Preisimaa kontrollis majanduslikult suurt osa Saksamaast, liidust kõrvale jäänud Austria majanduslik areng jäi aga soiku. Pealegi kurnasid Austriat välispoliitikale ja impeeriumi kooshoidmiseks tehtud suured kulutused. 1849. aastal võttis Preisimaa eesmärgiks ühendada Saksa riigikesed Preisi valitsuse alla. Austria ei tahtnud sellega muidugi nõustuda. Ka Prantsusmaa ja Venemaa olid Preisimaa võimuihaluse vastu.

Preisimaa uus tõus sai alguse 1860. aastate algul, kui Preisi valitsusjuhiks sai Otto von Bismarck. Bismarck oli läbi ja lõhki Preisi patrioot. Teda ei vaimustanud eriti Saksamaa ühendamine rahvuslike ideaalide pinnalt. Kuid võimuka inimesena sai ta aru, et ühendatud Saksamaa juhtriigina saavutaks Preisimaa Euroopas hoopis tugevama positsiooni. Bismarck oli osav poliitik, kes suutis lahendada välispoliitilisi konflikte Preisimaa kasuks. Sealjuures oli ta veendunud, et poliitiliste eesmärkide saavutamiseks tuleb vajaduse korral kasutada ka sõjalisi vahendeid. Sellist hoiakut nimetatakse ühe tema kõne järgi raua ja vere poliitikaks.

Bismarcki jõupoliitika viiski 1866. aastal Preisimaa sõjani Austriaga. Sõjaväe tugevdamisele palju panustanud Preisimaa saavutas kokkupõrkes üllatavalt kiiresti suure võidu. Vaid mõned nädalad pärast sõja puhkemist toimus Böömimaal otsustav Königgrätzi lahing, milles Austria sai hävitavalt lüüa.

Preisimaa võit otsustas Saksamaa saatuse: Bismarck sai vabad käed, et ühendada suurem osa Saksamaast Preisi võimu alla. Saksa Liit saadeti laiali ja selle asemel moodustas Bismarck 1867. aastal Põhja-Saksa Liidu. Sellesse kuulus peale Preisimaa enamik Saksa riike (välja jäid esialgu Baden, Baieri ja Württemberg), kes säilitasid küll autonoomia siseasjades, kuid andsid oma välis­poliitika ja sõjajõud Preisi käsutusse.

Pärast võitu Austria üle jälgis kogu Euroopa Preisimaa tugevnemist üha suureneva murega. Kõige enam häiris see Saksamaa naabrit Prantsusmaad, kes püüdis Saksa alade ühendamist takistada. Bismarck mõistis, et sõda Prantsusmaaga pole võimalik edaspidi vältida. Konflikti ajendiks sai Bismarcki püüd sokutada vabaks jäänud Hispaania troonile Preisi printsi Leopoldi. Juulis 1870 kuulutaski Prantsusmaa Preisimaale sõja. Kogu Saksamaal tõi Prantsusmaa sõjakuulutus kaasa rahvusliku ühtekuuluvustunde tugevnemise. Isegi Lõuna-Saksa riigid, kes Põhja-Saksa Liitu ei kuulunud, otsustasid anda oma sõjajõud Preisi ülemjuhatuse käsutusse. Juba septembri algul saavutasid preislased prantslaste üle otsustava võidu Sedani lahingus ning tee Pariisi oli valla. Prantsusmaa keiser Napoleon III langes preislaste kätte vangi ja veetis ülejäänud elupäevad Inglismaal. Sõja kaotanud Prantsusmaa pidi maksma Preisimaale suurt sõja­hüvitist ja loovutama osa piiriäärseid territooriume (Elsassi ja Lotringi). Keisrivõimu hävingu järel loodi Prantsusmaal presidentaalne vabariik.

Prantsuse-Preisi sõja hiilgav võit oli ühendanud kogu Saksamaa Preisimaa kontrolli alla. Rahva vaimustus oli suur. Juba sõja ajal algasid läbirääkimised ühtse riigi loomiseks. Loomulikult oli esmane õigus ühinenud Saksamaa kroonile Preisi kuningal. Jaanuaris 1871 kuulutati Wilhelm I Versailles’ lossi kuulsas peeglisaalis ühendatud Saksamaa keisriks. Enamik sakslasi võttis ühtse riigi loomise rõõmuga vastu, nähes selles Saksa ajaloo tipp­hetke ja rahvuslike püüdluste täitumist.

Saksamaast pidi saama konstitutsiooniline keisririik. Põhja-Saksa Liidu põhikirja alusel koostatud ühinenud Saksamaa põhiseadus ei jätnud keisrile kuigi palju võimu. Tegelik riigivalitsemine läks riigikantsleri kätte, kelleks sai loomulikult Bismarck. Seadus­andlik võim oli kahekojalisel parlamendil. Selle alamkoda (Riigi­päev) oli küll valitav, kuid ilma tegeliku võimuta. Keiser ega kantsler ei pidanud rahva esindajate ees aru andma ega nende tahtega arvestama.

Saksa keisririik jäi riikide liiduks ehk liitriigiks, mille koosseisus säilisid kõik olemasolevad Saksa riigid ja sealsed valitseja­dünastiad. Ent ülekaalukat juhtrolli mängis nende hulgas siiski Preisimaa, mis moodustas üle 50% kogu Saksamaa territooriumist. Saksa keiser sai tulla alati ainult Preisi kuninga­kojast. Ühendatud Saksamaa pealinnaks kuulutati Preisimaa keskus Berliin.