Eesti NSV. Poliitilised olud ja vastupanu

  • Kuidas saavad inimesed totalitaarsele võimule vastupanu osutada?
  • Millised totalitaarsed režiimid valitsesid Eestis  20. sajandil?

Sõjajärgne vägivald ja metsavendlus

Nõukogude võimu taas­kehtestamisse suhtus enamik eestlasi pikka aega eitavalt. Okupatsiooni­režiimile osutati nii passiivset kui ka aktiivset vastupanu. Aastatel 1944–1953 oli Eestis peamiseks vastupanu­vormiks aktiivne relva­võitlus – metsa­vendlus. Metsavennad tegutsesid üle kogu Eesti, aktiivsemalt siiski Pärnu-, Viru- ja Võrumaal. Samal ajal oodati ja loodeti alusetult, et lääneriigid soovivad taastada Eesti ise­seisvust ning tõkestada NSV Liidu võimu tugevnemist Ida-Euroopas. Metsa­vendade vastu võitlesid sõjavägi, miilitsa­üksused ja julgeoleku­organid. Selline „sõda pärast sõda“ nõudis mõlemalt poolelt rohkesti ohvreid.

Metsavendade vastupanu nõrgendas oluliselt 1949. aasta suur­küüditamine: ööl vastu 26. märtsi alanud operatsiooniga saadeti Eestist Siberisse üle 20 700 inimese. Eestist küüditati ligikaudu 2,5% kodumaal elavatest eestlastest.

Sõjajärgsed repressioonid ja vastupanuvõitlus (lõik filmist „Sõjasaatused“, 2018, kogumelugu.ee, Eesti Mälu Instituut)

LISA. Sõjajärgsed repressioonid

Aastatel 1944–1945 arreteeriti Eestis hinnanguliselt 10 000 inimest, kellest pooled surid kahe esimese aasta jooksul. Kuni aastani 1953 saadeti Eestist sunni­töö- ja vangi­laagritesse kokku 25 00030 000 inimest. Ligikaudsetel arvutustel ei tulnud neist koju tagasi kuni 11 000 inimest.

Hirm

1940. aastatel oli mul väikese tüdrukuna pidevalt hirm. Kartsin tänavail püssiga liikuvaid vene sõdureid, sest kuidagi oli minus kinnistunud teadmine, et kui juhtumisi neist kedagi riivad, laseb ta su kohe maha. Kui kodus helises ukse­kell, jäid kõik väga vaikseks. Keegi ei julgenud ust avama minna ja kui lõpuks mindi, siis küsiti aralt: „Kes on?“ [---]

Isa võeti 1941. a suvel Puna­armeesse ja sai seal 10 aastat nõukogude­vastase agitatsiooni eest. Ta rääkis kusagil, kuidas elati Eestis enne sõda, ja keegi kaebas. Väljaspool kodu pidin ütlema, et isa on teadmata kadunud.

Enne 1949. a märtsi­küüditamist levis hirm, et nüüd viiakse Siberisse järele need, kelle perekonnast keegi on juba enne sinna saadetud. [---] Mõni aeg hiljem helises õhtul hilja uksekell. Ema ja tädi arvasid, et nüüd on ikkagi küüditajad, ja ei läinud avama. Helistamine kestis öö läbi. Keegi ei saanud magada. Vastu hommikut kõlas veel arglik kella­tirtsatus. Siis ütles tädi otsustavalt, et see nüüd küll küüditaja ei saa olla, ta läheb ja vaatab. Oli tema enda vanem õde maalt, kes oli rongist maha jäänud ja lootnud meil öömajale saada.

Anu Sovvi mälestused. – Nõukogude aeg ja eesti inimene. Koost Enno Tammer. Tallinn, 2012.

Paragrahv

Rikkumine

58, lg 1a

Isamaa reetmine (süüdistuseks Saksa sõja­väes või Oma­kaitses teenimine, metsa­vendlus)

58, lg 10

Nõukogude­vastane propaganda

58, lg 11

Riigivastane tegevus grupis või organisatsioonis

60

Maksukohustuste mitte­täitmine

61

Naturaal­koormiste mitte­täitmine

62

Maksustatava või koormiste aluseks oleva vara varjamine

82

Vangistusest või asumiselt põgenemine

Represseerimiseks enim­kasutatud paragrahvid NSV Liidu kriminaal­koodeksis

LISA. Märtsiküüditamine

Küüditamisrong, millega viidi 1949. aastal Uuralite taha Võru, Valga, Pärnu ja Tartu inimesi (Okupatsioonide Muuseum)

A.

Kulaku suhtes teostasime me senini tema piiramise ja välja­suretamise poliitikat. On kätte jõudnud aeg teha selles poliitikas pööre ja likvideerida Eesti NSV-s kulaklus kui klass, saates vabariigi piiridest välja kulakud ja nende perekonnad, aga samuti ka saksa okupantide käsilaste perekonnad.

EK(b)P KK sekretäri Nikolai Karotamme kirjast Stalinile, 17.01.1949.

B.

25. märtsi hommikul umbes kell 6 hakati kloppima uksele ja akendele. Kuna isa ei olnud kodus, avas ema ukse. Sisse tulid küla­nõukogu esimees … ja mõned sõdurid. [---] Algul pandi kirja kõik, kes peres elavad, siis teatati emale, et pere on määratud asumisele saatmisele kui kulaklik pere­kond. Samal ajal tegid sõdurid tubades, pööningul ja mujal läbi­otsimisi. [---] Perekonna isa oli kodust ära, kuid küüditajaid see ei häirinud. Ema koos nelja lapsega – teismelised õde ja vend, 6-aastane väikeõde ja 2-aastane väikevend – viidi minema. Kui loeti otsus Siberisse sund­ümberasustamise kohta, läks ema täitsa endast välja ja lükkas lillelauad koos lilledega ümber (meil oli kodus palju toa­lilli). Läks tükk aega, enne kui ta rahunes. Ema ei olnud üldse võimeline kaasa­võetavat kraami kokku korjama ega pakkima. Siberis Hramtsovski kivisöe­karjääri rasketes tingimustes suri ema Selma juba 1949. aasta detsembri alguses ning kõigest mõne päeva pärast järgnes talle väike­vend Mati.

Leili Kristiani mälestused Võrumaalt Haanja vallast. – Alo Lõhmus. Õuduste öö. Postimees, 24.3.2007.

C.

Peale perekondade taludes äratamist ja veo­autodele laadimist jääb osa nõukogude ja partei­aktiivist selleks eraldatud rahvakaitse­võitlejate kaitse all kohtadele välja­saadetute varandust üles kirjutama.

ENSV riikliku julgeoleku ministri kindralmajor Boriss Kummi instruktsioon, 17.03.1949.
Küüditamine 1949. aasta märtsis (lõik filmist „Sõja­saatused“, 2018, kogumelugu.ee, Eesti Mälu Instituut)

Liidu-
vabariik

Ešelone

Pere­kondi

Inimesi

Mehi

Naisi

Lapsi

Eesti

19

7471

20 480

4566

9866

6048

Läti

33

14 173

41 708

11 135

19 535

11 038

Leedu

24

8985

28 656

8929

11 287

8440

KOKKU

76

30 629

90 844

24 630

40 688

25 526

1949. aasta märtsiküüditamise ulatus Balti liiduvabariikides

Võitlus nn kodanliku natsionalismiga

Otsesele füüsilisele vägivallale lisandus sõja­järgsetel aastatel veel vaimne vägivald. Ühiskonna vaimuelu allutati valitseva režiimi ette­kirjutustele. Algas võitlus nn kodanliku natsionalismiga. Selle taga oli Moskva soov ühiskond kiiremini sovetiseerida. „Kodanlik natsionalism“ tähistas igasugust kõrvale­kaldumist ametlikust ideoloogiast, seotust „kodanliku“ korraga jms. Kodanliku natsionalismi ilminguid leiti kõikidest ühiskonna­elu vald­kondadest: kirjandusest ja kunstist, teadusest, majandusest. Sellest mõistest kujunes sobiv süüdistusvormel.

Samal ajal muutus järjest avalikumaks ka võimu­ladviku sisemine võitlus. Kodanlikus natsionalismis hakati süüdistama ka Eesti NSV juhtkonda eesotsas Nikolai Karotammega. Eesti küsimust arutati mitu korda Kremlis ning 1950. a märtsis toimunud EK(b)P VIII pleenumil vabastatigi Karotamm parteijuhi kohalt. Tema asemele nimetati Moskvast J. Käbin.

VIII pleenumile järgnes ulatuslik suur­puhastus kohalikes võimu­organites (alates ministeeriumidest küla­nõukogudeni välja), haridus­süsteemis, kultuuri­asutustes ning loomingulistes liitudes. Paljud tollased juht­poliitikud ja nn juuni­kommunistid arreteeriti ja saadeti vangi­laagritesse. Eesti NSV-s said võimule Venemaa eestlased koos valdavalt muukeelse partei­kaadriga. Ühiskonnas süvenes hirmu­õhkkond ja vaimne surutus ning tugevnes rünnak rahvus­kultuuri ja rahva ajaloolise mälu vastu.

EKP K(b)P KK VIII pleenumi otsus 26. märtsist 1950. aastast

Pleenum leiab, et Eestimaa K(b)P Keskkomitee büroo ei pea vajalikku võitlust kodanliku natsionalismi ja kulaklik-natsionalistlike elementide vastu, jätab tähele panemata Eestis valitsenud vana kodanliku korra ülistamise ja Lääne-Euroopa kodanliku teaduse ja kultuuri üleoleku propageerimise faktid, mida kodanlikud natsionalistid sisse poetavad nii kirjanduse, teaduse kui ka kunsti alal. [---]

Pleenum leiab, et Eestimaa K(b)P Keskkomitee esimene sekretär sm. Karotamm on isiklikult süüdi vabariigis tehtud kõige jämedamates poliitilistes vigades, mis paljastati ÜK(b)P Keskkomitee poolt tema otsuses. Sm. Karotamm on isiklikult süüdi kodanliku natsionalismi vastu võitlemise puudumises. Oma trükis avaldatud teostes ja sõna­võttudes ei puuduta sm. Karotamm kodanliku natsionalismi vastu võitlemise küsimusi, ei võta neid küsimusi Eestimaa K(b)P Kesk­komitees arutlusele, ei too esile eesti küla klassideks kihinemist, läheb vaikides mööda kulakluse olemas­olust eesti külas ja klassi­võitluse küsimustest, läheb vaikides mööda kodanlike natsionalistide vaenulikust tegevusest Eesti NSV-s. [---]

Pleenum kohustab EK(b)P Kesk­komitee bürood, maakonna-, linna- ja rajooni­komiteesid ja partei alg­organisatsioone süstemaatiliselt paljastama vaenulike elementide propagandat lääne kultuuri näilisest üleolekust, nende katseid ala­vääristada nõukogude sotsialistliku kultuuri tähtsust ja üleolekut; paljastama kogu ulatuses kodanlike natsionalistide poolt kirjandusse, teadusesse ja kunsti salaja sisse­poetavate ideede kahjulikkust ja kasvatama töötajates patriotismi tunnet, uhkuse­tunnet oma sotsialistliku Kodumaa üle. [---].

Sulaaeg ja kuldsed kuuekümnendad

Stalini surmale järgnenud sulaaeg tõi kaasa vabanemise pea kõigis ühiskonna­elu valdkondades. Leevendati vägivalda, kohalikel inimestel tekkis taas võimalus mõjukatesse ametitesse tõusta. Varem kodanlikeks natsionalistideks tembeldatud inimesed rehabiliteeriti, st nende hea nimi taastati.

Ungari ülestõusu mahasurumine 1956. aastal kustutas Eestis viimased lootused Lääne abile Nõukogude okupatsioonist vabanemiseks. Poliitiliste olude liberaliseerumine, metsa­vendluse hääbumine, kolhooside edenemine ja inimeste materiaalse olu­korra paranemine soodustasid olemasoleva süsteemiga kohanemist. Elementaarse isiku­vabaduse tekkimine sisendas inimestesse optimismi tuleviku suhtes. Kujunes välja mitme­palgeline nn rahvus­kommunistide põlvkond, kellest osa uskus naiivselt, et kehtivat poliitilist režiimi on võimalik demokraatlikumaks ja inimlikumaks muuta.

1968. aastal lõpetasid Nõukogude tankid nn inim­näolise sotsialismi ehitamise Tšehhoslovakkias. Ühes sellega purunesid ka siinsete rahvus­kommunistide illusioonid nõukogulikku režiimi seestpoolt reformida. Eesti NSV-s tugevnesid taas tagurlikud jõud, paljud kuldsete kuuekümnendate põlvkonna esindajad leidsid poliitika asemel eneseteostuse kirjanduses, teaduses ja kunstis, kuid küllalt oli neidki, kes hülgasid oma varasemad põhimõtted ning asusid truult valitsevat režiimi teenima.

Kolhoosi Rahva Võit töötajate uued individuaal­elamud
1960. aastatel hoogustus Eestis individuaalelamu­ehitus. Paljud inimesed said võimaluse pühenduda oma isikliku heaolu edendamisele ja leppisid nõukogude võimuga.

Kahestumine

Kui Stalin suri, tunti meil kodus hea­meelt. Loodeti muutusi paremuse poole. Ka naabrid tulid rõõmsalt teatama, et kõri­lõikaja on surnud, ja avaldasid lootust iseseisvuse peatse taastumise kohta. Läksin minagi järgmisel hommikul rõõmsa meelega kooli, arvates, et kohtan rõõmsaid õpetajaid ja õpilasi.

Üllatus oli aga suur, kui nägin õppe­alajuhataja ja mitme tüdruku nutetud silmi. Paljud pioneerid olid punastele kaela­rättidele mustad nurgad külge õmmelnud. Kohe kamandati õpilased leina­miitingule. Vastuolu kooli ja kodu vahel tundus tohutu.

Elme mälestused. – Nõukogude aeg ja eesti inimene. Koost Enno Tammer. Tallinn, 2012.

Julgeolekukomitee ettekanne J. Käbinile 1968. a tudengi­päevadest

[---] Üksikud TRÜ ja EPA üliõpilaste grupid esitasid 19. oktoobril tõrviku­rongkäigu ajal Tartus natsionalistlikke loosungeid ja plakateid, nagu: „Jänkid, kasige Peipsi taha“, „Alandlikkus – orjade õnn“, „Vendlus on hädaohus“ jms. Mõned loosungid olid sisult õiged, kuid koos teiste, sihi­teadlikult valitud loosungitega mõjusid kahe­mõtteliselt. Nii näiteks kandsid EPA üli­õpilased loosungi „Kommunismi­tont käib ringi mööda Euroopat“ kõrval plakatit „Inimesed, olge valvsad!“. [---]

Tallinnas toimus üliõpilaste tõrviku­rongkäik 28. oktoobril k.a. [---]. Üksikud üliõpilaste grupid kandsid kahe­mõttelise sisuga ja selge all­tekstiga plakateid ja loosungeid, nagu näiteks „Venelased Kuu peale“, „Vabadus väike­rahvastele“, „Usk kommunismi võidusse – oopium rahvale“, „Isegi poodu võib kalduda valele poolele“. [---] Osa hüüd­lauseid oli kirjutatud mustade tähtedega sini-valgele riidele. [---].

Looming, 1998, nr 9.

Hinnanguid kuldse­tele kuue­kümnenda­tele

Marju Lauristin ja Peeter Vihalemm

Ülikooli komsomoli­komitee tegevust 1960. aastatel, eriti 1968–1969, võib vaadelda kõige selgema ja tugevama avaliku opositsiooni katsena Nõukogude Eestis. Kuigi üli­õpilaste opositsioonilisus piirdus põhiliselt arutelude ja rong­käikudega, oli nende mõju märkimis­väärne. Esma­kordselt kogeti totalitarismi­surutisest vabanemise tunnet ning osalus­demokraatia ja sõna­vabaduse väärtust ning mõisteti legaalse vastu­panu võimaluste ja piiride ahtust [---]. 1969. aastal külmutatud opositsiooni energia vabanes kaks­kümmend aastat hiljem fosforiidi­sõjas, loome­liitude ühis­pleenumis ja nendest sündinud rahva­liikumistes.

M. Lauristin, P. Vihalemm. Tartu 1968: Kolmkümmend aastat hiljem. – Looming, 1998, nr 9.

Hinnanguid kuldsetele kuuekümnendatele

Viivi Luik

Kuuekümnendatel aastatel kodunes nõukogude võim lõpuks ka Eestis. Hakati pidama noorte suve­päevi ja ilmalikke matuseid. Tekkisid ehitus­malevad, moodi läksid komsomoli­pulmad. Korraldati „Nooruse“ laagreid, käidi kolhoosis kollektiivselt kartuleid võtmas. Tehti pulli. Noomiti välja­kutsuva välimuse ja eba­nõukoguliku käitumise pärast. [---] Lühidalt öeldes – kuue­kümnendad aastad aretasid sugupõlve, kelle maailma­vaade ja mõtte­viis takistavad veel kaua Eestit muutumast tõeliselt demokraatlikuks Euroopa riigiks.

Rahva Hääl, 13.10.1991.

LISA. Komsomol

Üliõpilaste poliitiline aktiivsus leidis osalt väljundi komsomoli­liinis. Komsomol oli massi­organisatsioon, kuhu kuulusid peaaegu kõik 14–28 aasta vanused noored. Üli­õpilased püüdsid komsomoli­­organisatsiooni demokratiseerida ja muuta see tudengite oma­valitsuseks, mis lahendaks noorte päeva­probleeme. Võimu- ja vaimu­küsimuste avalikust käsitlemisest püüti hoiduda ja tegeleti vaid rahvus­kultuuriga. Eesti rahva olukorda loodeti parandada valitseva režiimi seesmise ümber­kujundamisega: kutsuti noori parteisse astuma ja juhtivatele kohtadele jõudma, et võim enda kätte võtta. Seesuguse komsomoli­organisatsiooni kõrgajaks olid aastad 1967–1968 ning keskuseks Tartu ülikool.

Komsomoli märk

Uusvenestamine ja 40 kiri

Karl Vaino tõus Eesti NSV juhiks tähendas põhi­mõttelist pööret liidu­vabariigi sise­poliitilises elus. Vaino jaoks ei eksisteerinud mingeid kohalikke huvisid, vaid üksnes Moskva suunised. Temast saigi Moskva käskude truu täitja. 1978. aasta detsembris võttis EKP Keskkomitee vastu salajase otsuse „Vene keele omandamise ja õpetamise edasisest täiustamisest“, mis omistas vene keele õppimisele ja õpetamisele erakordselt suure ideoloogilis-poliitilise tähtsuse. Algas aktiivne vene keele kasulikkuse propaganda, mille kandvaks loosungiks kujunes kakskeelsus: täis­väärtuslik inimene olevat see, kes oskab võrdselt hästi nii oma emakeelt kui ka nn rahvaste­vahelise suhtlemise keelt, s.o vene keelt. Vene keelt hakati õpetama juba laste­aedades ja üldharidus­kooli esimeses klassis, kõrgkoolides suurendati oluliselt vastuvõttu nendele erialadele, milles õppetöö toimus vene keeles.

Venestussurve teravdas ohutunnet, et rahvus­kultuur võib hääbuda. Ühiskonnas süvenes rahulolematus, mis leidis esialgse väljundi 1980. aasta sügisel toimunud noorsoo­rahutustes. Samal ajal koostas grupp haritlasi pöördumise „Avalik kiri Eesti NSV-st“, mis adresseeriti tähtsamate ajalehtede toimetustele. Sellele kirjutas alla 40 Eestis teada-tuntud vaimu­inimest, kes lootsid juhtida võimu­ladviku tähelepanu ühiskonnas kuhjuvatele probleemidele: keeleküsimus, süvenev migratsioon, mööda­laskmised noorsoo­poliitikas. Ajalehed pöördumist muidugi ei avaldanud, kuid rahva hulgas leidis nn 40 kiri laialdast poole­hoidu, seda paljundati ja levitati salaja käest kätte. Kirja avaldamine välismaal suurendas ka välis­riikide tähelepanu Eesti vastu. Igatahes edaspidi venestamis­poliitika Eesti NSV-s mõne­võrra pehmenes.

1980. aasta olümpia­mängude purje­regati avamine Tallinnas
Moskva OM-i purje­regatil Tallinnas osales 23 riiki (eelmisel olümpial 40). Võistlejate arvu kahandas asjaolu, et osa riike, kes võistlesid küll Moskvas, ei pidanud võimalikuks olümpia­medaleid jahtida okupeeritud riigis. Kohale­tulnutele püüti elu Nõukogude Eestis näidata parimast küljest. Tallinn sai uue lennu­jaama, purjespordi­keskuse, Olümpia hotelli, teletorni, linnahalli, Poola restauraatorid andsid värskema lihvi vanalinnale. Provokatsioonide hirmus muudeti pealinn võistluste ajal siiski suletud linnaks.

Katkend 40 kirjast

Eestlaste ebakindlust oma tuleviku suhtes on põhjustanud järgmised asjaolud:

  • eesti elanikkonna kiire osakaalu vähenemine, eriti Tallinnas, kus eestlased on muutumas vähemus­rahvuseks; [---]
  • eesti keele kasutamise piiramine asja­ajamises, olmes, teaduses jm. Seda tendentsi iseloomustavad näiteks eesti keelt ja kirjandust käsitlevate väite­kirjade kohustuslik esitamine vene keeles; Eesti NSV 40. aastapäevale pühendatud piduliku koosoleku läbiviimine vene keeles;
  • eestikeelse ajakirjanduse ja paljude raamatute, eriti rahvus­kultuurile oluliste teoste muutumine raskesti kätte­saadavaks, rahvuslike teaduste arengu ilmne pidurdatus;
  • ülepingutatud ja oskamatu propaganda­kampaania vene keele õpetamiseks koolides ja laste­aedades, ajaloo­õpetuses esinev venelaste osa eriline rõhutamine teiste rahvuste arvel; [---]
  • tööstuse ekstensiivse arengu üle­forsseerimine üleliiduliste ministeeriumide poolt, pööramata küllaldast tähelepanu sellega kaasnevatele ökoloogilise tasa­kaalu rikkumistele;
  • kakskeelsuse propageerimine ühe­poolselt eestlaste hulgas, millele ei vasta midagi samaväärset muulaste seas – see süvendab eestlastes tunnet, et nende ema­keelde suhtutakse kui teise­järgulisse keelde [---].

LISA. Avalik vastupanu­liikumine

1970. aastatel muutus vastupanu­liikumine uuesti avalikuks, selle peamiseks võitlus­vahendiks kehtiva režiimi vastu said avalikud pöördumised ja kirjad võimu­organitele. Samuti püüti välja selgitada ja avalikustada kõik inim­õiguste rikkumised ning levitada seda informatsiooni välismaal. Tekkisid kontaktid Läti ja Leedu vabadus­võitlejatega ning ka pagulas­organisatsioonidega.

Võimud aga jätkasid repressioone vabadus­liikumise vastu. Aktiivsemad vabadus­võitlejad arreteeriti, nende üle mõisteti kohut poliitilistel protsessidel ning nad saadeti vangi­laagritesse. 1981. aastal suri ühes Venemaa vangi­laagris nõu­kogude­vastase mõtte­viisi pärast süüdi­mõistetud Tartu ülikooli õppe­jõud Jüri Kukk.

Nõukogude-aegseid Eestis levinud anekdoote

Hruštšov küsib naljatades kolhoosnikult: „Kuidas elate?“ Kolhoosnik vastab naljatades: „Hästi.“ [1965]

*

Kohtuvad kaks varest, üks Vene­maalt, teine välismaalt.
Välismaine vares: „Meil on nälg, kõik prügi­kastid on kinni. Tulen Vene­maale sööma.“
Venemaine vares: „Mul on siin süüa küll, aga lähen välis­maale – tahaks kraaksuda ka.“ [1977]

*

Lenin juhtis riiki nii, nagu peab; Stalin juhtis nii, nagu ei tohi; Hruštšov näitas, et loll saab ka riigi juhtimisega hakkama; Brežnev näitas, et loll ei saa riigi juhtimisega hakkama. [1979 jaan]

*

Miks meil pole patareisid müüa? – Brežnev käib patareidega. [1980 jaan]

Mõisted

  • metsavennad – Eesti, Läti ja Leedu partisanid, kes võitlesid aastatel 1944–1978 nõukogude võimu vastu ja varjasid end metsas
  • rehabiliteerima – kohtuotsusega ära võetud õigusi taastama, head nime ennistama

Küsimused

  1. Mis oli nõukogude vägivalla­poliitika eesmärk?
  2. Mil moel inimesed sellele vastupanu osutasid? Too näiteid.
  3. Kuidas mõjutas suur­küüditamine metsa­vendlust?
  4. Seleta mõistet „kuldsed kuuekümnendad“.
  5. Miks paljud eestlased nõukogude võimuga mugandusid?
  6. Mida Moskva keskvõim venestamis­poliitikaga taotles?