Kahepaiksed, linnud ja imetajad järves ja jões

Järves ja vaiksemas jõekäärus võib ujumas näha mitut liiki konni. Aprillikuus kogunevad konnad ja kärnkonnad kudema jõe luhta või järve madalasse kaldavette, kus vesi kiiresti soojeneb. Kui kullestel on arenenud kopsud ja neli jalga ning saba on kadunud, asuvad nad elama kuivale maale. Mõnes väiksemas järves võib kohata rohelist värvi konni, kelle elu möödub peamiselt vees. Selline on näiteks veekonn. Talveks poeb suurem osa konni veekogude põhjamudasse, sest seal ei lange temperatuur tavaliselt alla +4 kraadi.

Veekogude ääres elab rohkesti eri liiki linde. Kaldaveetaimestikus püüavad putukaid mitut liiki roolinnud. Hallhaigur varitseb kalu kaldavees seistes, kajakad sukelduvad kalade järele õhust. Kalda lähedal tegutsevad sinikael-pardid toituvad peamiselt põhjataimestikust, kuid söövad ka selgrootuid. Kuna sinikaelad pole head sukeldujad, peavad nad toitu veekogu põhjast küünitama.

Kaugemal vees tegutseb tuttpütt, kes erinevalt sinikael-pardist sukeldub toidu järele ning võib pikka aega vee all olla. Ta sööb peamiselt veekogu põhjas elavaid selgrootuid.

Järve ääres, jõe suuremates aeglase vooluga osades ja vooluta jõesoppides elavad enam-vähem samad linnud. Vaid kaks meie linnuliiki on kohastunud elama kiirema vooluga jõelõikudel: jäälind ja vesipapp. Jäälind, kes on varblasest veidi suurem, on Eesti värvikirevamaid linde. Vesipapp pesitseb Eestis haruharva, kuid talvel võib teda kohata sageli veskipaisude all ja kärestikel.

Järvede ja ka jõgede ääres võib elada nii taimedest toituvaid kopraid ja mügrisid kui ka loomtoidulisi saarmaid ja minke.

Saarmas ja mink käivad vees toitumas. Saarmas on kiskja. Ta sööb kalu ja teisi veeloomi, näiteks konni, vähke ning veelindude poegi. Saarmas on mänguhimuline ja lõbus loom. Talvel armastab ta näiteks jõepervedel vastlasõitu teha: kui teekond läheb vähegi allamäge, heidab saarmas kõhuli ja tõukab end tagajalgadega kallakust alla. Saarmast tunduvalt väiksem mink ehk Ameerika naarits on Eestis uustulnuk, kes tõrjus meie loodusest välja Euroopa naaritsa.

Koprale on veekogu ja selle kaldad peamiseks liikumisteeks ning varjekohaks, toiduks on talle peamiselt kaldataimestik. Kaldalt võib leida kopra langetatud puid ning jõel näha koprapaise. Puukoort ja oksi sööb kobras siiski peamiselt talvel. Suvel ja varakevadel toitub ta rohttaimedest.

Eluasemeks kaevavad koprad kaldasse urge. Sissepääs sinna on alati vee all, et urgu vaenlaste eest kaitsta. Seal, kus kaldad on madalamad ja urge teha ei saa, ehitavad koprad okstest kõrgeid pesakuhilaid. Ka pesakuhilate sissepääs peab olema vee all. Paise ehk tamme ehitavadki koprad selleks, et vesi kataks uru sissepääsu ja hoiaks pesas ja elupaigas vajalikku veetaset.

Kobraste kaevatud urud pakuvad varju ka teistele veeimetajatele. Talvel kasutab neid näiteks saarmas jää alla pääsemiseks.