Teeme tutvust kirjanikuga

Mika Keränen, kust olete pärit? Kuidas sattusite Eestisse?

Elasin lapsena Pihlajamäki linnaosas Põhja-Helsingis Soomemaal. 19‑aastasena tulin õppima Tartu ülikooli. Sellest ajast peale olen jäänudki Tartusse elama ja töötama.

Milline laps te olite?

Tavaline. Mängisin maja taga metsas indiaanlast, turnisin kaljudel ja ronisin puude otsa, kus võisin istuda päris kaua. Jalkat mängisin klubis PK-35.

Kelleks tahtsite saada?

Tahtsin saada turistidele giidiks, et saaks reisida mööda ilma. Mulle meeldisid kunstiõpetus ja võõrkeeled. Oskan mitmeid keeli, armastan kõige rohkem eesti, soome ja ladina keelt. Ülikooli ustest sisse kõndides õppisin aiandust ja kauneid kunste, aga väljusin ülikooli sammaste vahelt eesti keele diplomiga.

Kuidas sai teist kirjanik?

Minust sai kirjanik väga lihtsalt. Lugesin oma vanemale tütrele Evamariale õhtul ette sellist lugu, kus väike tüdruk seikleb oma musta Prantsuse buldogiga. „Nagu mina ja meie Mati!“ hõikas tütar ja nõudis aina uusi lugusid. Lõpuks oli mul terve raamat lugusid peas ja otsustasin anda need lood raamatuna välja.

Millal ja millest saavad alguse teie raamatud? Kas mõtlete kõik ise välja?

Vaatan, mis mu lapsed teevad, ja kirjutangi nende seiklustest. Kui minu noorem tütar Emma ronis puukuuri katusele, ronis ka raamatus Sadu. Mõnikord kirjutan oma lapsepõlvest. Paljud asjad mu raamatutes on juhtunud päriselt. Hoian siiski enda saladusena selle, mis on tõsi ja mis vale. Inimesed kipuvad uskuma seda, mis vale, ja mitte seda, mis tõsi. See olukord on kirjanikule juba iseenesest viljakas.

Kui kaua te ühte raamatut kirjutate?

Kirjutan ühte raamatut aastakese. Täpsemalt öeldes hakkan mõtlema suve lõpus uue raamatu tegevusele, kirjutan selle talve jooksul ära ja kevadeks on see minu poolt valmis. Siis näitan oma teksti Liisule, kes joonistab mu raamatutesse pildid.

Millega tegelete siis, kui sulg ei jookse?

Mulle meeldib jälgida linna ja looduse ilu. Kõnnin sageli linna peal fotoaparaadiga – või paberi ja pastakaga. Jalkat jälgin muidugi ka. Olen jalgpallihaige.

Kas teil on lemmikloom?

Meil on kodus üks Prantsuse veekoer ehk barbet. Tema nimi on Uudu.

Millest unistate? Kas unistused on täitunud?

Osa mu unistustest on täitunud, ma olen näiteks vanaisa ja püüan nüüd õpetada oma lapselapsele soome keelt. Unistan sellest, et maailmas poleks sõdu ja igal lapsel oleks palju mõnusaid raamatuid kodus või oma raamatukogus.

Millist nõu annaksite noorele inimesele, kes unistab kirjanikuks saamisest?

Lugege palju just seda, mis teile meeldib! Mõelge sellest, mis elus on ilus. Kirjeldage seda ilu! Koledusi on maailmas nii palju, ärme tekita neid juurde.