Pettsoni jõulud

Katkend

Siis koputati uksele ja Aksel pistis pea kööki. Aksel oli naabri-Gustavssoni poeg. Ta käis tavaliselt Pettsonil abiks lund rookimas ja aitas muid raskemaid töid teha.

„Häid pühi siitpere rahvale!“ ütles ta. „Mõtlesin tulla appi lund ajama, aga sa oled selle töö juba ise ära teinud.“ Siis märkas ta Pettsoni sissemähitud jalga. „Tohoh, sul jõulukink juba käes?“

„Nojah, meie siin alustame ikka varakult,“ muigas Pettson ja jutustas, mis tema jalaga oli juhtunud.

„Küllap pead sedasi terve jõuluaja istuma,“ arvas Aksel murelikult. „Kuidas sa hakkama saad? On sul ikka toitu ja puid ja sellist värki?“

„Noh, küll see kuidagi laabub,“ pomises Pettson.

Aga siis ei suutnud Findus enam vait olla. Ta kargles üles-alla nagu keeva teekannu kaas ja sihises: „Midagi siin ei laabu! Meil pole kodus muud süüa kui porgandeid – ei ühtki piparkooki ega leeliskala ega jõulukuuske, ja pliidipuud hakkavad otsa saama ja kindlasti ei tule ka mingeid kingitusi!“

„Nonoo, rahune nüüd,“ vaigistas Pettson teda, „küll me hakkama saame. Aga veidike piima kuluks küll ära, siis saaksime vähemalt riisiputrugi keeta. Ja mõned puud, kui sa ehk oleksid nii kena ...“

Aksel tassis kööki korraliku puutagavara. Siis läks ta ära ja lubas natukese aja pärast piimaga tagasi olla.

Aga Findusel oli tuju endiselt paha. Ta istus nurgas, näost morn nagu vana pilvik, loopis porgandid kuusejalast välja ja üritas nende asemele puuhalgu kruvida.

„Ma tean, kuidas jõulukuuske teha,“ ütles Pettson äkitselt.

Kass vaatas teda uudishimulikult.

„Kas siis jõulukuuske saab ise teha?“ imestas ta.

Küllap saab, ja taat rääkis Findusele, kuidas see peaks käima. Kass jooksis õue ja tuli varsti kuuseokstega, mis nad olid eelmisel hommikul toonud. Siis kihutas ta töötuppa ning tõi sealt ühe pika lati ja puuri.

Pettson puuris lati üleni auke täis. Siis kinnitas ta selle kuusejala sisse ja tassis oma kätetöö elutuppa, kus jõulupuu pühade ajal ikka seisis.

Nad sättisid kuuseoksad aukudesse. Kui nad sellega valmis olid saanud, nägi see välja peaaegu nagu päris kuusk.

„Nüüd võib ehted külge riputada,“ ütles Pettson. „Need peaksid olema minu voodi all karbis.“

„Võib-olla et peakski,“ ütles Findus, „aga karp on tegelikult hoopis pööningul.“

„Pööningul? Sinna ma oma haige jalaga nüüd küll mindud ei saa,“ vaidles Pettson. „Ja sina ei saa,“ vaidles Pettson. „Ja sina ei saa jälle ust lahti.“

„Karp sellest küll ei hooli, see on sellegipoolest pööningul,“ ütles Findus.

„Nojah, siis tuleb midagi muud välja mõelda,“ arutles Pettson.

„Mine vaata töötuppa, ehk leiad sealt midagi ilusat. Midagi, mis särab või on punane või sedasi. Ma vaatan seni siin toas ringi.“

„Just nii, suurkäpp,“ ütles kass ja lippas õue.

Sel ajal liipas Pettson majas ringi ning tuhlas sahtlites ja kappides. Ta leidis mõned lusikad ja visplid, kella, kraadiklaasi, portselanist lehma, plekist ahvikese ja muud nipet-näpet.

Findus tuli tagasi terve sületäiega. Seal oli höövlilaaste, jalgrattalatern, kuivanud punase värviga pintsel, vedrusid ja muud pudi-padi, mis tema meelest jõulupuud kaunistama sobisid.

Seejärel istus Pettson hulk aega köögis sohval ja sidus igale asjale punase paela külge. Ta tegi värvilisest ajakirjapaberist jõuluehteid ja mähkis terastraati küünlajala ümber. Valmis asjad riputas kass ükshaaval kuuse külge.

Köögiuksele koputati ja Aksel tuli piimaga. Aga tema järel astus sisse Gustavssoni naine Elsa, suur korv käevangus.

„Hüva jõulu, Pettson!“ ütles Elsa. „Aksel ütles, et sul pole kodus süüa, nii et me võtsime üht-teist kaasa. Kuidas su jalg on?“

„Noh, küll see korda saab, aga te poleks pidanud endale toiduga tüli tegema, mis te nüüd,“ puikles Pettson, kuid võttis korvi ikkagi vastu.

„Tulge sisse ja jooge tassike kohvi, muidu viite veel meie jõulu minema. Mul pole küll kohvi kõrvale midagi pakkuda ...“

„Aga siin korvis on kõik olemas,“ seletas Elsa ja võttis korvist tüki jõulusinki, sülti, hautatud kapsast, lihapalle, jõulusaia, singileent, kalja, piparkooke ja küpsiseid.

Pettson läks näost lausa punaseks kogu seda toitu nähes. Ta ei teadnud, kuidas naabreid ära tänada.

„Te poleks pidanud ... ja isegi singileem ... aga seda on küll liiga palju ... nägite nii palju vaeva!“

„Mis siin siis nii väga,“ ütles Elsa. „Ma panen kohe kohvi tulele ja siis saad meile piparkooki pakkuda.“

Mõne aja pärast tuli ka naabri-Gustavsson ise. Oma sõnul tuli ta leeklampi laenama, aga eks ta tegelikult tahtis Pettsoni jala kohta teada. Nii võttis temagi istet, sai tassi kohvi ja Pettson pidi veel kord rääkima, kuidas see kõik oli juhtunud, kui ta kelguga vastu aeda sõitis.

Just siis, kui külalised kavatsesid minema hakata, silmasid nad vanaproua Anderssoni üle õue komberdamas. Temalgi oli korv kaasas.

„Head jõulu, Pettson,“ ütles proua Andersson esikus jalgu lumest puhtaks trampides. „Elsa ütles, et sa murdsid jalaluu ja et sul pole üldse süüa, nii et ma mõtlesin läbi astuda ja sulle natuke leeliskala ja mõne vorsti tuua.“

Pettson pomises viisakusi, tänas ikka ja uuesti ning palus memmel istet võtta.

„See proua Anderssoni jõuluvorst on nii hea,“ kiitis Elsa.

„Ma oleksin isegi hea meelega haige jalaga voodis maas, et seda vorsti saada.“

Nii jäid Gustavssonidki veel natukeseks jõuluvorsti maitsma. Seejärel söödi singi­leemesse kastetud jõulusaia ja kui nad sellega just ametis olid, tulid Lindgrenid, ning köök täitus jälle pühadesoovide, jutu ja naeruga. Juurdetulnud tahtsid kuulda, kuidas on lood Pettsoni jalaga, ja nemadki olid võtnud veidi süüa kaasa, sest olid vanaproua Anderssoni käest kuulnud, mis Pettsoniga juhtus.

Ja Pettson tänas ja puikles ja kummardas ja võttis üha toidukraami vastu ning pakkus kohvi ja kooki, mis Anna oli küpsetanud. Kohe seejärel tulid Jönssonid ja siis veel Nilssonite lapsed. Kõigil olid korvid ühes, sest nad olid küla peal kuulnud, et Pettsonil on jalaluu puhta puru ning ta istub nüüd külmas ja näljas oma väikeses majas ega saa varvastki liigutada. Nii palju rahvast ja nii palju juttu polnud siin köögis nähtud ega kuuldud sestsaadik, kui taat kuuskümmend sai, ja sellest oli nüüd juba üksjagu aega möödas.

Finduse meelest rääkisid suured inimesed liiga palju ega hoolinud mängimisest sugugi. Ta oli sunnitud tegema oma parimaid trikke, et nad talle üleüldse tähelepanu pööraksid. Nii et kui viimaks lapsed sisse astusid, võttis Findus nad kohe oma hoolde ja viis jõulupuud vaatama. Kass oli kõik ehted alumistele okstele riputanud, sest ta lihtsalt ei ulatunud kõrgemale. Nüüd aitasid lapsed tal neid õigesse kohta sättida.

„Tulge kuuske vaatama!“ hüüdsid nad. „Pettson ja Findus tegid selle ise!“

Kõik pressisid ennast elutuppa ja imestasid läbisegi: „Oi kui kena! Kas tõesti saab kuuske ise teha? Küll see Findus on ikka üks terane kass!“ Ja selles olid ka Pettson ja Findus nendega ühel meelel.

Varsti pidid Gustavssonid hakkama koju minema, ja siis läksid riburada ka kõik teised. Pettson vaatas neile aknast järele, kuni hääled lumesattu kadusid. Kui naabrid olid läinud, jäi kummaliselt vaikseks. Võttis mõne aja, enne kui kõik jälle endisena tundus. Ehkki palju parem.

Kui väljas oli pimedaks läinud, panid nad põlema steariinküünlad, mis lapsed olid ise teinud, ja katsid jõululaua kõige selle pidukraamiga, mis neile oli toodud. Nii uhke nende peolaud tavaliselt küll ei olnud.

Pärast läksid nad elutuppa, panid kuusel küünlad põlema ja andsid teineteisele oma jõulukingid üle. Findus sai jojo ja Pettson käterätikusse pakitud kartulikoorija. Siis kuulasid nad raadiost jõululaule ja vaatasid tuld kahhelahjus, kuni küünlad lõpuni põlesid. Pettson oli heas tujus.

„Oli see alles jõuluõhtu, Findus! Algul tegime ise jõulupuu ja ehtisime selle teelusikatega, ja siis tuli nii palju külalisi ja toodi kuhjade viisi head toitu. Mõtle ometi, kui kenad naabrid meil on!“

Findus ei vastanud. Ta magas. Aga kindlasti oli ka tema viimaks rahul ja rõõmus.

Igal juhul ta naeratas läbi une.