Põllutaimed

Põllul kasvab vähe taimeliike. Enamasti kasvatatakse ühel põllul korraga vaid üht või paari liiki kultuurtaimi, Eestis peamiselt mitmesuguseid teravilju, kartulit, köögivilju ning sööda- ja õlikultuure. Looduslikest taimedest püütakse seal lahti saada.

Suuremal osal Eestimaa põldudest kasvatatakse teravilju: otra, nisu, rukist ja kaera. Teraviljade kõrre (varre) tipus on õisik, igast õiest areneb vili, mida nimetatakse teriseks. Teravilja­saadused kuuluvad paljude meie igapäevaste toiduainete – leiva, saia, pastatoodete, müsli jms – koostisse. Suur osa kasvatatavast teraviljast läheb loomasöödaks.

Enne jahvatamist puhastatakse nisuterad seemnekestadest. Eraldatud kesti nimetatakse kliideks, neid söödetakse peamiselt loomadele. Teri jahvatatakse veskis erineva jämedusega, nii saadakse kas tangud, manna või jahu.

Puhastamata nisuterad

Puhastatud nisuterad

Kliid

Tangud

Manna

Jahu

Rukis on eestlaste tähtsaim leivavili. Põllunduse algusaegadel see nii ei olnud. Kõige esimene teravili, mida inimesed kasvatama hakkasid, oli hoopis nisu. See on jäänud paljudele lõunapoolsetele rahvastele tänapäevani peamiseks leivaviljaks. Põhja pool oli aga nisu külmaõrn ning põllumeeste tähelepanu äratas nisuga umbrohuna kaasa tulnud rukis. Kui nisusaak külmade tõttu ikaldus, sai nisu seas kasvavalt rukkilt ikkagi hädapärast saaki. Nii sai rukkist tasapisi kultuurtaim ja sellest õpiti tegema musta leiba. Eestis kasvatatakse talirukist, mis külvatakse sügisel.

Talirukis jõuab enne talve idaneda ja esimesed lehed kasvatada. Teravilja noori taimi, mis veel kõrt pole jõudnud moodustada, nimetatakse oraseks. Oras talvitub haljana lume all ja hakkab kevadel kiiresti kasvama. Nii saab vili suve lõpul aegsasti valmis.

Nisu kasvatatakse Eesti põldudel rohkem kui rukist. Paremate omadustega jahu saab aga kuivemas ja soojemas kliimas kasvatatud nisust. Osa meil vajaminevast nisust tuuakse teistest riikidest. Talinisu kasvatatakse samal viisil kui talirukist. Sellele lisaks külvatakse kevadel suvinisu, sügiseks on seegi vili küps. Nisujahust saab teha saia ja makarone, palju tarvitatakse seda ka loomasöödaks.

Oder on kasvutingimuste suhtes vähenõudlik ning sobib hästi Eesti põldudel kasvatamiseks. Teraviljadest kasvatataksegi otra Eestis kõige rohkem. Peamiselt kasutatakse seda loomasöödaks. Oder on ka tähtis tooraine õlletööstuses. Odrajahust küpsetatud leiba nimetatakse karaskiks.

Kaera kasvatati kunagi meie põldudel märksa rohkem kui praegu. Toitvat kaera söödeti palju koduloomadele, eriti hobustele. Kaerajahust valmistatud pudrud, sh hapendatud kaerakile, olid eesti talupoegade üks põhitoit. Tänapäeval tehakse putru peamiselt kaerahelvestest (laiaks pressitud teradest). Need kuuluvad ka müsli koostisse.

Kartulit tarvitame toiduks peaaegu iga päev. Kartulit söödetakse veel loomadele ning sellest tehakse ka tärklist, piiritust ja kartulikrõpse. Kuna kartul on Eestis levinud toit, siis kasvatatakse seda siin palju. Kartuli söödavaid osi nimetatakse mugulateks.

Kartulimugulad pannakse tavaliselt maha alles mais, sest kartul on külmaõrn taim. Kevadised öökülmad võivad liiga vara maapinnale tõusnud võsud ära võtta. Sel juhul kasvatab kartul küll uued võsud, kuid saak valmib hiljem. Sügisel valmiva säilituskartuli kõrval kasvatatakse ka kiiremini valmivat varajast kartulit. Ühest kevadel mahapandud mugulast sirgunud kartulitaim kasvatab suve jooksul mitu uut mugulat. Selleks et mugulaid oleks võimalikult palju, tuleb kartulit suvel mullata.

Põldudel kasvatatakse ka mitmesuguseid köögivilju: porgandit, peeti, kapsast ja kaalikat, mis jõuavad põllult inimese lauale. Peale nende kasvatatakse söödajuurvilju (nt söödapeeti ja ‑kaalikat) loomatoiduks. Veel hiljuti kasvatati Eestis mõningal määral suhkrupeeti. Sellest tehti suhkrut, tootmisjäägid aga söödeti loomadele. Praegu meil enam suhkrut ei toodeta.

Viimasel ajal kasvatatakse meie põldudel üha rohkem rapsi. Selle seemnetest pressitakse toiduõli. Pärast pressimist tekkinud jäägid – õlikoogid – sobivad loomatoiduks. Rapsist saab toota ka diisliõlisarnast mootorikütust. Mida vähemaks jääb maapõues naftat, seda enam tulebki hakata rapsist ja teistest taimedest kütteaineid tootma.

Rapsi- ja linapõldude värvilaigud toovad põllumajandus­maastikku vaheldust. Rapsi kasvatatakse Eestis üha rohkem, lina aga aina vähem. Lina kasvatatakse linase riide jaoks, lina seemnetest pressitakse aga õli, mida kasutatakse nt värvide valmistamiseks.