Elutingimused linnas

Linnadest rääkides tuleb tavaliselt kõigepealt silme ette pilt kesklinnast, kus on palju suuri maju ja vähe rohelust. Suurema osa linnast moodustavadki majad ja tänavad ning nende vahele jäävad haljasalad. Sealsed elupaigad sobivad vaid vähestele taimedele ning neile loomadele, kes taluvad inimese lähedust. Osa neist on asunud elama isegi hoonetesse. Kuid linnade juurde kuuluvad ka roheliste aedadega eeslinnad, pargid ja kalmistud, jäätmaad ning veekogud. Need elupaigad sarnanevad looduslike kooslustega ja ka elustik on seal rikkam. Seega on linn üpris erinevate elupaikade kirev segu.

Elukeskkond väiksemas asulas on põhimõtteliselt linnaga sarnane, kuid seal on enamasti rohelust rohkem. Väikeasulad on ümbritsetud metsade, põldude ja niitudega ning seetõttu võib sealne elukooslus olla mitmekesisem kui linnas.

Linnas leiduvad elupaigad on enamasti liiga väikesed selleks, et siin saaksid välja kujuneda keerulised elukooslused või pikad toiduahelad. Linna elukooslused on ebapüsivad, sest inimene muudab linna pidevalt, näiteks ehitab vabadele maadele uusi maju või teid. Paljud organismid uute elutingimustega ei kohanegi.

Linn on tehiskooslus ehk inimese kujundatud kooslus, mis ei saa olemas olla ilma teiste elukooslusteta. Näiteks toit tuuakse põllult, küttepuud metsast, linnas tekkivad jäätmed veetakse aga linnast välja prügimäele. Linnas kasutavad inimesed, autod ja tehased palju hapnikku. Taimi aga, mis hapnikku toodavad ja õhku puhastavad, on linnas vähe. Hapnik on pärit lähedastest ja kaugetest metsadest, järvedest, soodest ja merelt. Linnas tekib palju süsihappegaasi ja õhku saastavaid aineid, mis tuulega liiguvad linna kohalt kaugemale. Ehkki linnas on oma koht elusloodusel, on see eelkõige ikkagi tehiskooslus, mille keskkonnatingimusi kujundab inimene. Tehiskooslused on näiteks ka põld, aed, maja ja akvaarium.

Linn ei saa olemas olla ilma teiste elukooslusteta

Suurtes linnades on õhutemperatuur kõrgem kui ümbritsevates piirkondades, sest linnade kohale tekivad nn soojussaared. Linnades kasutatakse majade ja teede ehitamisel materjale, mis talletavad soojust paremini kui vesi või maapind. Seetõttu ei lange temperatuur linnades öösel sama palju kui maapiirkondades. Eestis on suuremate linnade õhutemperatuur ümbritsevatest aladest suvepäeval ühe ja talvepäeval kuni kahe kraadi võrra soojem.

Seega saabub kevad linna varem kui maale. Näiteks esimesed kevadlilled lumi- ja märtsikellukesed hakkavad linnaaedades õitsema märksa varem kui maal. Ka suvel areneb loodus kiiremini, siis lisavad soojust päikese käes kuumenenud majaseinad ja asfaltteed.

Suur osa maapinnast on linnas jäänud majade, asfaldi või sillutise alla. Seepärast on seal taimedele väga vähe kasvuruumi. Vett on samuti kasinalt, sest vihmavesi juhitakse torustikku. Ka asfalteerimata aladel pole taimede elutingimused kiita: muld on enamasti segamini pööratud ja liiga tihedaks tallatud. Talvine soolapuistamine kahjustab teeäärseid taimi. Sinna, kus on vähe taimi, pole asja ka suuremal osal loomadest. Seepärast nimetatakse linnu mõnikord asfaldi- või kivikõrbeks.

Ent selles kõrbes on ka oma oaasid: pargid ja haljasalad, kus taimedele on loodud igati soodsad tingimused. Lisaks leidub linnas ka tagahoove, aedu ja rõdusid, kus kasvatatakse lilli, põõsaid ja puid. Ka köögiviljade ja maitsetaimede kasvatamine linnas levib üha enam. Rohelised alad linnas loovad aga sobivaid elutingimusi ka mitmesugustele loomadele.