Modernse jazz’i algus
Vastukaal senisele
Bebop on väikeste esituskoosseisude muusikastiil, mille meloodia- ja rütmijoonised on puhangulised ja ebasümmeetrilised.
Ehe ja eriline
Stiil tekkis 1940. aastate algul vastukaaluks svingi kommertslikkusele, püüdes taaselustada New Orleansi ehedust.
Bebop’ist alates ei olnud jazz üksnes meelelahutusmuusika. See tähendas aga jazz-muusika suure populaarsuse lõppu: muusikat ei mängitud enam tantsuks, vaid see oli mõeldud kitsamale kuulajate ringile.
Bebop’ist loetakse modernse jazz’i algust. Stiili taassünd toimus 1970. aastate lõpul.
Äge ja puhanguline väljenduslaad
Bebop’i meloodia on enamasti kiire, kihutav ja närviline nootide voog, mille aktsendid on off-beat’idel. Uus stiil võis oma nime saada silpidest be-bop, millega lauldi kaasa fraasilõppude kaht kiiret nooti.
Improvisatsioonilõigud ilmuvad puhangutena ja sageli on teema esitatud unisoonis, mida mängivad kaks puhkpilli, kõige sagedamini trompet ja saksofon.
Harmoonia kasutab juhuslikke kõrgendusi ja madaldusi (nt vähendatud kvinti) ning loobutakse korduvatest mudelitest.
Ansambli koosseis oli enamasti selline: saksofon, trompet, klaver, kontrabass ja löökpillid.
Meetrumit hoiab kontrabass
Võrreldes varasemaga muutus rütmigrupi roll. Basstrummil ei hoitud enam meetrumit, vaid mängiti juhuslikke, ebaregulaarseid aktsente. Meetrumit hoidis peamiselt pizzicato’s mängiv kontrabass. Ka pianist, selle asemel, et vasaku käega pulssi hoida, mängis mõlema käega keerukaid akorde.
Kuulsamaid bebop’i muusikuid:
- Pianist Thelonius Monk Kuula
- Altsaksofonist Charlie Parker
- Trompetist Dizzy Gillespie
- Trompetist Miles Davis
Kuula
Charlie Parker. „Groovin’ High“, katkend
Charlie Parker. „Bloomdido“, katkend
Dizzie Gillespie. „Oop Bop Sh’bam“, katkend
Melomaanile
Muusikaline kiirkiri
Bebop on omamoodi muusikaline kiirkiri ning seda peab kuulama samamoodi, nagu loetakse stenogrammi, kus tähendust kannavad paar kiirelt visandatud märki.
Bebop’is praagiti välja iga ebaoluline noot, helikogum muutus ebatavaliselt keskendatuks.
Vähendatud kvint, mida varem oleks peetud eksituseks või vähemalt halvakõlaliseks, sai bebop’i, või nagu varsti öeldi – bop’i – tähtsaimaks intervalliks, mis iseloomustas tervet stiili.
Unisooni kasutamine tõi muusikasse uue kõla ja hoiaku, millega püüti märku anda: kuulake, see on meie teadaanne!
New Orleansi renessanss
Avangardsest bebop’ist jahmatatud jazz’i-sõbrad ei teadnud, mida sellest uuest muusikast arvata. Nad pöördusid otsustavalt tagasi jazz’i põhivormide poole, nõudes n-ö lihtsat muusikat.
Üle maailma võttis hoogu New Orleansi renessanss, või nagu seda siis nimetati – revival. Varsti viis aga tollane tagasipöördumine lihtsustatud ja klišeedest kubiseva „traditsioonilise“ jazz’ini, millele mustad muusikud selja pöörasid.
Tänapäev
Muusikastiilid New Orleans ja bebop on nüüdseks üksteisele lähemale nihkunud.
Selle kõrval, mis tundub tänapäeva muusikas kihutav, närviline ja katkendlik, mõjub suurem osa 1940. aastate jazz’ist meie aja kuulajale peaaegu klassikaliselt täiuslikuna.
