Erich Kärstner
Emil Erich Kästner (1899–1974) sündis Saksamaal sadulsepa ja juuksuri peres. Ta ise õppis erinevaid alasid ning töötas põhiliselt ajakirjaniku ja kriitikuna.
Erich Kästneri esimene ja kuulsaim raamat oli „Emil ja salapolitseinikud”, misjärel ta sai tuntuks lastekirjanikuna, aga hiljem avaldas ta ka luulet, romaane jpm. Ta oli sõjavastane ja võttis sõna poliitilistel teemadel, nii et teise maailmasõja eel ja ajal tema raamatuid suisa põletati. 1949. aastal ilmunud „Veel üks Lotte” põhjal valmis 1998. aastal Hollywoodis mängufilm „Nagu kaks tilka vett”.
VEEL ÜKS LOTTE
Erich Kästner
Seebühlis Bühlsee ääres asub lastesuvekodu väikestele tüdrukutele. Luise on seal käinud juba mitu suve ja tunneb end laagris nagu kala vees. Tema laagrielu keeratakse aga pea peale, kui puhkusele saabub uus bussitäis lapsi, nende hulgas Lotte, kes on Luisega äravahetamiseni sarnane. Esialgsest ehmatusest ja vaenust kasvab välja soe sõprus ja peagi on tüdrukud lahutamatud. Nad avastavad, et on tegelikult kaksikõed, kes on lapsena teineteisest eraldatud. Igatsusest teise vanema järele sünnib tüdrukute peas salaplaan….
Kaksikud ei istu üldse kusagil rohus, vaid metsniku aias. Nad ei hoia käest kinni – selleks pole neil põrmugi aega: nende ees lebavad vihikud, käes on neil pliiatsid, ja parajasti dikteerib Lotte agaralt kritseldavale Luisele: „Kõige rohkem armastab ema nuudlisuppi loomalihaga. Loomaliha tood sa lihunik Huberi juurest. Pool naela hästi läbikasvanud ristribi.”
Luise tõstab pea. „Lihunik Huber, Max-Emanueli tänaval, Prints Eugeni tänava nurgal,” vuristab ta maha.
Lotte noogutab rahulolevalt. „Kokaraamat on köögikapis, kõige alumises vasakpoolses laekas. Ja sellest raamatust leiad kõik retseptid, mida mina oskan.”
Luise märgib üles: „Kokaraamat… köögikapp… kõige alumine vasakpoolne laega…” Siis toetab ta küünarnukid lauale ja ütleb: „Toiduvalmistamise ees on mul jube hirm! Aga kui esimestel päevadel viltu läheb, võib ehk ütelda, et olen selle suvevaheajal unustanud, kas jah?”
Lotte noogutab kõheldes. „Pealegi võid ju mulle kohe kirjutada, kui miski ei klapi. Ma käin iga päev postkontoris ja küsin, kas midagi on tulnud.”
„Mina samuti,” ütleb Luise. „Kirjuta aga hästi tihti! Ja söö tublisti „Imperialis”! Issil on ikka nii hea meel, kui mulle toit maitseb!”
„Lihtsalt rumal, et sinu lemmikroaks on just nimelt täidisega munakook!” poriseb Lotteke. „Noh, aga sinna ei saa juba midagi parata! Vasikašnitsel ja guljašš oleksid mulle igatahes rohkem meeltmööda!”
„Kui sa kohe esimesel päeval kolm munakooki sööd, või neli või viis, võid hiljem öelda, et oled kogu eluks nendest isu otsa söönud.”
„Seda võib,” vastab õde, olgugi et tal juba paljast mõttest munakoogile kõhus keerama hakkab. Ta lihtsalt ei tee sellest välja!
Siis kummarduvad mõlemad jälle oma vihikute kohale ja kuulavad vastastikku ära klassiõdede nimed, istumise järjekorra klassis, õpetajate harjumused ja täpse koolitee.
„Kooliteega on sul lihtsam kui minul,” arvab Luise. „Sa lihtsalt ütled Trudele, et ta esimesel päeval sinu poolt läbi tuleks! Ta teeb seda mõnikord. Noh, ja siis sa jooksed kenakesti tema kõrval ja pead tänavanurgad ja kõik muu meeles!”
Lotte noogutab. Äkki ta ehmub. „Seda pole ma sulle veel ütelnudki: ära sa unusta emmele, kui ta sind voodisse paneb, head-ööd-musi andmast!”
Luise pilk läheb kaugusesse. „Seda ei ole mul vaja üles kirjutada. S e d a ma kindlasti ei unusta!”
Kas te märkate, mis on käimas? Kaksikud ei taha ikka veel vanematele rääkida, et nad asjast teavad. Nad ei taha isa ja ema otsustama sundida. Nad aimavad, et neil pole selleks õigust. Ja nad kardavad, et vanemate otsused võiksid nende noore õeõnne otsekohe ja alatiseks jälle hävitada. Aga mitte kuidagi ei suudaks nad ka tagasi sõita sinna, kust nad tulid, nagu poleks midagi juhtunud! Elada edasi poolikutes maailmades, kuhu vanemad nad olid paigutanud nende endi arvamust küsimata? Ei! Lühidalt ja lihtsalt: käimas on vandenõu. Igatsusest ja seikluslustist ajendatud fantastiline plaan näeb välja nii: nad kavatsevad omavahel riided, soengud ja kogu elamise vahetada. Luise sõidab korralike patsidega (ka muidu püüdes korralik olla) Lottena „koju” ema juurde, keda ta ainult foto järgi tunneb! Lotte aga sõidab lahtiste juustega ja nii lõbusana ning reipana, kui ta vähegi suudab, isa juurde Viini!
Ettevalmistused tulevasteks seiklusteks on olnud põhjalikud. Vihikud on ääreni märkmeid täis. Ja juhul kui häda käes või toimub midagi olulist ning ennenägematut, kirjutatakse teineteisele nõudmiseni.
Võib-olla neil isegi õnnestub lõpuks ühise tähelepanelikkuse varal selgust saada, miks nende vanemad lahus elavad? Ja võib-olla siis ühel päeval, ühel imeilusal päeval hakkavad nad koos ja mõlema vanemaga… aga nii kaugele söandavad nad vaevu mõtelda, ammuks siis veel sellest rääkida.
/---/
Järgmisel hommikul enne kukke ja koitu veerevad Egerni raudteejaama Bühlsee ääres Seebühli lähedal kaks vastassuundadest tulevat rongi. Kupeedesse ronib tosinate kaupa väikesi vadistavaid tüdrukuid. Lotte kummardub kaugele aknast välja. Teise rongi ühest aknast viipab Luise. Nad naeratavad teineteisele julgustavalt. Südamed klopivad. Rambipalavik kasvab. Kui nüüd vedurid ei susiseks ega turtsuks – võib-olla tüdrukukesed veel siiski viimasel hetkel…
Aga ei, sõna on sõiduplaanil. Jaamaülem tõstab ketta. Üheaegselt hakkavad rongid liikuma. Lapsekäed lehvitavad.
Lotte sõidab Luisena Viini ning Luise Lottena Münchenisse.
Tõlkinud Linda Ariva
© 1949, Atrium Verlag, Zürich
KÜSIMUSI JA ÜLESANDEID
- Milles seisnes Luise ja Lotte salaplaan?
- Arutlege, kas ja kuidas võiks tüdrukute plaan õnnestuda?
- Ennustage, millised sündmused võivad toimuvale järgneda? Põhjendage.
- Lugemispalas räägitakse kirjavahetusest ning nõudmiseni kirjutamisest. Mida see tähendab?
- Kas oled saatnud või ise saanud postiga paberkirju? Räägi sellest lähemalt.
- Uuri välja, kes või mis on
– metsnik
– rambipalavik
– jaamaülem.
TÖÖVIHIKU ÜLESANDED 14 JA 15
„Nii et teie olete kõik siis Lotte ja Luise õed?” päris Betti.
„Ei, mis mõttes õed? Me oleme kõik omaette inimesed. Mina olen Loviise ja see seal on Liisa ja see on Liina ja see on Laura ja see on Laima ja me kõik oleme täiesti erinevad ju!”
Betti ja Lohe vaatasid nende ümber kogunenud tüdrukuid. Kõigil ühesugused korralikult patsi punutud juuksed, hallid pihikseelikud, roosad pluusid ja põlvikud, jalas valged kingad, needki kõigil ühesugused. Kõik ühtemoodi rõõmsad.
„Meil, khm-khm, on vist, khm-khm, aeg, khm-khm, edasi, khm-khm, minna khm!” sai Lohe lõpuks öeldud.
„Oi kui kahju!” ütles üks heledate patsidega tüdruk. „Te tahate siis kindlasti akadeemiast läbi astuda. Ma saadan teid, et te ära ei eksiks.”
„Ma ka. Ma ka. Ma ka. Ma ka. Ma ka.” Ja nii asusid Lohe ja Betti teele otsekui kihisevas rõõmupilves.
Nad jõudsid sügava kuristiku servale. Kuristik ei olnud lai, aga selle põhja asemel laiutas kõikeneelav pimedus. Betti ei julgenud alla vaadatagi. Ega Lohegi.
„Siin on purre,” näitas Loviise (või ükskõik milline neist patsidega tüdrukutest). „Sellest ei tea keegi peale meie. Ja akadeemikute. Seda mööda me käime üksteisel külas.”
Betti ja Lohe vaatasid purret umbusklikult, aga teist võimalust neil ka ei tundunud olevat. „Hea küll, me hakkame siis minema,” ütles Betti.
„Head, khm-khm, aega!” köhatas Lohe.
„Head aega! Head aega! Head aega! Head aega!” kihises tüdrukutepilv.
„Tulge meile jälle külla!”
Ja kihisev pilveke hakkas järve poole tagasi hõljuma.
Lohe ja Betti ootasid, kuni pilveke silmist kadus ja piidlesid purret.
„Ei ole väga pikk,” ütles Betti.
„Ei ole väga kitsas,” ütles Lohe.
„Kas proovime?” küsis Betti.
„Mis meil üle jääb,” ütles Lohe.
„Aga alla ei vaata,” ütles Betti.
„Ei, alla ei vaata,” kinnitas Lohe.
Ja nad läksid. Jalg jala ette, ilmatu ettevaatlikult. Käest kõvasti kinni, sest mine kuristikku tea. Hingamata. Hingamata. Teekond kestis terve igaviku. Igaviku pärast olid nad teisel pool kuristikku.
„Üle saime,” ütles Betti. „Mis sa arvad, kui pikk see purre on?”
Lohe mõõtis pilguga. „Kolm meetrit äkki.”
„Kolm meetrit ja terve igavik,” hakkas Betti naerma. Kergendus oli üüratu.
„Tere tulemast akadeemiasse!” kostis laste pea kohalt varese kraakskõne.
„Te-tere!” kraaksatas Lohe vastu.
„Mina olen Anti-A Matteus ja mul on korraldus teid otsekohe akadeemiasse viia!”
„Misasi on Anti-A?” küsis Betti.
„See tähendab, et minu nimi ei ole A, minu nimi on Matteus!” kraaksatas must lind jälle. „Mul on korraldus teid kiirkorras akadeemiasse viia!”
„Me võime kõndida ka, täitsa rahulikult!”
„Ei, seda ei või te mitte teha!” kraaksatas Matteus. „Akadeemias on rahutud ajad. Meil tuleb läbi minna Pöialpoisi ja seitsme Lumivalgekese valdustest ja Lumivalgekesed on suure töökoormuse pärast mässu tõstnud ja barrikaadid püstitanud. See võib kätkeda ohtu teie elule.”
„Kuidas me siis akadeemiasse saame?”
„Mina teid kannan!” Ja Matteus hakkas pahinaga õhku välja puhuma. Iga õhke peale kasvas ta suuremaks ja suuremaks ja suuremaks nagu õhupall, kuni tal oli keeruline maa peal seista, nii kergeks oli ta muutunud. Ta piiksatas heleda häälega: „Võtke kõvasti mu koibadest kinni!”
Seda Betti ja Lohe tegidki. Lendamise pealt nägid nad enda all aedmetsa, kuhu oli kaevatud kaevikuid ning nende ette kuhjatud hunnikute kaupa liivakotte ja kõiksugu kola. Lõkke ümber istusid pidulikes veidi määrdunud kleitides hiigelsuurt kasvu naisterahvad. Lumivalgekeste mäss.
Akadeemias sattusid Lohe ja Betti otse keset poiste koolipäeva.
