Eesti turismi­majandus

Eesti alal elavnes kaubandus- ja meresõit 13. sajandist, Hansa Liidu ajast. 19. sajandi alguses rajati suvitus- ja ravi­võimalusi pakkuvaid kuurorte (Kures­saare, Haapsalu, Narva-Jõesuu), millest said sajandi II poolel hinnatud välja­sõidu- ja ravi­kohad Vene aristo­kraatidele, harit­lastele ja kaup­meestele. 1920. aastal loodi Eesti Turistide Ühing ees­märgiga äratada huvi reisimise vastu. Ühingu abiga rajati matka­kodusid (Pühajärve, Vilsandi, Munamäe, Aeg­viidu), telkimis­väljakuid, reisi­büroosid, anti välja reisi­juhte. 1920. aastail oli Eestis valdav sise­turism, enamik välis­turiste tuli Lätist, Soomest, Rootsist, Saksa­maalt. Ka Eestist reisiti peamiselt lähi­riiki­desse. Aastal 1938 võeti vastu turismi korraldamise seadus ja loodi Loodus­hoiu ja Turismi-instituut, mis koos­kõlastas ja reklaamis turismi­asutuste tegevust.

Kui Euroopas hakkas turism kiiresti arenema pärast Teist maa­ilma­sõda, siis Eestis asendati Nõu­kogude okupat­siooni ajal turismi majandus­likud ees­märgid ideo­loogi­lis­tega. Nõukogude Liidu piires oli reisimine vaba, kuid välis­reisi­deks olid piirid suletud. Aastatel 1965–1990 käis välis­reisidel 350 000 Eesti elanikku (neist 70% sotsialismi­maades ja 20% Soomes). Siia jõudnud välis­maalased liikusid ringi turismi­organisat­siooni Inturist järele­valve all. Välis­turistide peamiseks külastus­paigaks oli Tallinn, teistesse linnadesse lubati vaid eri­programmi ja -lubade alusel.

1990-ndate alguses algas turismi­majanduse kiire areng: piirid avanesid, suurenesid võimalused näha maailma. 1990. aastal loodi Turismi­amet, mis 2001. aastast tegutseb turismi­arengu­keskusena Ette­võtluse Arendamise Siht­asutuse (EAS) juures. Maakonna, linna või valla turismi arendamisel on otsustav roll oma­valitsusel, kes hoolitseb koostöös era­sektoriga ligi­pääsude ja turismi üldise taristu eest. Piir­kond­likud turismi­organisat­sioonid (nt Peipsi­ääre, Setumaa, Võrts­järve ümbrus) seisavad hea oma regiooni turismi arendamise eest, koostatakse ühis­projekte ja arendatakse koos­tööd.

Eestis on turismimajanduse aluseks riiklik arengu­kava, milles kavandatakse riigi tutvustamist peamistes lähte­riikides. Muude eesmärkide kõrval soovitakse näha saabuvate turistide arvu suurenemist. Enamasti mõõdetakse seda ööbimiste arvuga majutus­ettevõtetes, kaudsemalt ka muuseumide ja teiste huvi­kohtade külastuste arvuga. Täpset ülevaadet turistide arvust on üsna raske saada, kuna Euroopa Liidu sisepiiril ei tehta vahet, mis eesmärgid saabujal parajasti on.

Eesti sisemajanduse koguproduktist (SKP-st) moodustab turism umbes 7%.

Turistide majutuskohtadeks on hotellid, motellid, hostelid, puhke- ja külaliste­majad, puhke­külad ja -laagrid, külalis­korterid, kodu­majutused. Majutus­ette­võtetele ja nende pakutava­tele teenus­tele on kehtestatud kindlad nõuded (nt vee kvaliteet, valgustus, pesemis­võimalused, heakord jne). Turismi­toode peab olema selgelt kirjeldatud, kätte­saadav ja kõrge kvaliteediga. Majutus­ette­võtte ja seal pakutava teeninduse taset näitab majutus­ette­võttele omistatud järk, mille tähiseks on stiliseeritud rukki­lille kujutis.

Turismitoodete arendamisel tuleb arvestada ka paik­konna turismi­taluvusega. Kui siht­koht muutub turistidest üle­küllas­tu­nuks, on kohalikele elanikele sellest tekkinud kahjud ja nega­tiivsed mõjud suuremad kui turismist saadav tulu. Eriti aktuaalne on probleem Tallinna vana­linnas.

Säästva turismi ideed kannab endas rahvus­vaheline turismi­ette­võtete öko­märgis Roheline Võti (Green Key), millega tunnusta­takse majutus­ette­võtete kesk­konna­sõbralikku tegevust ja propa­gee­ri­takse säästva majanda­mise põhi­mõtteid. Ökomärgise välja­andmist alustati 1994. aastal Taanis, nüüdseks on sellega liitunud 44 riiki üle maailma. Eestis hakati Rohelist Võtit välja andma 2001. aastal.

Eestimaa turismitoodete ökoturismi kvaliteedi­märgis EHE (Ehtne ja Huvitav Eesti), mis käivitati 2001. aastal, märgistab ökoturismi põhi­mõtetele vastavaid turismi­tooteid.

Turismimajanduse tulevik on seotud mitmete demo­graafi­liste muutustega: elanikkond vananeb, pensioni­ealised reisivad üha rohkem, tõuseb naiste osakaal elanik­konnas, muutub töö- ja puhke­aja suhe ning koos sellega suureneb ka reisi­huvi. Kui turismi­mahud kasvavad, tuleb rohkem pingutada ka selle majandus­haru ette­võtjatel, pakkumaks veelgi paremat teenindust ning et turismi­tooted jääksid pidevalt köitvateks ja huvi­äratava­teks.