Rosinad. Lood lastekirjanike lapsepõlvest

Meile õega tegi alati nalja see, et vanaema lehma pisikeseks hüüdis, sest meie jaoks oli Tassa ikka üks hiiglasuur sarvedega loom.

Jaanus Vaiksoo

Rosinad. Lood laste­kirjanike lapsepõlvest

Usu või ära usu – aga kõik suured inimesed on kunagi lapsed olnud! Umbes sellised nagu sina praegu. Sellest raamatust saad lugeda, mida Eesti lastekirjanikud lapsena tegid. Kuidas Eno Raud oma esimese luuletuse kirjutas, Aino Pervik oma esimese banaani välja teenis, Leelo Tungal enneolematut õuna­sorti aretas, Tiia Toometi rannapall piirivalvele vahele jäi, Ilmar Trull võid ostis, Kristiina Kass äärepealt oma maja põlema pani. Ja veel mitmest päriselt juhtunud huvitavast ja õpetlikust sündmusest.

Koostanud Ilona Martson

Suved maal

  • Kas sulle maitseb piim?
  • Kas oled kunagi joonud lüpsisooja piima?
  • Kas oled kunagi näinud lehma lüpsmist või proovinud seda ise teha? Millal? Miks?
  • Moodusta kaks lauset nii, et kummaski lauses oleks vähemalt kaks h-ga algavat sõna.

Linnalehmapiim

Ent siis leidsin ma enda arvates kavala nipi, kuidas piima­joomisest kõrvale hiilida, ja teatasin vana­emale kindlalt, et mina joon ainult linnalehmapiima, et maa­lehma­piima mina ei taha. Vanaema oli püsti hädas, kurtis ka onule ja vanaisale, et lapselaps ei kuula sõna ja nõuab linna­lehma­piima. Aga onu oli mul paras vigurimees. Tegi tõsise näo pähe ja ütles, et eks siis peavad isa ja ema seda linna­lehma­piima Tallinnast saatma. Ta võib neile kirjutada.

Paari päeva pärast, kui ma hommikul ärkasin, teatas onu, et minu linnalehmapiim ongi kohal. Kuid ma pean selle ise piimapuki pealt ära tooma. Sel ajal olid taludel tee ääres kõrged puust piima­pukid, kuhu viidi lüpstud piim suure piimanõuga. Piimaauto võttis selle piima siis sealt peale ja viis piimakombinaati.

  • Kirjelda, kuidas piim lehma nisast poodi jõuab.

Nüüd aga oli vanaema piimapukil väike mannerg, mille sees mulle saadetud linnalehmapiim. Mul oli uhke tunne! Kui me kõik koos lõunat sööma hakkasime, siis jõin ma toidu kõrvale tähtsalt oma linnalehmapiima. Onu õrritas mind ja küsis kavalalt, kas ka tema võib linnalehmapiima proovida. Ega ma väga ei raatsinud anda. Nii käisin ma kogu suve pärast ärkamist piimapukilt linnast saadetud linnalehmapiima toomas ega aimanudki, et see oli tegelikult seesama Tassa piim, mille vana­ema mulle märkamatult väikese mannerguga vara­hommikul piimapukile viis. Ainult nüüd oli see piim mõnusalt jahe, külma kaevuveega jahutatud.

  • Kuidas on kunstnik Piret Mildeberg kujutanud „linnalehma“ ja kuidas „maalehma“?

Selline mäng kestis ainult ühe suve, siis sain ma juba aru, et linnas ei ole ju mingeid lehmi, lehmad elavad maal, ja piim, mida poes pudelis müüakse, tulebki ainult maalt.

Ega ma nüüdki pole suur piima­sõber, aga mul on kahju, et lehmi jääb maal järjest vähemaks. Lehmad elavad nüüd suurtes lautades, neid ei karjatata enam üksi keti otsas ja pole ka enam puust piimapukke, mille pealt valas piimaauto suure piimanõu oma paaki tühjaks ja viis linna, kus see siis vabrikus pudelitesse ja pakkidesse valati ning sealt edasi poodidesse laiali veeti.

Jaanus Vaiksoo
  • Kes on loo autor?
  • Kellest lugu räägib?
  • Mis sa arvad, kas see lugu on väljamõeldis või on see tõesti sündinud?

Arutle

  • Kas sinuga on ka väiksena juhtunud mõni tore lugu? Kui on, räägi sellest.

Mõtle ja tegutse edasi

  • Mustik
  • Punik
  • Kirjak