Koerakoonud
Autor: Karl Eduard Sööt
Õhtu oli vaikne, taevas mustav-hall ja rõhuv;
kauget ojaäärt ja võsa varjas udurüü.
Metsast aga kajas tantsutrall ja rõõmus hüüd.
Läksin alla vainu äärde... Keda küll ei kutsuks
noorte õitseliste kogumaa ja metsatelk,
nende rõõm ja nali, laul ja vilkuv tulehelk!?
Kohutav, mis nägin: ... Mühakus seal kuuse varjus
seisid hobused, kui hundi hirmul, värinal.
Tõusis kisa... midagi kui põles särinal.
Ümber tule hüppas kirev koerakoonu-kari...
Hoogu andis ähvardades koolja luine näpp,
tantsus keerles inimese jalg ja koera käpp.
Karl Eduard Sööt (1862—1950)
- Kas tead, kes on koerakoonud? Kui ei, siis uuri interneti või teatmeteoste abiga välja.
- Millised sõnad selles ballaadis osutavad, et tegemist on jutustava tekstiga?
Jüri Üdi „Olen pärisori” on tekst, mis jääb vormi poolest proosa ja luule vahele. See on proosaluule: lühike tekst ilma värsside, riimide ja rütmita (sidumata kõnes), aga mis luuletusele omaselt esitab üht olukorda või mõtet sisutiheda sõnastusega. Lühikese teksti sisse on justkui kokku pressitud rohkelt mõttekäike. Enamasti on proosaluule jutustava sisuga.
Proosaluuletus võib olla kirjutatud värsiridadena, aga ka millegi vahepealsena – selline on ka „Olen pärisori”, mis justkui oleks värssides, aga päris ei ole ka. Hea näide selle kohta on ka järgmine proosaluuletus.
