Eelmisel aastal õpitu kordamine

Keskaja ajaloo mõistmiseks on vaja tunda Rooma riigi ajalugu. 6. sajandil eKr tekkis Kesk-Itaalias Rooma vabariik, mille asukad kõnelesid ladina keelt. Seda valitsesid senat ja valitavad riigiametnikud. Roomlased vallutasid hiljem kogu Itaalia ja asusid seejärel võitlema võimu pärast Vahemerel. Peagi langes kogu Vahemere rannik roomlaste võimu alla.

Vabariigi lõpuperioodil puhkesid riigis kodusõjad kuulsate väepealikute vahel, kuni aastal 30 eKr koondas keiser Augustus kogu võimu enda kätte. Sellega algas Rooma keisririigi ajajärk. Keisririigi esimestel sajanditel oli Rooma riik oma õitsengu ja heaolu tipul. Kõik Vahemere-äärsed maad olid kindlalt roomlaste võimu all. Riigis valitses rahu ja kord, edenes põlluharimine, käsitöö ja kaubandus.

3. sajandil puhkesid uued laastavad kodusõjad. 4. sajandi alguses suutsid keisrid siiski rahu ja korra taastada, ent sellega kaasnesid suured poliitilised muutused. Uueks pealinnaks sai Konstantinoopol riigi idaosas. Varsti jagunes seni ühtne riik Ida-Rooma ja Lääne-Rooma riigiks. Seejärel algas Suur rahvasterändamine ja mõlemad riigid sattusid germaanlaste rünnakute alla. Ida-Rooma suutis sissetungijatele vastu seista ja jäi veel pikaks ajaks püsima. Lääne-Rooma seevastu vallutasid germaanlased. Aastal 476 kukutati võimult viimane Lääne-Rooma keiser ja riik lakkas olemast. Seda aastat loetaksegi keskaja alguseks.

Rooma riigis olid enamik elanikke vabad inimesed, kuid kõigil elualadel töötas ka palju orje. Roomlaste saavutused poliitikas, kaubanduses ja kultuuris said võimalikuks seetõttu, et suure osa füüsilisest tööst tegid orjad ja vabad inimesed võisid pühenduda muule tegevusele.

Sajandite jooksul kujunes Rooma riigis välja hulk seadusi, mis moodustasid Rooma õiguse. Kõik kodanikud olid seaduste ees võrdsed. Kultuurielus võtsid roomlased eeskuju kreeklastelt. Kreeka alfabeedi põhjal tekkis roomlastel ladina tähestik. Ka kirjanduses ja kunstis oli kreeklaste mõju roomlastele väga suur. Haritud roomlased oskasid kreeka keelt ja lugesid Kreeka kirjandust. Filosoofias ja teaduses ei olnud roomlastel kreeklastega võrreldavaid saavutusi. See-eest olid nad suurepärased ehitusmeistrid. Kogu riiki ühendas korralik teedevõrk, linnadesse ehitati veejuhtmeid, uhkeid amfiteatreid ja templeid.

Muistsel ajal uskusid roomlased vaimudesse ja austasid esivanemate hingi. Oma jumalaid hakkasid nad õige pea seostama tähtsamate Kreeka jumalatega. Roomlaste peajumal oli pilvede, tormi ja pikse käsutaja Jupiter, keda samastati kreeklaste Zeusiga. Rooma keisririigi ajal hakkas kõigis Vahemere maades levima uus usund kristlus ehk ristiusk. Sellele pani aluse Jeesus Kristus. Ta rändas uut usku kuulutades Juudamaal ringi ja löödi u aastal 30 pKr kohaliku asevalitseja korraldusel risti. Kristlased uskusid, et Jeesus Kristus oli Jumala poeg, kes oli saadetud inimesena maa peale saabuvat jumalariiki ette valmistama. Jumalariiki usuti pääsevat kõik ausad ja head inimesed, kes usuvad Kristuse õpetust. Kristlaste pühakiri on piibel, mis koosneb Vanast Testamendist ja Uuest Testamendist.

Kuna kristlased ei nõustunud teistele jumalatele ja Rooma keisritele ohvreid tooma, kiusati neid algul taga. Kuid keiser Constantinus andis aastal 313 kristlastele loa avalikult tegutseda. Kristlus muutus kiiresti kõige levinumaks usuks Rooma riigis. Pärast Lääne-Rooma riigi langemist germaanlaste võimu alla jäi kristlus Lääne-Euroopas püsima.