Inimtegevuse mõju loodusele

Oma igapäevaseks elutegevuseks kasutab inimene päris palju loodus­varasid. Loodus­varade hulka kuuluvad nii toidu­objektid kui ka energia­allikad, aga ka loodus­kesk­konnad ja üksikud liigid.

Loodus­varad saab jaotada taastuvateks (niisugused, mis tekivad juurde) ja taastumatuteks (niisugused, mis vajavad uuesti tekkimiseks miljoneid aastaid). Suur osa loodus­varade kasutamisest on seotud energia saamisega. Energia saamiseks kasutatakse suures koguses puitu, fossiilseid kütuseid (nafta­saadused, kivisüsi, põlev­kivi). Puidu saamiseks raiutakse ohtralt metsi. Eriti hull on olukord vihma­metsadega. Kuigi tegemist on taastuva loodus­varaga, ei taastu vihma­metsa maha­raiumise järel sama­laadne kooslus enam kunagi. Tihti hävib pärast metsa maha­raiumist isegi sealne õhuke mulla­kiht.

Fossiilsete kütuste hulk on piiratud, kuna need on tekkinud mitmete miljonite ja miljardite aastate jooksul ega teki niipea enam juurde. Loodust kahjustab ka üha uute kaevanduste rajamine. Põlev­kivi kaevandamine on suureks probleemiks näiteks Ida-Virumaal. Turvas on küll taastuv vara, kuid tema juurde­kasv on nii aeglane, et inimkond suudab seda rohkem kasutada, kui on juurde kasvamas.

Järjest rohkem võetakse kasutusele taastuvaid loodus­varasid (vee-, tuule- ja päikeseenergiat). Loodus­varade seiskohalt on selline lähenemine hea, kuid elektri­jaamade ehitamisega kahjus­tame tahes-tahtmata looduslikku keskkonda.

Tööstustegevuse ja inimese otsese elu­tegevuse taga­järjel satub vette ja õhku tohutul hulgal jäätmeid, millest paljud on looduslike organismide elule väga ohtlikud. Siia kuuluvad erinevad mürgid, aga ka olme­jäätmed, näiteks plast.

Õhku paisatavate gaaside toimel tekivad happe­sademed, mis maha sadades tekitavad kahju taimedele, aga ka ehitistele ja näiteks ka skulptuuridele. Muuhulgas muudavad happe­sademed ka elu­tingimusi vees ja mullas, mis oma­korda mõjutavad nii taimede kui ka loomade, sealhulgas ka inimese enda elu­tingimusi.

Õhku paiskunud süsihappegaas tekitab atmosfääri gaasi­kihi, mis hakkab takistama Maa normaalset soojus­vahetust. Tekib nn kasvu­hoone­efekt. Maad ümbritsev gaasikiht laseb maapinnale läbi lühi­lainelise kiirguse, kuid ei lase atmosfääri tagasi pika­lainelist soojus­kiirgust, mille tulemusena hakkab Maa keskmine temperatuur tõusma. See aga mõjutab omakorda Maa elustikku. Liustikud ja arktilised alad sulavad, sealsete elus­organismide elupaigad hävivad ning maa­ilma­mere tase tõuseb.

Õhku paisatud gaasid lõhuvad ka Maad ümbritsevat osooni­kihti, mille tulemusena jõuab maa­pinnani ultra­violett­kiirgus, mis võib elus­organismidel põhjustada kasvajate tekkimist.

Autode heitgaaside ja veeauru segunemisel tekib mürgine sudu, mis on väga ise­loomulik linnastunud piir­kondadele.

Põllumajanduses ja ka tööstuses kasutatavad ained võivad sattuda mulda ja vette. Isegi taimede kasvuks häda­vajalikud väetised võivad osutuda ülejäägi korral ohtlikeks mürkideks. Kesk­konna­mürgid pärinevad ka näiteks transpordist (pliiühendid). Taimede ja vee kaudu jõuavad mürgid loom­organismidesse, kus võivad põhjustada olulisi tervise­probleeme ja isegi surma.

Igal aastal visatakse maailma meredesse tuhandeid tonne plastik­jäätmeid. Need kogunevad kokku nn prügi­saarteks, mis osaliselt asuvad veepinnal, osaliselt pinna all. Hoovuste kaudu levib merre sattunud prügi üle kogu planeedi. Selle prügi tõttu hukkub igal aastal loendamatul hulgal vee-elanikke. Plastik­esemed satuvad nende organismi või jäävad nad nendesse pääsematult kinni. Meredesse ei satu ainult suuremad plastik­esemed. Meie iga­päevaselt kasutatavad tooted sisaldavad mikro­plaste, mille me uhume kanalisatsiooni näiteks pesu­pulbrite, dušigeeli või šampooniga. Aga ka riide­esemetelt eraldub pesemise ajal kiudusid, mis samuti lõpuks merre jõuavad. Sealt jõuab see mere­looma­desse ja nende kaudu inimese organismi.

Meie eelistustest ja valikutest sõltub see, mida ostame ja kasutame ning kuidas nende valikute kaudu hoiame kesk­konda ja oma tervist.