Kolmekümneaastane sõda oli üks pikemaid ja laastavamaid sõdu Euroopa ajaloos. See sai alguse Böömimaal, mis traditsiooniliselt kuulus Habsburgide soost keisri valduste hulka. Böömi protestantlikud seisused polnud nõus vastureformatsiooniga ning hakkasid Habsburgide vastu mässama.

Ülestõusnud kuulutasid keiser Ferdinand II Böömi kuninga troonilt tagandatuks ja valisid uueks kuningaks Pfalzi protestandist kuurvürsti Friedrichi. Keisri ja Katoliikliku Liiga väed purustasid Protestantliku Uniooni armee ja surusid üles­tõusu maha. Keiser andis karistuseks protestantide maad katoliiklastele ning püüdis protestantismi Böömimaalt välja juurida. Keisri liitlane Hispaania vallutas Pfalzi ja kuurvürst Friedrich jäi kõigist oma maadest ilma.

Katoliiklaste võidukäik tekitas ärevust teistes protestantlikes maades. 1625. aastal sekkus oma Saksamaa usukaaslaste kaitseks Taani kuningas, keda rahaliselt toetasid Inglismaa ja Holland. Üritus lõppes katastroofiga. Keiser ajas taanlased välja ja haaras kogu Põhja-Saksamaa oma kontrolli alla. 1629.  aastal hakati seal katoliiklust sunniviisiliselt taaskehtestama.

Nüüd muutusid järjest murelikumaks protestantlikud rootslased, sest jõuline vastureformatsioon ja keisri tungimine Läänemere äärde ohustas ka Rootsi julgeolekut. Kuningas Gustav Adolfil õnnestus sõlmida rahu oma senise põhivaenlase Poolaga ning 1630. aastal tungis ta Saksamaale. Rootslased kuulutasid, et nemad on protestantismi päästjad, ning kutsusid Saksamaa protestantlikke vürste endiga ühinema. Prantsusmaa rahalisel toel löödi katoliiklasi mitmes suures lahingus ja tungiti Lõuna-Saksamaale. Kuningas ise küll hukkus 1632. aastal Lützeni lahingus, ent tema sekkumine tõi sõtta murrangu.

Sõda muutus veelgi rahvusvahelisemaks, kui 1635. aastal kuulutas Prantsusmaa sõja Hispaaniale. Saksamaal valitses nüüd tõeline kaos. Kummagi poole sõjaväed liikusid risti-rästi mööda Saksamaad, tuues kaasa hävingut. Ent kumbki ei saavutanud otsustavat edu, sõjaõnn kaldus kord ühele, kord teisele poolele.

1643. aastal algasid Vestfaali linnades Münsteris ja Osnabrückis rahuläbirääkimised, ent samal ajal püüti ka lahinguväljal oma positsioone parandada. Alles 1648. aastal õnnestus rahu­lepingutele alla kirjutada. Vestfaali rahu tingimuste järgi tunnustas keiser vürstide ja vabalinnade õigusi ja loobus vastu­reformatsiooni kavast. Taastati sõjaeelsed usulised piirid. Hispaania tunnustas Madalmaade iseseisvust. Sõjast väljus kõige suurema võitjana Rootsi, kes sai kompensatsiooniks sõjakulutuste eest uusi maid Põhja-Saksamaal. Rootsi ja Prantsusmaa said õiguse kontrollida rahulepingu tingimuste täitmist keisririigis.

Vestfaali rahu tervitati kõikjal Saksamaal rõõmupidustustega, sest see tähistas terve inimpõlve pikkuse verevalamise lõppu. Rahu­leping oli Saksamaa ajaloos oluliseks tähiseks ka seetõttu, et see reguleeris pikaks ajaks keisri ja vürstiriikide omavahelised suhted ning lõi aluse katoliiklaste, protestantide ja kalvinistide koos­eksisteerimiseks ja ühistes huvides tegutsemiseks.