Muutuv elulaad

Vähenõudlike esiisade vana, lihtne ja tagasihoidlik maapärane elulaad ei rahulda enam nooremat aadli­generatsiooni. Kuna need aadlikud sagedamini ja lähemalt suhtlesid pealinnaga ja üldisemalt end reisidel harida püüdsid, siis tõid nad sealt kõikjalt kaasa… uusi ja suuremaid nõudmisi eluviisi, ruumide, riietuse, sõiduriistade, teenrite, toidu ja aja­veetmise suhtes.

C. A. v. Hueck. Munalaskme mõis Eestimaal ja kuidas ma seda majandasin, 1845.

Mõisateenijad

Oma teenijad valib sealne aadel välja pea eranditult oma pärisorjade hulgast, sest nii tuleb talle odavam ja pealegi on nad ustavamad kui sakslased. Osalt hädatarvilikkusest, osalt sissejuurdunud tavadest on suure teenijaskonna pidamine muutunud seal juba vältimatuseks. Kui keegi külast võetu juhtumisi ei sobi, võetakse teine ja siis saab teda nii kaua dresseeritud, võmmitud, pragatud ja nüpeldatud, kuni tast midagi siiski tuleb. Just niimoodi ongi üks tavaline aadlimees kõik oma moosekandid, juuksurid, habeme­ajajad, kingsepad, kangrud, kutsarid, kokad, rätsepad, aamissepad, tislerid, õmblejad, triikijad, pesunaised jne endale saanud, mis talle samas ka väga odavad pidada ja riietada on. Vahetevahel müüvad nad mõne sellise põhjalikult väljaõppinud ja kogenud inimese 500 rubla eest ka maha, et lasta siis kellelgi teisel samas ametis päris algusest alustada.

J. Chr. Petri. Uusim maal Liivi- ja Eestimaast Katariina II ja Aleksander I ajal, I osa, 1809.

Põhjala külalislahkus

Meil Saksamaal peetakse üldiselt häbematuseks, kui keegi, olgu või parim sõber, tuleb keset ööpimedust teise inimese värava taha prõmmima ja nõuab ühes tõlla ja kutsariga öö­maja. Täiesti teistmoodi on lugu aga seal. Osalt korralike võõrastemajade puudusel, osalt vabade inimeste vahelise läbikäimise vähesuse tõttu, kuid ositi ka sügavalt sissejuurdunud tava pärast meenutab Eestimaa selles mõttes veel Aabrahami ja Iisaki aegset Palestiinat või üleüldse mingit Idamaad; seal leidub sellist külalis­lahkust, mida näiteks kuskil Ülem-Saksamaal ei oskaks enam ette kujutadagi.

J. J. Bellermann. Märkmeid Venemaa kohta…, 1788.

Kel vähegi tahtmist, võib keerata sisse ükskõik kuhu, leides ikka ja alati eest kõige parema vastuvõtu ja mõnusaima võõrustamise, ta võib tunda end iga kell teretulnuna; mitte ainult et ta ette pannakse tass kohvi või klaas õlut, antakse kätte sigar ja õhtu lähenedes kutsutakse söögilauda – ei, ta võib jääda sinna paigale ka paljudeks päevadeks ja öödeks ning loota ikka kõige rikkalikumale kostitamisele. Mõni aadlimees või kirikuõpetaja peab seda lausa solvamiseks, kui mõni ta tuttavatest või ka juhuslikult sisse pööranud külalistest hakkab ennast veel enne õhtut uuesti teele sättima. Hämmeldunult pöördutakse siis tema poole: „Mu Jumal, ega te ometi ära sõita plaani? Eks ole, te ei lahku ju veel meie juurest!“

J. Chr. Petri. Uusi pildikesi Põhjamaalt, 1805.

Võõruspidu 1812. a Järvamaal Aruküla mõisas

Kui pidupäev käes, moodustus mõisa poole suunduval teel lähenevatest tõldadest lausa kolonne. Viimaks olid kõik kohale jõudnud ja pidulik lõuna­söök võis alata. Kalast ja metslooma­lihast toidud ei puudunud iialgi. Samuti olid saadaval majaproua tehtud puuviljahoidised. Ainult vein oli too väärisartikkel, mida tuli raha eest sisse osta ja mille tarvitamisel peeti piiri. Peamiselt joodigi õlut.

Kohe pärast pidusööki jagunes selts­kond omaette rühmadeks – ja seda nii sugupoolt kui ka vanust arvestades. Nii jäid näiteks härrad omaette ja enamik nende seast süütas suure merevahust kahaga piibu, täites see­läbi kogu ruumi paksu tubaka­tossuga. [‑‑‑] Ka daamid koondusid omakeskis, alustades juttu maja­pidajannadest, õnnestunud lõuendi­kudumisest, haigeks jäänud kammer­neitsitest, keediste retseptidest, mõnest kavandatavast või ka juba luhta läinud abieluplaanist. Seda­sama tegid ka noored neiud, kus­juures neil olid kõneaineks nende oma põhjatud saladused, seejuures hõivasid nad terve lastetoa, sundides päris lapsed sealt välja ja neid võis näha igal pool mujal müramas. Noor­härrasid kohtas neil kogunemistel harva, sest enamik neist teenis armees. [‑‑‑] Niipea, kui härrased said, kogunesid nad kaardilauda; prouade seast hakkas aga kostma ettepanekuid minna kusagile jalutama, kuid tavaliselt ei saanud sellest asja, sest enamik neist kartis oma tualetti rikkuda; poisid kadusid aga kiirelt talli, kus nad vahtisid kõigi kokkusõitnud külaliste hobuseid. [‑‑‑] Muidugi alustati ka tantsu, mida keegi koduõpetajatest või kasvatajannadest, aga vahel ka mõni vanem preili, pidi klaveril saatma. [‑‑‑] Teadagi algas iga ball poloneesiga, mis tähendas, et eakad härrad liikusid üksteise järel väärikas reas koos oma vanemate daamidega. Paljud neist härradest olid viibinud ohvitserina noores eas ka Poolas ja näinud seal, kuidas tõeliselt tuleb poloneesi tantsida. [‑‑‑] Poloneesile järgnesid teised vanamoelised tantsud, nagu näiteks saksa kadrillid, angleesid ja ekosseesid. Et meessoost tantsijatest oli alati puudus, tuli ka meil, poisikestel, siis noori daame vahel tantsitada.

Th. von Bernhardi. Noorusmälestused, 1893.