Prantsuse revolutsiooni põhjused

  • Miks sattus Prantsuse monarhia 1780. aastatel kriisi?
  • Miks ei suudetud riiki reformida?

Prantsuse revolutsioon

Prantsuse revolutsiooniks nimetatakse aastatel 1789–1799 toimunud pöördelisi sündmusi, mille käigus asendati Prantsusmaa senine poliitiline ja sotsiaalne korraldus uuega. Revolutsioon tõi kaasa suuri muutusi kogu Euroopa ajaloos. Seetõttu on seda hakatud pidama ühe ajastu lõpuks ning teise alguseks: koos vana korra lagunemisega lõppes vara­uusaeg ning algas uusaeg.

Prantsuse revolutsiooni kohta on kirjutatud, et mitte revolutsionäärid ei teinud revolutsiooni, vaid revolutsioon sünnitas revolutsionäärid. Sellega tahetakse öelda, et keegi ei kutsunud 1789. aastal üles riiki pöörama või monarhiat kukutama. Ei olnud ühtki gruppi, kellel oleks olnud revolutsiooniline programm. Revolutsioon kujunes hoopis veereva lumepallina, kui sündmuste käigus rahva nõudmised järjest radikaalsemaks muutusid. Siiski ei saa revolutsiooni toimumist pidada juhuslikuks, vaid sellel olid sügavad põhjused, mis peitusid Prantsuse ühiskonna eripäras ning revolutsiooni­eelsete kümnendite siseriiklikus ja rahvusvahelises arengus.

LISA. Ühiskondlikud vastuolud

Prantsusmaa vana korra aegset ühiskonda võib ette kujutada kui astmelist püramiidi, mille tipus oli kuningas koos kõrgaadlikest õukonnaga, seejärel ülejäänud aadelkond. Püramiidi keskosa moodustasid linnakodanlased, eeskätt kaupmehed, pankurid ja ettevõtjad. Alumise, kõige laiema osa moodustas lihtrahvas, peamiselt talupojad ja käsitöölised, kes elatusid füüsilisest tööst. Kodanlus ja lihtrahvas kuulusid kõik küll nn kolmandasse seisusesse, aga sotsiaalselt olid nad väga erinevad. Vaimulike seisus jaotus piltlikult püramiidi eri astmetele. Tulusad kõrg­vaimulike kohad olid mõistagi reserveeritud aadlike poegadele, kolmandast seisusest noormehed võisid saada vaid kogudusevaimulikeks, kelle töö oli raske ja vähetasustatud.

Püramiidi alumiste kihtide rahulolematust pole raske mõista. Ehkki nemad olid kõige vaesemad, kandsid nad oma sisse­tulekutega kõige suuremat maksukoormat. Tõsi, Prantsuse talu­pojad ei olnud nii halvas olukorras kui pärisorjad idapoolses Euroopas. Nad olid isiklikult vabad ning umbes veerand peredest olid oma maa omanikud. Üle­jäänud rentisid maatükki aadlikust maaomanikult (sageli oli rendi­tasuks pool saaki) või töötasid sulastena. Aga peaaegu kogu ülejääk tuli tasuda maksudeks, nii et halbadeks aastateks polnud võimalik midagi kõrvale panna. Peale rendi ja mitmesuguste feodaalsete koormiste tuli maksta kiriku­kümnist ning mitmesuguseid riigi­makse, näiteks tulumaksu, pea­rahamaksu, maamaksu ja soola­aktsiisi. Talurahvast vihastas eriti see, et aadlikud olid vabastatud enamikust riigi­maksudest. Talu­poegade olukord halvenes järsult revolutsioonieelsel aasta­kümnel, kui saagid olid kehvad, hinnad tõusid ning paljusid piir­kondi tabasid näljahädad.

Kodanlikul keskklassil läks seevastu majanduslikult üsna hästi. Koloniaalkaubandusest ja manufaktuuridest teeniti suuri kasumeid. Sellegipoolest olid kodanlased valitsuse suhtes kriitilised, sest nad tundsid järjest enam, et nende ühiskondlik staatus ei vasta nende jõukusele ja majanduslikule tähtsusele. Kõik auväärsed ametikohad nii valitsuses, kohtutes, sõjaväes kui ka kirikus olid reserveeritud aadlikele. Rikkad pankurid ja kaup­mehed tundsid end teisejärguliste kodanikena, kelle rahast küll elatakse, aga kelle arvamusega ei arvestata. Kodanlasi ärritas ka see, et suur osa riigieelarvest raisati toretsevale õukonnaelule. Kuningapaar ja õukondlased suhtusid riigieelarvesse nagu piiramatu suurusega isiklikku rahakotti.

Aadlikud olid küll jätkuvalt kõige privilegeeritum klass, ent nad tundsid, et valitsuse reformid ohustavad nende senist staatust ja elujärge. Riigi sissetulekute suurendamine sai toimuda vaid aadlike arvel, sest kolmanda seisuse maksukoorem oli niigi kõrge. Siinkohal ilmnesid absolutistliku riigivormi puudused. Valitsusel puudus laiem kandepind nagu Inglismaal, kus aadel, vaimulik­kond ja kodanlus osalesid parlamendi kaudu seadusandluses. Kuna Prantsusmaa ülemkihid sel moel poliitikas ei osalenud, ei tundnud nad ka kaas­vastutust riigi kui terviku eest ning kaitsesid vaid oma kitsaid erihuve.

Prantsuse karikatuur aastast 1789: „Tuleb loota, et see mäng saab varsti läbi.“ Kolmas seisus tassib oma turjal vaimulikke ja aadlikke
Prantsusmaa rahvastik 18. sajandil

Prantsuse valitsuse võimetus riiki reformida

Kõige üldisemalt võib öelda, et revolutsiooni kutsus esile vana korra kriis. Milles see kriis seisnes? Ajaloolased on ühel meelel, et revolutsiooniliste sündmuste otseseks käivitajaks oli Prantsuse riigi finantskriis. Kui Louis XVI 1774. aastal troonile tõusis, oli riigi majandus halvas seisus. Seitsmeaastasest sõjast oli jäänud suur riigivõlg. Kuna riigi väljaminekud ületasid pidevalt sisse­tulekuid, siis võeti järjest uusi võlgu. Prantsusmaa sekkumine Ameerika iseseisvus­sõtta oli sõjalises mõttes küll edukas, ent suurendas riigivõlga 2 miljardi liivri võrra. 1788. aastaks oli võlgu juba 4,5 miljardit. Võlakoorma hiiglaslikkusest annab aimu see, et riigi kogusissetulek oli vaid umbes 500 miljonit liivrit aastas. Väljaminekud seevastu olid üle 600 miljoni, kusjuures umbes pool sellest kulus laenuintressidele. Riik oli jõudnud pankroti äärele.

Finantsraskusi oli ka teistel Euroopa riikidel, ent Prantsusmaa viis sügavasse kriisi valitsuse võimetus riiki reformida. Prantsus­maa oli nagu suur ookeaniaurik, mis oli võtnud kursi karidele. Nii kapten, meeskond kui ka reisijad said aru, et võetud kurss on katastroofiline, aga ei suudetud kokku leppida, kuidas suunda muuta, ning kõik tegelesid hoopis iseenda päästmisega. Seda võimetust saab seletada mitmeti. Lühiajalised tegurid olid ette­arvamatud poliitilised sündmused, nagu näiteks Ameerika ise­seisvussõda, aga ka kuninga isiksuseomadused, mis olid eriti tähtsad just absolutistliku valitsus­korra tingimustes. Pikaajaliste tegurite all tuleb silmas pidada Prantsusmaa riiklikku ja sotsiaalset korraldust. Ühiskondlikud pinged olid nii sügavalt juurdunud, et reformikatsed viisid lõpuks hoopis plahvatuseni. Kuninga võim oli teoreetiliselt küll absoluutne, kuid tegelikult vajas valitsus reformide elluviimiseks laiema eliidi toetust. Prantsusmaa tolleaegse ühiskonna eripära oli aga selles, et ükski ühiskonnakiht ei olnud valitsuse poliitikaga rahul.

Prantsusmaa riigieelarve 1788. a (mln liivrit)

LISA. Louis XVI

Louis XVI sündis 1754. a troonipärija kolmanda pojana, mis­tõttu tal polnud erilist väljavaadet kuningaks saada. Ta oli tugev ja hea tervisega ning armastas käia oma vanaisa, kuningas Louis XV-ga jahiretkedel. Ka õpingud edenesid hästi ning Louis õppis vabalt kõnelema itaalia ja inglise keelt. Tema lemmikhobiks oli lukksepatöö.

Kui kuninga vanem vend ja isa 1760. aastatel surid, sai Louis’st ootamatult troonipärija. 15-aastaselt pidi ta astuma dünastilisse abiellu tollal 14-aastase Marie Antoinette’iga, kes oli Austria keisrinna Maria Theresia tütar. Abielu ei olnud rahva seas populaarne, sest liit Austriaga oli viinud Prantsus­maa Seitsme­aastasesse sõtta. Häbelike ja kogenematute noorte intiimsuhtest ei tulnud midagi välja ning esimene laps sündis alles 1778. aastal. Võimetus saada trooni­pärijat seadis abielupaari suure avaliku surve alla.

Kui Louis 19-aastaselt kuningaks krooniti, tundis ta, et on tohutu vastutuskoorma ees jõuetu. Üle kõige lootis ta pälvida rahva armastust, ent kuna ta ei suutnud riigi ees seisvate probleemidega toime tulla, sai talle osaks hoopis viha ja põlgus. Louis XVI oli iseenesest palju reformialtim valitseja kui tema vanaisa Louis XV, kes 60 troonil veedetud aasta jooksul riigivalitsemisega eriti ei tegelenud. Ent Louis XVI ei sobinud loomu poolest valitsejaks: ta oli leebe, heatahtlik ja pisut häbelik inimene, paraku ka ebakindel ja otsustus­võimetu. Ta nimetas ametisse järjest uusi ministreid, kelle ülesandeks oli reformida riigi haldus- ja maksusüsteeme. Ent reformid tekitavad alati osa gruppide vastuseisu ja kuningas pidanuks oma ministreid jõuliselt toetama. Louis XVI oli aga kõike muud kui jõuline ning õukondlaste survele järele andes vallandas pigem ministri.

Arvatakse, et revolutsiooni ajal kannatas Louis depressiooni käes. Kriitilises olukorras ei otsinud ta enam lahendusi, vaid tõmbus tagasi oma ruumidesse ja nokitses lukkudega. Kui saatus tahtnuks teisiti, võinuks tast arvatavasti saada suure­pärane lukumeister. Nüüd sai tast ebaõnnestunud kuningas, kes hukkus oma rahva käe läbi giljotiini all.

Louis XVI
  • leebe
  • õpihimuline
  • populaarne
  • heatahtlik
  • häbelik
  • otsusekindel

Kuningavõimu kriis

Prantsusmaa majanduslikku, ühiskondlikku ja poliitilist kriisi süvendas kuninga autoriteedi langus. Absoluutset monarhiat toetas kiriku õpetus kuningavõimu jumalikust päritolust. Aga valgustajad kritiseerisid kiriku sekkumist riigiasjadesse ning lammutasid kuninga pühaduse aupaiste. Sageli toodi eeskujuks Inglismaad, kus monarhi ja esinduskogu võim olid omavahel tasakaalus.

Valgustuse ideed ei piirdunud üksikute mõtlejatega, vaid levisid 18. sajandi teisel poolel ühiskonnas laiemalt. Tekkis poliitiline avalikkus: klubides ja kohvikutes arutati poliitilisi ja filosoofilisi ideid ning päevaprobleeme. Ajalehti ja poliitilisi pamflette hakkasid lugema ka väikekodanlikud kihid ning jõukamad ja haritumad talupojad. Hoopis vähem kui varem loeti religioosse sisuga kirjandust. On teada, et Pariisis ostsid isegi preestrid rohkem ajaloo- kui teoloogiaalaseid teoseid.

Niisiis ei võetud kuninga seadusi enam kui Jumala tahet. Veelgi hullem, kuningas muutus üldiseks pilkealuseks. Reformide vastased aitasid levitada kuulujutte kuninga abieluprobleemidest ja Marie Antoinette’i armukestest, et kuninga autoriteeti õõnestada. Põranda all trükitud pamflettides pealkirjaga „Kas kuningas saab hakkama?“ pilgati kuninga võimetust abielu­mehena. Kuningannat süüdistati moraalituses ja Prantsusmaa vaenlaste salasepitsuste toetamises. Sellises olukorras puudus kuningal moraalne autoriteet, et vajalikke reforme ellu viia.

Kuninganna Marie Antoinette lastega (L. E. Vigée-Lebrun, 1787)

Õukonna tähtsuse vähenemine

Sõna „õukond“ ei ärata enam samasugust aukartust kui Louis XIV ajal. Enam ei kuule õukonnalt määravaid arvamusi, ta ei kujunda enam inimeste mainet ükskõik mis suunas; enam ei kuulutata naeruväärse tunderõhuga: „Õukonnas öeldi niiviisi.“ Õukonna otsused tühistatakse, öeldakse otse, et õukond ei tea sellest midagi, tal pole selle kohta midagi olla ega saagi olla, ja et tal pole oma arvamust. [‑‑‑] Õukond on niisiis minetanud selle mõju­võimu, mis tal oli kaunite kunstide üle, kirjanduse üle ja kõige üle, mis tänapäeval neisse valdkondadesse kuulub. [‑‑‑] Filosoofia on avardanud horisonti ja Versailles on nüüd vaid punktike sel horisondil.

Sebastien Mercier. Le Tableau de Paris, 1788.

„Vabaduse tuul“ Inglismaalt

Inglismaalt puhub meie suunas vaba ja mittemonarhistliku valitsuse filosoofiline tuul. See jõuab inimeste meeltesse ning me teame hästi, kuidas arvamused valitsevad maailma. Võib öelda, et sedalaadi valitsus on inimeste peas juba olemas, nii et nad on valmis seda esimesel võimalusel sisse seadma, ning revolutsioon võib aset leida ilma suurema konfliktita.

Prantsuse minister d’Argenson, 1751.

Filosoofia roll

Filosoofia võimaldas poliitikast kõnelda kõigil neil, kes tahtsid poliitikat teha. Kahtlemata liikusid pamfletid ringi kõigil vana korra ajajärkudel, ka siis, kui tsensuur oli kõige karmim ja tõhusam, aga nad olid siiski haruldased ja nende levitamine oli seotud üsna suurte raskustega. Pärast 1770. ja eriti pärast 1780. aastat oli aga filosoofide taganõutud kirjutamisvabadus peaaegu täielik… Ja just sellepärast mõjutasid avalikku arvamust väga mõjusalt ka sajad vähimagi filosoofilise tagamõtteta kirjutatud pamfletid ja täiesti hambutud traktaadid; nad asetasid avalikkuse ette poliitilised probleemid ja harjutasid teda nende üle arutama.

Daniel Mornet. Les origines intellectuelles de la Révolution française, 1933.

Generaalstaatide kokkukutsumine

Ajaloos on sageli juhtunud, et vana kord variseb kokku siis, kui seda hakatakse reformima. Reformidega kaotab valitsus vana­meelsete toetuse, teisi jälle ei rahulda muudatuste ulatus ning hakatakse nõudma hoopis suuremaid ümberkorraldusi kui algul plaanitud. Just nii juhtus Prantsusmaal. Kuningas sai aru, et maksusüsteemi ei õnnestu ümber korraldada ilma seisusliku esinduskogu toetuseta. 1787. aastal otsustas ta taaselustada kõrg­aadlikke koondava notaablite assamblee. Notaablitele esitati reformiprojekt, mis nägi muu hulgas ette ühtse maamaksu ja tempelmaksu kehtestamise. Notaablid aga ütlesid, et neil pole selle vastuvõtmiseks õigust ja et uusi makse saab kehtestada vaid kõigi seisuste esinduskogu – generaalstaadid.

Kuningal ei jäänud muud üle kui generaalstaadid 1789. aastaks kokku kutsuda. Kellelgi polnud täpset ettekujutust, millised volitused sellisel kogul võiks olla, sest viimati olid generaalstaadid koos käinud 1614. aastal. Algul otsustati, et tullakse kokku samal viisil nagu 17. sajandi algul, nii et kõigil kolmel seisusel on võrdne arv saadiku­kohti ning hääletamisel on igal seisusel üks hääl. Nii oleks privilegeeritud seisused saanud kolmanda seisuse ette­panekud maha hääletada. See tekitas rahva seas võimsa protesti­liikumise, mispeale lepiti kokku, et aadlikud ja vaimulikud valivad kumbki 300 saadikut ning kolmas seisus 600. Hääletamise kord jäeti lahtiseks.

Seisuste valimiskoosolekutel algasid aktiivsed arutelud vajalike muudatuste üle. Valijate soovid pandi kirja saadikutele kaasa antud kaebevihikutesse. Kolmanda seisuse vihikutes nõuti kaitset aadlike omavoli eest ja nende eriõiguste tühistamist. Aga ühes asjas olid kõik seisused ühel nõul: kuninga võimu tuleb piirata. See tähendas vana korra lõppu Prantsusmaal.

Prantsuse revolutsiooni põhjused

1789. a kaebevihikud

A. Vaimulikud

Usk on troonile kõige kindlam alus [‑‑‑] just see õpetab kuningaile valitsemist ja alamatele kuuletumist. [‑‑‑] Prantsusmaal on seaduseks, et jutlustatakse vaid üht ja ainust, katoliku usku. [‑‑‑] Niisiis me palume Tema Majesteeti ja Generaalstaate:

1. Et [‑‑‑] roomakatoliku kultus oleks ainus, mida terves kuningriigis tunnustataks ja viljeletaks. Et neid, kes ründavad häid kombeid, usku, Kuninga pühitsetud isikut ja valitsemiskorda, karistataks kõige karmimal viisil.

2. Põlluharija ägab juba pikemat aega kõige kohutavama viletsus­koorma all, see on teda rõhuvate maksude õnnetu tulemus. Et leevendada tema vaevu ja anda panus tema hüvanguks, ütleme kõige pidulikumal viisil lahti kõigist oma rahalistest vabastustest ja privileegidest, mida me seni oleme nautinud, [‑‑‑] ja oleme nõus laskma end maksustada oma varade hulgast lähtuvalt nagu teisigi kodanikke ja võtma seaduslikul määral oma kanda kohustusi, mida Generaalstaadid ette näevad.

Vendôme’i piirkonna vaimulike vihik.

1789. a kaebevihikud

B. Aadlikud

Me usaldame Generaalstaatide arukuse hoolde selle otsustamise, mis piires saab Kuningas mõjutada tema otsuseid. [‑‑‑] See mõju võiks olla selline, et haavamata kuninglikku väärikust, saaks Rahvakogu endale võimu, mis talle kuulub.

Isiklikud vabastused ja eristused on aadliseisuse juurde kuulunud põlvest põlve, need on tema olemuslikud erisused ja nende ründamine ja hävitamine toob kaasa seisuste segunemise. [‑‑‑] Amont’i piirkonna aadel nõuab niisiis, et seisus, millesse ta kuulub, säiliks kõigi oma ise­loomulike erisustega.

Et iga seisus peab ühehäälselt austama omandisuhteid, ei lase aadelkond endalt mingil viisil riisuda auväärseid ja kasulikke isandlikke õigusi, nagu kohtumõistmine ülemas, kesk- ja alamas astmes, jaht, kala­püük, õigus talupoegade teotööle, tuvilatele, maarendile ja teistele hüvitustele, millised need ka on.

Ta on siiski nõus, et prantslase nimi oleks au sees, lahti ütlema mõnest õigusest, mida Generaalstaadid peavad liiga kulukaks, muidugi tingimusel, et need õigused ostetaks välja nende poolt, kes seda otsust toetavad, ja kohaliku isanda nõus­olekul.

Amont’i piirkonna aadelkonna vihik.

1789. a kaebevihikud

C. Kolmas seisus

1. Et ilma Generaalstaatide kokku­kutsumise ja nõusolekuta ei kehtestataks ühtki maksu.

2. Et Generaalstaate kutsutaks kokku iga viie aasta tagant.

4. Saadikud nõuavad kõigi vaimulike, ülikute ja kõrgetel kohtadel isikute eriõiguste kustutamist.

5. Soolamaksu, kuninga maksu, pea­maksu, kahekümnendikmaksu kinnisvaralt ja teiste nõudmiste õiguste tühistamist.

6. Et nende maksude ja õiguste asemele seataks sisse [‑‑‑] üks isiklik maks, üks kinnisvaramaks ja üks tulumaks, mis rakenduksid kõigi kolme seisuse kodanikele ühtemoodi.

7. Et igas provintsis loodaks provintsiaalstaadid.

8. Et teotöö täielikult kaotataks.

9. Et kaotataks isandlikud õigused mõista kohut ja korda pidada, jahi- ja kalapüügiõigus, tarbeasjade sund­rent, maamaksud; et igaühele antaks õigus oma maa peal tappa jäneseid ja teisi põllupidamisele tüütuid loomi.

16. Et tsiviil-, sõjaväelisi ja vaimulikke ametikohti jagataks eelistamata aadlit ja kõrvale jätmata kolmandat seisust.

17. Et Generaalstaatide kokku saades loetaks hääli pigem peade kui seisuste järgi.

La Chapelle-Craonnaise’i kolmanda seisuse vihik.
  • Millised olid nende allikate põhjal vaimulike, aadlike ja 3. seisuse tähtsamad probleemid?
  • Millistes küsimustes olid aadlikud ja vaimulikud valmis järeleandmisi tegema?
  • Millistes küsimustes olid aadlikud ja 3. seisus vastandlikel seisukohtadel?
  • Too välja soovid, mis oleksid kaasa toonud kuningavõimu piiramise.

Mõisted

  • generaalstaadid – vaimulike, aadlike ja linnakodanike esinduskogu kesk- ja varauusaegsel Prantsusmaal

Küsimused

  1. Milliste probleemide käes Prantsusmaa 18. saj lõpul kõige enam kannatas?
  2. Miks ei suutnud valitsus riiki reformida?
  3. Mis nõrgendas kuninga positsiooni riigis?