19. sajandil oli Venemaa Euroopa poliitikaga rohkem seotud kui kunagi varem. Napoleoni sõdadega tõusis keiser Aleksander I (1801–1825) Euroopa tähtsaimaks riigipeaks ning Venemaast oli saanud üks viiest Euroopa suurjõust. Pärast Viini kongressi püüdis impeerium oma raskelt kättevõidetud juhtpositsiooni igati säilitada, kuid see õnnestus vaid 19. sajandi keskpaigani.

1853. aastal puhkes järjekordne Vene-Türgi sõda, mis kasvas üle Krimmi sõjaks, esimeseks suurriikide omavaheliseks sõjaks pärast Viini kongressi. Venemaa püüdis Osmanite impeeriumi arvelt saavutada kontrolli Mustal merel, tungida sealt edasi Vahe­mereni ning kasvatada oma mõju Balkanil. Sellise jõuvahe­kordade muutusega ei tahtnud leppida Suurbritannia ja Prantsusmaa, kes astusid Türgi poolel Venemaa vastu sõtta. Venemaad rünnates keskendusid liitlased Krimmi poolsaarel asuva tähtsa sadamalinna Sevastoopoli alistamisele. 1856. aastal tunnistas Venemaa viimaks sõjalist kaotust ja oli sunnitud oma plaanidest loobuma. See tähendas ühtlasi Venemaa taandumist Euroopa juhtriikide hulgast ning Austria, Preisi ja Venemaa vahel Viini kongressil sõlmitud Püha Liidu lõppu.

Vene keiser Nikolai I (1825–1855), kes oli Aleksander I vend ja päris tema järel võimu, suri Krimmi sõja ajal. Selle kohta kirjutas üks kaasaegne, et tal oligi tegelikult ainult kaks võimalust: kas tagasi astuda või surra. Venemaa troonile astus nüüd Nikolai poeg Aleksander II (1855–1881), kes asus Krimmi sõja kaotusest õppides Venemaad sisemiselt reformima.

Krimmi sõja puhkemise põhjuseks oli Venemaa soov impeeriumi laiendada. Põhjasõja lõpust (1721) 19. sajandi keskpaigani oli Venemaa rahvaarv kasvanud viis korda: 14 miljonilt 75 miljonini. See kasv tuleneski eelkõige impeeriumi järkjärgulisest laienemisest vallutatud alade arvel. 18. sajandil ulatus Venemaa lõunapiir Kaspia ja Musta mere vahel Kaukasuse mäestiku jalamini, 1801. aastal liideti Gruusia kuningriik ning järgmistel aastakümnetel ka Armeenia alad. 19. sajandi keskpaigaks sattusid paljud islamiusulised rahvad (sh tšetšeenid ja dagestanlased) ägedast vastupanust hoolimata Vene võimu alla. Tuhanded moslemid asusid ümber Türki, et mitte jääda õigeuskliku riigi alamateks.

Läänepiiril püüdis juba keisrinna Katariina II (1762–1796) igati Poola riiki nõrgestada, mis viiski lõpuks Poola-Leedu riigi jagamiste ja likvideerimiseni 1795. aastal. Nii langesid 18. sajandi viimasel veerandil Venemaa koosseisu Leedu, Valgevene ja osa Ukrainast, kuigi mitte veel etniliste poolakate asualad, mis läksid esialgu Preisi riigi ja Austria koosseisu. Võidukal Viini kongressil kinnitati aga Venemaale ka Varssavi piirkond, samuti Napoleoni sõdade käigus vallutatud Soome ja Bessaraabia (Moldaavia idaosa).

19. sajandil oluliselt laienenud Vene impeeriumi iseloomustas kolm tähelepanuväärset tunnusjoont. Esiteks puudusid Venemaal ülemerekolooniad ning ta ei osalenud Euroopa riikide võidu­jooksus uutele koloniaalvaldustele (nt Aafrikas).

Teiseks, kuigi Venemaal kolooniaid polnud, oli ta siiski tohutu suur paljurahvuseline impeerium. 19. sajandi lõpul toimunud rahvaloendusel tuvastati Venemaal kokku 260 keelekogukonda. Keskvõimu teostasid muidugi ennekõike etnilised venelased, kes olid jäänud oma riigis selgesse vähemusse. Seetõttu kehtestati näiteks sõjaväes ranged rahvuste kvoodid, mis pidid tagama venelaste üleoleku ja kontrolli. Üheski väeosas ei tohtinud vene rahvusest ohvitseride ega sõdurite suhtarv langeda alla kahe kolmandiku.

Kolmandaks iseloomulikuks tunnuseks oli paljude eriseisuslike või autonoomsete piirkondade olemasolu. Impeeriumiga eri aegadel liidetud osades jäi sageli püsima varasem õiguskorraldus. See tähendas, et suur riik polnud sugugi ühtne, sest äärealad erinesid sisekubermangudest nii rahvusliku koosseisu, seaduste, kultuuri kui ka usu poolest. Impeeriumi läänepoolseid piirkondi – Poolat, Soomet, Balti kubermange ning Lääne kraid (Leedu-Valgevene ja Ukraina kubermang) – nimetati mitteametlikult Lääne äärealadeks.

Keskvõimul polnud ühtset äärealade poliitikat. Kõiki probleeme lahendati vastavalt kohalikele oludele ja hetkeolukorrale. See ei tähenda aga seda, et äärealad polnud keskvalitsusele olulised. Kogu 19. sajandi räägiti Peterburis Poola, Soome, Ukraina ja Balti küsimusest. Äärealade poliitika sõlmküsimuseks oli nende piir­kondade ühtlustamine, rahvuslike liikumiste esiletõus ning rahvuste enesemääramise (autonoomia) taotlused.

Omaette autonoomse piirkonna moodustasid ka Balti kubermangud Eestimaa, Liivimaa ja Kuramaa, kus kehtis nn Balti erikord. Nende kubermangude põhielanikkond koosnes valdavalt eestlastest ja lätlastest. Kuigi baltisakslasi polnud üle 5% rahvastikust, oli ametlikuks keeleks kuni 19. sajandi lõpul alanud venestamiseni saksa keel. Vene keskvõimu esindas kolme kubermangu ühine kindralkuberner ning kubermangu­valitsused. Kohalikku võimu teostasid rüütelkondadeks koondunud aadel, kes kogunes maapäevadel, ning linnade oma­valitsused. Enamik kindralkubernere sai kohaliku aadliga hästi läbi, nii et suuremaid tülisid keskvõimu ja kohaliku võimu vahel ei tekkinud. Ometi pidid rüütelkonnad igal sammul arvestama ka keskvalitsuse soovidega. Balti kubermangude soodsat seisundit Vene impeeriumis tugevdas seegi, et mitmed baltisakslased olid Vene riigiteenistuses ja sõjaväes väga mõjukatel kohtadel.