Diktatuurid Euroopas

  • Nimeta viis demo­kraatlikule ühiskonnale ise­loomulikku joont.
  • Miks pettusid paljud inimesed demokraatias?

Diktatuuri mõiste

Sõna diktatuur tuleneb ladina­keelsest sõnast dictare (käskima, ette kirjutama) ning tähistab valitsemisvormi, milles juhil ehk diktaatoril on kas piiramatu või peaaegu piiramatu võim otsuste tegemisel.

  • Nimeta tänapäeva diktatuure või autoritaarse riigikorraga riike.
  • Diktatuur­
  • Absoluutne monarhia

– piiramatu võimuga ainuvalitsus, kus riigipea on valitava või päritava võimuga monarh

 – riigis kuulub seadustega piiramatu võim üksikisiku või kitsa ringkonna kätte

Demokraatia kriis

Esimeses maailmasõjas tõestasid demokraatlikud suurriigid (Suur­britannia, Prantsusmaa ja USA) oma elujõudu ja suutlikkust raskest olukorrast võitjana välja tulla. Kuid pahatihti ei suudetud seal rahuajal lahendada mõningaid elanike probleeme. Seetõttu pettuti demokraatlikes ideedes ning seda on nimetatud demo­kraatia kriisiks. Selle tekkimisel oli mitu põhjust.

  1. Muutused ühiskonnas. Valimis­õiguse laienemisega tekkisid uued suured valijate rühmad, kelle rahulolematust majanduslike ja ühiskondlike oludega üritasid ära kasutada demokraatiavastased poliitikud.
  2. Maailmasõja mõju. Sõja-aastatel olid inimesed harjunud karmikäelise võimuga, mis jäikusest ning vägivaldsusest hoolimata suutis tõhusalt riiki juhtida. On mõistetav, et ka rahu ajal leidsid rahva seas poole­hoidu need juhid, kes lubasid tegutseda kindla­käeliselt, et inimeste elu paremaks muuta.
  3. Pettumine Versailles’ süsteemis. Pariisi rahu­konverentsil koostatud rahulepingud vihastasid nii sõja kaotanud rahvaid kui ka mõningaid Antandi liitlasi. See­pärast leidsid toetust need juhid, kes lubasid oma rahvale ebaõigluse jõuga heastada.
  4. Majanduslikud raskused. Sõjajärgsed raskused ning 1929. aastal alanud üle­maailmne majanduskriis röövisid paljudelt inimestelt usu demokraatiasse.
  5. Terav riigisisene võimu­võitlus. Pettumust põhjustas poliitiliste era­kondade omavaheline kemplemine ning üks­teise mustamine.
Töötatööliste järjekord Saksamaal 1930. a
  • Versailles’ süsteemis pettusid nii sõja kaotanud riigid kui ka mõned võitja­riigid.
  • Valimisõiguse laienemisega said valimis­õiguse demokraatiavastased elanike rühmad.
  • Inimesed olid harjunud sõjaaegse karmi­käelise valitsemisega.
  • Parteid võitlesid omavahel ega suutnud koostööd teha.
  • Majanduskriis halvendas inimeste elu­järge.
  • Ka tänapäeval on paljud demo­kraatlike riikide kodanikud pettunud demo­kraatias. Nad näevad väljapääsu äärmuslikes liikumistes ja ihkavad karmi käega valitsemist. Milliseid ohte see sinu arvates endaga kaasa võib tuua?

Demokraatia­vastased liikumised

Demokraatia kriisi tingimustes hakkasid mõjuvõimu koguma demokraatiavastased liikumised. Mõjukamad neist olid kommunistid NSV Liidus, fašistid Itaalias ning natsionaal­sotsialistid Saksamaal. Sotsialistide ridadest välja kasvanud kommunistlike juhtide arvates pidi tööliskonnast saama õnneliku homse ehitaja. Ajaloo liikumapanevaks jõuks oli nende meelest klassivõitlus, s.o vaeste tööliste ja talupoegade võitlus rikaste kapitalistide ja mõisnikega. Selles võitluses oli vaestel õigus kasutada kõiki vahendeid: relvaga võim haarata, rikastelt vara vägi­valdselt ära võtta, hirmu­valitsus kehtestada ning kõik, kes vaenlaseks tunnistatud, hävitada.

Hirmuvalitsemine oli ka fašistidele ning natsionaalsotsialistidele ideaalne riigijuhtimise viis. Kuid nende lipukirjaks oli mitte ühe ühiskonnaklassi, vaid oma rahvuse ülistamine. Vaenlasteks, kelle süül on nende rahvust tabanud suured hädad, kuulutati võõr­riigid, reeturitest riigijuhid, kes võõr­riikide ees lömitasid, teised rahvused (nt juudid, mustlased, slaavlased) ning kommunistid. Majandusliku õitsengu ning õnneliku elu nimel tuli vaenlased muidugi hävitada.

Demokraatia kriisi süvenemine 1930. aastate Euroopas soodustas diktatuuride võidulepääsu. 1939. aastal valitses diktatuur enamikus Euroopa riikides.

Natsionaal­sotsialistliku partei programm

  1. Me nõuame kõigi sakslaste ühinemist rahvaste enese­määramis­õiguse alusel Suur-Saksamaaks.
  2. Me nõuame ... Versailles’ ja St. Germaini rahulepingu tühistamist.
  3. Me nõuame maad oma rahva toitmiseks...
  4. Riigikodanikuks saab olla vaid rahvus­kaaslane. Rahvus­kaaslane saab olla vaid see, kes on saksa verd... [‑‑‑]
  5. Me nõuame töö ja vaevata saadud sissetuleku kaotamist. [‑‑‑]
  6. Me nõuame kõigi kontsernideks ühinenud ettevõtete riigistamist.
  7. Me nõuame osa suur­tööstus­ettevõtete kasumist.
  8. Me nõuame vanadushoolekande suurepärast väljaarendamist.
  9. Me nõuame elujõulise keskklassi loomist ja selle säilitamist. [‑‑‑]
  10. Me nõuame halastamatut võitlust nende vastu, kes kahjustavad üldsuse huve. Alatuid rahva­vaenlasi, liigkasuvõtjad, spekulante jms tuleb karistada surma­nuhtlusega, olenemata nende usu­tunnistusest ja rassist. [‑‑‑]
  11. Kõige selle teostamiseks nõuame tugeva keskvõimu loomist riigis.
NSDAP programmi 25 punkti, 1920.
  • Millised punktid selles programmis on rahvuslikud? Mis tüüpi inimeste hulgas võisid need poolehoidu leida?
  • Millised punktid programmis on sotsialistlikud? Mis tüüpi inimeste hulgas võisid need poolehoidu leida?

Eestimaa Kommunistlise Partei manifest

Töölistele ja naistöölistele wabrikutes, tehastes, töökodades, metsades, mõisates, taludes, merimeestele, kehwadele kaluritele, popsidele, saunikutele, kehwikutele, kehwadele asunikkudele, keskmikkudele, sõduritele ja madrustele!

Kogu Eestimaa töörahwale!

Puuduse- ja näljatont hulgub kapitalistlises ilmas mööda tööliste linnajagusid, hurtsikuid ja saunu. Enne­nägemata teraw ja põhjani wapustaw majandusline kriis paiskab kümneid miljonisid töölisi wabrikute ja tehaste wärawate taha nälgima. Miljonitele inimestele ei suuda kapitalistline kord tööd, leiba ja ulu­alust anda. Kümned miljonid mehed, naised ja lapsed kannatawad selle­pärast nälga ja metsikut puudust. [‑‑‑]

Ainult ühel maal ei tunta neid koledusi. See maa on Nõu­kogude Sotsialistliste Waba­riikide Liit. N. Liidus pole mitte üksi mingi­sugust kriisi, waid, wastu­pidi, seal sünnib täieline sotsialistlise majanduse õitsemine. Määratu waimustusega ... teostawad Nõukogude Liidu töölised, kollektiiwlased, kehwikud ja keskmikud oma juhi kommunistlise parteiga ees­otsas sotsialistlise majanduse wiie-aasta plaani. [‑‑‑]

Kui faschistline kodanlus otsib kriisist wäljapääsu kapitalistlisel teel, töö­rahwa hulkade weel suurema orjastamisega, werise faschistlise diktatuuri maksma­­panemise ja nõu­kogude wastase sõja teel, siis seisab see wäljapääs kriisist, mida meie, kommunistid, töö­rahwale kätte näitame, kapitalistlise korra rewolutsioonilises purustamises, wõitluses proletariaadi diktatuuri eest. [‑‑‑] Tööliste ja talurahwa walitsus, mis saab loodud ainult kodanluse diktatuuri kukutamise ja proletariaadi diktatuuri maksma­panemise teel, natsionaliseerib kõik suur­tööstuse ettewõtted, pangad, raudteed, sadamad ning seab sisse plaanilise majapidamise. Tihedas koos­töös N. Liiduga ehitab tööliste ja talu­rahwa walitsus kiiresti üles tööstuse ja põllu­majanduse. [‑‑‑] Walitsus seab sisse täielise sotsiaalse kindlustuse kõikide linna ja maa tööliste ja teenijate jaoks.... Ta seab sisse ühe­suguse töötasu ühesuguse töö eest, wabastab naiste­rahwa kapitalistlisest ja kodusest orjusest ning kindlustab temale ühe­sugused õigused mehega.

Põrandaalune väljaanne „EKP manifest. Kogu Eestimaa töö­rahvale“ (trükitud riidel), 1932.
  • Kellele kommunistid oma manifesti suunasid?
  • Millega nende inimeste poolehoidu püüti võita?
        • Vaen­lased tuli armutult hävitada
        • Rikastelt tuli vara vägivaldselt ära võtta
        • Hirmu­valitsus
        • Klassi­võitlus ehk võitlus kapitalis­tide vastu
        • Töölised ja talu­pojad pidid riigis võimu endale haarama
        • Teised rahvused, nt juudid, must­lased, slaav­lased, ja kommunis­tid olid vaen­lased
        • Ühe rahvuse (rassi) ülis­tamine

        LISA. Propaganda­plakatid

        Valimis­propaganda

        Saksamaa kommunistliku partei valimisplakat „Lõpp selle süsteemiga!“ 1932. aastast
        Saksamaa natsionaalsotsialistliku partei valimis­plakat „Meie, töölised, oleme ärganud“ 1932. aastast
        1. Kes on kummagi plakati keskne tegelane?
        2. Keda kujutatakse tema vastastena? Mis on nende plakatite peamine sõnum?

        Vaenlase kuju propagandas

        Natside propagandaplakat „Juut – sõja mahitaja, sõja pikendaja“ 1940. aastast
        Vene kommunistide propagandaplakat „Viis­aastaku vaenlased“ 1929. aastast
        Sellel kujutatakse nõukogude rahva majandus­liku edenemise peamisi vaenlasi. Ülemine rida vasakult: mõisnik, kulak, aja­kirjanik, kapitalist. Alumine rida: joodik, preester, menševik (sotsiaaldemokraat), valge­kaartlane.
        1. Millisena kumbki diktatuur oma vaenlasi paista laseb?
        2. Mis võis olla sellise propaganda eesmärk?

        Diktatuuridele ise­loomulikud jooned

        Hoolimata sellest, et diktaatorite ideed ja eesmärgid üksteisest erinesid, oli diktatuuridel palju ühiseid jooni. Diktatuuririigis ei kehtinud demokraatiale iseloomulik mitmeparteisüsteem ega võimude lahususe põhimõte. See oli asendatud ühe partei ja ideoloogia ainuõigusliku seisundiga. Piirati kodaniku­vabadusi ja inimõigusi ning inimese allutamist riigivõimule põhjendati riigi ja ühiskonna kõrgemate huvidega üksikisiku ees. Riik kuulutati iga inimese ja terve ühiskonna heaolu ning helge tuleviku kindlustajaks ja tagajaks.

        Lihtinimese eeskujuks pidi olema juht, keda tuli igal võimalusel ülistada – seda nimetatakse juhi­kultuseks. Juhikultust teenis kõik, mis oli juhiga seotud – tema elulugu, välimus, harjumused. Juht toetus valitsevale või ainsale lubatud parteile. Partei liikmed said mitmesuguseid eesõigusi mitteparteilastega võrreldes. Teatud riigiameteid ja töökohti võisid saada vaid võimul­olevasse parteisse kuuluvad inimesed. Partei ridadesse võeti aga ainult neid, kes tõestasid tegudega oma ustavust valitsejatele ja nende õpetusele.

        Allutamaks rahvast oma tahtele, hirmutati teda pidevalt ümbrit­sevate vaenlastega. Välis­vaenlasteks olid teised riigid, sise­vaenlasteks aga sobisid kas teised rahvused (nt juudid, mustlased või slaavlased), jõukamad inimesed või need, kes ei soovinud innukalt võimumehi teenida. Valitsevale korrale igasuguse vastu­panu maha­surumiseks loodi võimsad sala- ja julgeoleku­teenistused. Need organisatsioonid tegutsesid väljaspool avalikkuse kontrolli ja seadusi ning külvasid pidevalt hirmu. Mitte ainult teadlikult välja öeldud või kirja pandud mõtted, vaid ka ettevaatamatult poetatud sõna või keelevääratus võis maksta inimesele elu, rääkimata vabadusest.

        Diktatuuride ühisjooned

        Saksamaa natsionaal­sotsialistliku ja Nõukogude Liidu kommunistliku diktatuuri ühised jooned ilmnevad eriti selgelt toonastes ajaloo­raamatutes. Siin on kaks lõiku Eestis trükitud ajaloo­õpikutest: esimene ilmus Saksa ja teine Nõukogude okupatsiooni ajal.

        A.

        Ja truudus oma eesmärgile, juhile ja kaaslastele sai omaseks tervele Parteile. See Partei oli tegevuses kogu rahva eest, kuna teised oma kild­konna või isiklikke eesmärke taotlesid. Selles Parteis mõeldi rahva tulevikule, tervisele, põhja­maisele tõupuhtusele, kui mujal rahvus­vahelisest vendlusest ja võrdsusest räägiti. Siin hinnati suurt inimest ja tema võimeid, kui mujal oli häälte­enamus või koguni rikkus otsustaja… Nagu talupoeg, nii ka saksa tööline võeti rahvus­sotsialistliku riigi erilise hoole alla.

        Ajalugu algkooli VI klassile. Tallinn, 1944.

        B.

        Töölised ja talupojad veendusid selles, et nende tõeline juht on bolševike partei, kes näitab töö­rahvale õiget võitluse- ja võidu­teed... Ta juhtis revolutsioonilist võitlust tsaari, mõisnike ja kapitalistide kukutamiseks, proletariaadi diktatuuri kehtestamiseks ja uue, sotsialistliku ühis­konna üles­ehitamiseks, kus ei leidu ekspluateerimist ega rõhuvaid klasse.

        Nõukogude rahva suur minevik. Tallinn, 1949.
        • Kumb tekst esindab kommunistide ja kumb natsionaal­sotsialistide vaate­viisi? Mille järgi otsustasid?
        • Mille poolest need tekstid peamiselt erinevad ja mille poolest sarnanevad?
        • lubatud mitmeparteisüsteem
        • võimul ainult üks partei ja üks ideoloogia
        • juhikultus
        • riigivõimu ja ametnike tegevus on avalik
        • piiratakse demokraatlikke vabadusi ja inimõigusi
        • kehtib võimude lahusus
        • rahvast hirmutatakse pidevalt sise- ja välis­vaenlastega
        • valmistutakse sõjaks ja uute territooriumide hõivamiseks
        • väljaspool avalikkuse kontrolli tegutsevad sala- ja julgeoleku­teenistused

        LISA. Juhikultus

        Juhi eluloos rõhutati päritolu („sündis tavalises perekonnas“), rasket lapsepõlve, millega mõni­kord üritati õigustada juhi madalat haridustaset („varakult tuli hakata leivaraha teenima, õpingud jäid pooleli“), kangelas­likke tegusid („noorena osales ilmasõjas ja sai haavata“ või „lõi kaasa põrandaaluses võitluses, mille eest istus vangis“). „Geeniusest“ juht pidi kõigist paremini teadma, mida rahvas vajab, ning iga tema otsus kuulutati ainu­õigeks.

        Saksa plakat „Juht, me järgneme sulle! Kõik ütlevad „Jah!““ (1934)
        NSV Liidu plakat (1951)

        Autoritaarsed ja totali­taarsed diktatuurid

        Üldiselt jagatakse diktatuurid autoritaarseks ja totali­taar­seks. Autoritaarses riigis on kogu võim koondunud ühe isiku või väikese rühma kätte, seadusi muudavad valitsejad oma suva järgi, rahval ei ole mingit võimalust riigi juhtimises osaleda. Enamikku Euroopa diktatuure 1920.–1930. aastail võib pidada autoritaar­seks. Nende hulka kuulub ka Eesti, kus Konstantin Päts sooritas 1934. aastal sõja­väelise riigipöörde.

        Totalitaarset diktatuuri ise­loomustavad peale võimu koondumist ühe isiku või rühma kätte ka kontroll inimeste mõtte­avalduste ja väljendamis­võimaluste üle. Sellega kaasnesid inimõiguste rikkumine ja inimeste pidev hirmu all hoidmine, mis saavutati näiteks küüditamise või surmalaagrisse saatmisega. Totalitaarne diktatuur taotleb seda, et ühiskonna elu oleks pisiasjadeni ühtlustatud ja reeglitele allutatud. Tüüpilised totalitaarsed riigid olid natsionaal­sotsialistlik Saksamaa ja kommunist­lik Nõukogude Liit. Kuna tegemist oli suurte ja võimsate maadega, siis mõjutas seal toimuv nii Euroopa kui ka kogu maailma ajalugu.

        Diktatuuride tekkimine Euroopas aastatel 1920–1938
        Demokraatia ja diktatuurid 1939. aastal

        Poliitilised anekdoodid

        Totalitaarsete riikide kodanikud ei saanud riigivõimu avalikult arvustada, seetõttu oli üks väheseid võimalusi väljendada oma suhtumist võimumeestesse rääkida anek­doote. Poliitilisi anekdoote räägiti salaja, sest see võis rääkija jaoks lõppeda vangis­tuse kui mitte surma­nuhtlusega.

        Stalin ja Roosevelt vaidlevad, kus on rohkem vabadust, kas Nõu­kogude Liidus või USA‑s. Roosevelt: „USA‑s võib igaüks minna Washingtonis Valge Maja ette ja hüüda: „Maha Roosevelt!““ Stalin: „Ka meil võib igaüks minna Moskvas Punasele väljakule ja hüüda: „Maha Roosevelt!““

        *

        Churchill, Roosevelt ja Stalin sõitsid autoga. Keset teed seisab lehm. Churchill ja Roosevelt püüavad teda tulutult eest ära ajada. Stalin sosistab midagi lehmale – lehm läheb kõrvale. Teised: „Mis sa talle sosistasid?“ Stalin: „Ütlesin, et kutsun NKVD mehed teda lüpsma, kui ta eest ära ei lähe.“

        *

        Põrgus on lahtiste uste päevad. Külas­taja pärib reisijuhilt: „Miks on nii, et Hitler on teil kaelast saadik vere sees, Stalin ainult vööni?“ Reisijuht vastab: „Vaadake, Stalin istub Lenini kukil.“

        *

        Stalini valitsemise ajal, kui Lenin oli juba surnud, korraldati Lenini juubeli puhul poliitilise anekdoodi konkurss. Auhinnad olid järgmised: kolmanda koha preemia – kümme aastat vangi­laagrit, teise koha preemia – kaks­kümmend viis aastat vangi­laagrit, esimese koha preemia – kohtumine juubilariga.

        *

        Sõja ajal vaatas kord Hitler kabinetis oma pilti ja küsis sellelt: „Mis siis saab, kui ma sõja võidan?“ Pilt vastas: „Siis on sul suur au!“ – „Aga mis siis, kui ma sõja kaotan?“ – „Siis ripud sina minu asemel.“

        *

        Mussolini ütleb oma arstile: „Kui ma noor olin, siis olin ma vaimu­haige.“ Arst: „Aga te ei ole ju sugugi vana, duce!“

        • Miks räägiti totalitaarsetes riikides hirmust hoolimata poliitilisi anekdoote?
        • Mida nende lugudega väljen­dati? Leia iga anekdoodi põhisõnum.

        Eesti riigi­võimu korraldused aja­kirjandusele

        31. dets. 1937. Rahvarinde kohta ei tohi kirjutada arvus­tavalt. Ei tohi tekitada vastasrinnale sümpati­seerivat muljet.

        30. jaan. 1938. Vastasrinna kandidaadist võib avaldada ainult üks kord tema lühike elu­lugu pildiga. Rahvarinde kandidaati võib kiita nii palju, kui süda soovib. [---]

        1. märts 1938. On keelatud avaldada teateid valimistel ilmsiks tulnud korrarikkumiste kohta. Võib kirjutada ainult seda, mis propagandatalitus annab. Pärnumaa valimis­võltsimisest ei tohi kirjutada.

        8. märts 1938. Valimisringkondade protes­tidest ei tohi ühtegi sõna kirjutada.

        24. apr. 1938. On keelatud arvustav kirjutamine maa­konna- ja linnaseadusest, trükiseadusest ja üldse kõikidest dekreetidest.

        13. mai 1938. Ei tohi kirjutada katsetest riigivolikogus esitada arupärimisi valitsusele.

        Väljavõte Jaan Tõnissoni kõnest 13. novembril 1938. – William Tomingas. Mälestused. Vaikiv ajastu Eestis. Tallinn, 1992.

              • Tšehho­slovakkia
              • Nõu­kogude Liit
              • Saksamaa
              • Hispaania
              • Suur­britannia
              • Itaalia
              • Eesti
              • Poola
              • Soome

              Mõisted

              • propaganda – kihutustöö, mille eesmärgiks on panna inimesed omaks võtma mingit kindlat arvamust

              Küsimused

              1. Kas nõustud seisukohaga, et esimene maailmasõda aitas kaasa diktatuuride kuju­nemisele Euroopas? Miks sa nii arvad?
              2. Milles seisnes demokraatia kriis?
              3. Miks eelistasid paljud inimesed karmikäelist juhti?
              4. Milliseid võtteid kasutati juhi­kultuse kujundamiseks?
              5. Milline roll oli diktatuuririigis parteil?
              6. Milliste võtetega allutati rahvas diktaatori tahtele?
              7. Mille poolest erineb totali­taarne diktatuur autoritaar­sest?