Kokkuvõte
NSV Liidus algas pärast Stalini surma terav võimuvõitlus, millest tuli võitjana välja Nikita Hruštšov. Hruštšovi valitsemisajal paljastati osaliselt Stalini-aegsed kuriteod ning ühiskonnaelu muutus mõnevõrra vabamaks. Seepärast nimetati Hruštšovi valitsemisaega ka sulaajaks. Majandust üritati mitut moodi ümber korraldada, kuid enamasti see ebaõnnestus. 1960. aastate algul süvenes NSV Liidu kõrgeimas juhtkonnas rahulolematus Hruštšovi tegevusega ning tema vastased kõrvaldasid ta võimult. Hruštšovi järglaseks parteijuhi kohal sai Leonid Brežnev. Riigi sisepoliitilises elus tugevnesid aja jooksul taas tagurlikud jõud. Järgmisi aastaid on nimetatud stagnatsiooni- ehk seisakuajaks. Seisak valitses kõigis ühiskonnaelu valdkondades: majanduses, poliitikas, vaimuelus. 1980. aastateks oli nõukogude majandusmudel end ammendanud.
Ida-Euroopa riike, kus kehtis kommunistlik diktatuur, nimetati rahvademokraatiamaadeks või sotsialismimaadeks. Kommunistlik riigikorraldus kehtestati ka mitmes Aasia riigis. Nõukogude ülemvõimu all olevates riikides ühtlustati poliitiline elu Nõukogude Liidu eeskujul. Valitsevaks sai kommunistlik partei (eri riikides nimetati seda erinevalt), kes tugines eelkõige parteilisele ametnikkonnale ja julgeolekuorganitele. Majanduselus valitses range plaanimajandus ning peamiselt arendati rasketööstust. Elanikkonna igapäevaelu vajaduste rahuldamine jäi teisejärguliseks.
Nõukogude Liidu eestvedamisel moodustasid sotsialistlikud riigid rahvusvahelisi organisatsioone (näiteks Vastastikuse Majandusabi Nõukogu ja Varssavi Lepingu Organisatsioon). Kõik sotsialismiriigid ei olnud siiski NSV Liidu kuulekad käsutäitjad. Isepäisust näitasid üles Jugoslaavia, Hiina ja Albaania. Mitmes idabloki riigis tekkis demokraatlikke ümberkorraldusi nõudev rahvaliikumine. Ida-Saksamaal, Poolas, Ungaris ja Tšehhoslovakkias suruti rahva väljaastumised jõuga maha. Vastupanu osutasid ka teisitimõtlejad ehk dissidendid.
Eestis taastati nõukogude võim 1944. aastal Punaarmee jõul. Kommunistliku režiimi taastamine Eestis tõi endaga kaasa kogu ühiskonnaelu ümberkorraldamise: lammutati lõplikult senine kodanikuühiskond, talud sunniti ühinema kolhoosideks, kehtestati riiklikule plaanimajandusele tuginev käsumajandus, tööstuses muutusid valitsevaks suurettevõtted. Tööstuse vajadusteks toodi mujalt NSV Liidust sisse massiliselt võõrtöölisi. Sisseränne kahandas aja jooksul oluliselt eestlaste osatähtsust elanikkonnas.
Nõukogude võimu taaskehtestamisse suhtus enamik eestlasi pikka aega eitavalt. Okupatsioonirežiimile osutati nii passiivset kui ka aktiivset vastupanu. Riik surus aga igasuguse vastupanu vägivallaga maha. Aastatel 1944–1953 oli Eestis peamine vastupanuvorm uuele võimule aktiivne relvavõitlus – metsavendlus. 1949. aasta suurküüditamine nõrgendas metsavendade vastupanu.
Stalini surmale järgnenud sulaaeg tõi kaasa vabanemise pea kõigis ühiskonnaelu valdkondades. Kolhooside edenemine ja inimeste materiaalse olukorra paranemine soodustasid olemasoleva süsteemiga kohanemist. Paljud uskusid, et kehtivat poliitilist režiimi on võimalik demokraatlikumaks ja inimlikumaks muuta.
1970. aastatel algas aga taas tagurluse pealetung: karmistati tsensuuri, tsentraliseeriti juhtimist, üha suuremat rõhku pandi vene keele õpetamisele ja kasutamisele. Venestamissurve teravdas ohutunnet, et rahvuskultuur võib hääbuda. Ühiskonnas süvenes rahulolematus.
Arutlemiseks
- Mille poolest erines NSV Liidu kommunistlik partei läänemaailma poliitilistest parteidest?
- Võrdle Stalini, Hruštšovi ja Brežnevi majanduspoliitikat.
- Milliste meetoditega hoidis NSV Liit idablokki oma kontrolli all?
- Miks kommunismi ülesehitamine ei õnnestunud?
- Miks peeti Eesti NSV-d kõige läänelikumaks liiduvabariigiks? Mis seda tingis?
- Kas nõukogude võimuga leppimine ja mugandumine oli eesti rahvale õige ja kasulik? Põhjenda oma arvamust.
