- Millistel riikidel oli 20. sajandil kolooniaid?
- Milleks suurriigid neid vajasid?
Kolmanda Maailma mõiste
Mõiste „Kolmas Maailm“ tuli käibele 1950. aastatel ning sellega hakati tähistama riike, mis ei kuulunud ei arenenud lääneriikide (Esimese Maailma) ega ka Nõukogude Liidu ja tema liitlaste (Teise Maailma) hulka. Kolmanda Maailma maadeks arvati 19.–20. sajandil koloniaalvõimust vabanenud Ladina-Ameerika, Aasia, Aafrika ning Okeaania riigid. Neid on nimetatud ka arengumaadeks. Ühisest nimetusest hoolimata on tegemist vägagi eripalgeliste riikidega.
Sageli käsitatakse Kolmandat Maailma kui vaeste maade rühma. Kuid tegelikult on nende seas ka rikkaid riike. Näiteks Araabia poolsaarel Pärsia lahe looderannikul asuv Kuveit pole tänu nafta tootmisele USA-st või Lääne-Euroopa maadest sugugi vaesem. Ja teiselt poolt võib ka arenenud riikides näha kohati suurt vaesust.
Viimastel aastakümnetel on mitu suurt Kolmanda Maailma riiki (nt Brasiilia) hakanud endale nõudma rohkem sõnaõigust maailma asjade korraldamisel, muu hulgas Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis.

Rahvaste enesemääramisõigus
14. detsembril 1960. aastal võttis ÜRO vastu koloniaalmaadele ja -rahvastele iseseisvuse andmise resolutsiooni, milles on muu hulgas märgitud:
Kõigil rahvastel on enesemääramisõigus. Ükskõik milline sõjategevus või ükskõik missuguse iseloomuga survevahendite kasutamine, mis on sõltuvate rahvaste vastu suunatud, tuleb lõpetada, et tagada neile rahvastele õigus rahu ja vabaduse tingimustes täielikule iseseisvusele; nende rahvusterritooriumi terviklikkust tuleb aga austada.
LISA. Kuidas maailm jaguneb
Mõistega „Kolmas Maailm“ on olnud seotud palju probleeme. Näiteks ei suudetud kuidagi kokku leppida, kas kommunistliku partei juhitud Hiina kuulub nende hulka või mitte. Hiinat eristas teistest Kolmanda Maailma riikidest see, et ta oli võimeline mõjutama maailma arengut. Hiinas elab umbes viiendik kogu maakera elanikkonnast, riigil on tuumarelv ning hiiglaslikud majanduslikud võimalused. Kõik see on muutnud Hiina arvestatavaks jõuks maailmas. Hiinlased ise pakkusid välja jaotuse, mille järgi Esimese Maailma moodustavad imperialistlikud üliriigid USA ja NSV Liit, Teise ülejäänud arenenud riigid ja Kolmanda kõik Aasia (välja arvatud Jaapan), Aafrika ning Ladina-Ameerika maad. Sellises jaotuses taotles Hiina endale Kolmanda Maailma juhi rolli.
Kuid riikide rühmitamine kolmeks ei ole ainus eelmisel sajandil kujunenud jaotus. Maailma on jagatud ka näiteks neljaks: arenenud lääneriigid, arenenud idabloki maad, arengumaad ja vähe arenenud maad (kõige vaesemad Aafrika, Sise-Aasia ja Okeaania riigid). On pakutud ka maailma jagamist kaheks: Lääneks ja Idaks. Nende eraldusjoon ei kulgenud mitte maateaduslikul, vaid ideoloogilisel, majanduslikul ja poliitilisel pinnal. Läände kuulusid arenenud turumajanduslikud ehk kapitalistlikud riigid (USA, Lääne-Euroopa maad, Jaapan, Austraalia jt). Ida ühendas arenenud sotsialistlikke maid, kus valitsesid kommunistlikud parteid ning käsumajandus (NSV Liit ja teised Ida-Euroopa bloki maad). Nendele lisandusid vähem arenenud kapitalistlikud riigid (Boliivia, Pakistan) ja vähem arenenud kommunistlikud maad (Hiina, Kuuba jt). Pärast kommunismi kokkuvarisemist 1990. aastate algul muutus aga selline jaotus mõttetuks.

Koloniaalimpeeriumite lagunemine
Sajandite jooksul oli paljudes Aasia, Aafrika ja Ladina-Ameerika maades valitsenud eurooplaste koloniaalvõim. Enamik Ladina-Ameerika riike suutis sõltumatuse välja võidelda 19. sajandil, Aasia ja Aafrika maade iseseisvumine langes aga suuremas osas 20. sajandi teise poolde.
Iseseisvumine kulges teravas võitluses emamaade ehk metropolide vastu. Ei Prantsusmaa, Suurbritannia, Portugal ega ka Holland soovinud meretagustest valdustest vabatahtlikult loobuda. Koloniaalvõimu üritati säilitada kas sõjaga (Prantsusmaa Indohiinas ja Alžeerias, Holland Indoneesias ja Portugal Angolas) või siis asumaade valitsemise ümberkorraldamisega. Kõigest hoolimata tuli emamaadel viimaks tunnistada enamiku kolooniate lahkulöömist.
Kolonialismi pärandist vabastab vaid revolutsioon
Alžeeria poliitiku ja vasakpoolse mõtleja Franz Fanoni peateos „Selle maa neetud“ (1961) sai paljude Aafrika revolutsioonientusiastide piibliks.
Üksnes vägivald, vägivald, mida viivad ellu inimesed, vägivald, mida selle juhid korraldavad ja arendavad, teeb massidele võimalikuks mõista sotsiaalseid tõdesid ja annab nende kätte võtme. Ilma võitluseta, ilma selle korraldusest endale aru andmata, pole see muud kui karnevalirongkäik ja mõttetu tuututamine. Pole muud kui tühised muutused, üksikud pealispindsed reformid; ja sellest allpool ühtlane mass, kes elab endiselt keskajas ega liigu kuhugi.
Franz Fanon. Les Damnés de la Terre, 1961.
Koloniaalriikide vastuseisust hoolimata saavutas esimesel sõjajärgsel aastakümnel iseseisvuse suur hulk Aasia maid. 1950. aastate algul võtsid teatepulga üle Aafrika maad: esimeseks nende hulgas oli Liibüa. Kolonialismivastase võitluse tipuks kujunes 1950. aastate lõpp ja 1960. aastate algus, mil saavutasid iseseisvuse paljud troopilise Aafrika maad. Suurbritannia, Prantsusmaa, Belgia ja Portugali koloniaalimpeeriumi varemeile tekkis mõne aastaga umbes 30 uut riiki. Järgmistel aastatel haaras iseseisvusliikumine ka ülejäänud koloniaalterritooriumeid.
- Nigeeria
- Indoneesia
- Tuneesia
- Iisrael
- Lõuna-Korea
- Tšiili
- Venezuela
- Lõuna-Aafrika Vabariik
- Kanada
- Pakistan
- India
- Iraak
Kolmas Maailm kui külma sõja tanner
Külma sõja aastail laienes Ida-Lääne vastasseis ka Kolmanda Maailma riikidesse. NSV Liit ning lääneriigid eesotsas USA-ga ei pidanud arengumaid võrdväärseteks partneriteks, vaid kasutasid neid oma poliitiliste eesmärkide elluviimiseks. Sageli toetasid nii lääneriigid kui ka NSV Liit inimvaenulikku diktatuuri ainuüksi selleks, et säilitada oma mõjuvõimu ühes või teises piirkonnas. USA abistas paljusid Ladina-Ameerika, Aasia ja Aafrika diktatuure. NSV Liit aga andis abi igale diktaatorile, kes kuulutas, et tema riik on valinud sotsialistliku suuna. See pidi tähendama, et eesmärk on kehtestada samasugune riigikord nagu Nõukogude Liidus. Enamasti seisnes suurriikide abi relvastuse tarnimises ja sõjaasjatundjate saatmises.
Kolmanda Maailma maades puhkenud kodusõdu ja riikidevahelisi sõjalisi kokkupõrkeid kasutasid suurriigid oma uute relvaliikide katsetamiseks lahingutingimustes. See andis USA-le ja NSV Liidule võimaluse oma relvastust arendada.

Nõukogude relvatarnete sümboliks Kolmandas Maailmas sai Kalašnikovi automaat AK-47. See on laialt levinud relv, mida toodeti mitte ainult NSV Liidus, vaid ka Hiinas, Rumeenias, Indias ja mitmes teises riigis. Kalašnikovi automaati kasutati pea kõikjal maailmas. Läänes kirjeldati seda piltlikult nii: USA kinkis maailmale Coca-Cola, NSV Liit aga AK-47.
Mitteühinemisliikumine
Nõukogude Liidu ja USA vastasseisust tulenev tuumasõjaoht ning suurriikide soov siduda endaga nõrgemaid riike tekitasid maailmas rahulolematust. Üheks sellise rahulolematuse väljenduseks sai 1950.–1960. aastail tekkinud mitteühinemisliikumine, mille peamised algatajad olid Jugoslaavia, Egiptus ja India.
Enamik mitteühinemisliikumises osalejaid süüdistas võrdselt nii Nõukogude Liitu kui ka Ameerika Ühendriike maailma pingelises olukorras ja võidurelvastumises. Seepärast said liikumise põhiideedeks NSV Liidu ja USA juhitud sõjalis-poliitilistest blokkidest eemalejäämine, relvastuse arendamisest loobumine, riikide sõltumatus ning koostöö võrdõiguslikkuse ja vastastikuse kasulikkuse alusel. Tähtsaks peeti ka rahvaste kolonialismivastase võitluse toetamist ning riikide majandusliku ebavõrdsuse kaotamist.
Mitteühinemisliikumisel ei õnnestunud siiski kõiki oma eesmärke saavutada. Külma sõja aastatel jätkus võidurelvastumine, mitmel korral toimusid sõjalised kokkupõrked, kus osalesid ka mitteühinemisliikumisse kuulunud riigid, säilis ka riikide majanduslik ebavõrdsus.

Kolmanda Maailma arengujooned
Igal Aasia, Aafrika ja Ladina-Ameerika riigil on olnud ainulaadne arengutee. Kuid sellest hoolimata leidus ka mõningaid ühisjooni, mis iseloomustasid 20. sajandi teisel poolel enamikku Kolmanda Maailma maid.
Üheks ühistunnuseks on olnud raske majanduslik olukord, mille põhjuseks muu hulgas oli kolooniate majanduse tihe side emamaaga. Pahatihti oli asumaa peaülesanne varustada emamaad tooraine või põllumajandussaadustega. Nii olid mitmed asumaad keskendunud ainult ühele tootele, näiteks teravilja, suhkruroo või banaanide kasvatamisele. Pärast iseseisvumist katkesid varasemad sidemed ning noored riigid pidid ennast ise ära majandama. See aga polnud sugugi lihtne ning nad sattusid taas majanduslikku sõltuvusse suurriikidest. Arenenud riigid pakkusid küll majandusabi, näiteks laenusid, kuid nõudsid vastutasuks juurdepääsu arengumaade maavaradele ning majanduslikku või poliitilist kuulekust.
Arengumaade raske majanduslik olukord põhjustas ka palju muid probleeme, mis neid riike pidevalt piinasid: näljahädad, joogivee puudus, haigused, epideemiad jms.
Iseloomulikuks jooneks on olnud ka arengumaade sisepoliitiline ebastabiilsus: valitsused vahetusid sagedasti mitte parlamendivalimiste, vaid sõjaliste riigipööretega. Demokraatia nõrkus või selle täielik puudumine, rahva madal haridustase või mõnikord lihtsalt kirjaoskamatus, keskajast või isegi kiviajast pärinevad tavad – kõik see soodustas noortes riikides verist võimuvõitlust.

Kolonialismi majanduslikud tagajärjed
Koloniaalvõimude poliitika on majanduslikult eraldanud inimesed, kes elavad külg külje kõrval, mõnel juhul ka mõned miilid teineteisest eemal, suunates ressursside voo otse emamaale. Näiteks kuigi ma võin helistada oma Lomé büroo telefonilt Pariisi, ei saa ma helistada Nigeeriasse Lagosesse, mis asub siit vaid 250 miili kaugusel. Või näiteks kirja võib saata lennupostiga kiiresti Pariisi, kuid Accrasse, mis asub vaid 132 miili kaugusel, läheks seesama kiri palju aeglasemalt. Raudteed ühilduvad harva rahvusvahelistel piiridel. Maanteed on ehitatud rannikult sisemaale, kuid väga vähesed ühendavad kohalikke majanduskeskusi. Togo, Dahomee (Benin) ja Ghana keskosa viljakad piirkonnad on üksteisest sama kaugel, kui asuksid nad eri mandritel.
Sylvanus Olympio, Togo esimene president.Küsimused
- Milliseid meetmeid rakendasid metropolid selleks, et kolooniad ei iseseisvuks?
- Mil moel mõjutas koloniaalsüsteemi kokkuvarisemine külma sõja aegset vastasseisu?
- Miks ei suutnud arengumaad ka pärast iseseisvumist suurriikide sõltuvusest vabaneda?
- Miks tekkis mitteühinemisliikumine? Kuivõrd edukas see oli?
- Millised on Kolmandat Maailma iseloomustavad ühised jooned?
- Miks võib väita, et Kolmas Maailm pole seesmiselt ühtne?