Ladina-Ameerika

  • Millal vabanes Ladina-Ameerika koloniaal­võimust?
  • Milline on Ladina-Ameerika riikide rahvuslik koosseis?
  • Milliseid keeli seal räägitakse?

Arenguteede otsimine

Ladina-Ameerika riigid olid väliselt küll vabariigid, kuid sageli valitses seal autoritaarne diktatuur. Sõjalised riigi­pöörded ja diktatuurid olid seal iseloomulikud juba 19. sajandi iseseisvus­sõdadest alates. Selle tingis peamiselt armee erakordselt suur osatähtsus nende maade siseelus. Sõja­väelaste diktaatorlikud valitsused ehk huntad üritasid riigis ümber­korraldusi teha. Sellega kaasnes paraku igasuguse poliitilise teisiti­mõtlemise maha­surumine, demokraatlike vabaduste piiramine ning seaduslikkuse eiramine. Huntade juhid lubasid pärast korra loomist taastada demokraatia ning anda riigi­ohjad üle vabalt valitud tsiviil­võimule. Tegelikult saabus demokraatia tavaliselt palju aastaid hiljem ning võimu ei loovutatud alati sugugi vabatahtlikult.

Ladina-Ameerika maade majandus­elu iseloomustas põllu­majandus ja suurmaa­omandid. Samas kasvasid ka linnad, sest suur töö­puudus maal sundis inimesi linna kolima, kuid linnastumisega ei kaasnenud tööstuse kasv. Maalt linna asunud inimesed ei leidnud tööd ja olid sunnitud elama vaeste linna­osades. Arenenud tööstus­riigiks saamast takistas see, et majanduse põhirõhk oli põllumajandus­saaduste ja töötlemata tooraine väljaveol.

Pärast teist maailmasõda tekkinud Ida-Lääne vastas­seisu taustal proovisid Ladina-Ameerika riigid oma arengu­teed leida. Mõned poliitilised rühmad eelistasid suunda, mis poleks ei läänelik kapitalism ega ka kommunism. Teised ehk parem­poolsed konservatiivid pooldasid vabaturu­majandust. Kolmandad otsisid tuge vasak­poolsetest õpetustest.

Kohviubade koristamine Columbias 
Peruu naine alpakaga
Peruu rahvastikust on üle 30% indiaanlased ja peaaegu 50% indiaanlaste ja valgete järeltulijad.
São Paulo vaestelinnaosa
São Paulo on Brasiilia ja kogu Lõuna-Ameerika suurim linn. Koos ees­linnadega elab seal ligi 20 miljonit inimest. 70% linna pindalast hõlmavad favela’d ehk vaeste­linna­osad.

Peronism Argentiinas

Esimese suuna ehk reformi­meelse rahvusliku liikumise eredaks näiteks oli Argentiinas kujunenud peronism ehk kindral Juan D. Perón de la Sosa õpetusel põhinev massi­liikumine. Peróni unistustes pidi Argentiina, valides kapitalismist ja kommunismist erineva tee, muutuma Ladina-Ameerika juhtivaks riigiks.

Perón, kes 1946. aastal valiti Argentiina presidendiks, kehtestas riigis diktatuuri ning viis ellu reforme, mis parandasid inimeste elu ning tagasid presidendile toetuse vaesema rahva hulgas. Olukord muutus 1950. aastate keskel, kui langesid ekspordi­hinnad ning riigi majanduslik seis halvenes. Peróni vastased, kes vihkasid teda mitme majandus­haru ja välis­kaubanduse riigistamise pärast, sooritasid riigi­pöörde ning sundisid kukutatud presidendi maalt põgenema. 1970. aastate esimesel poolel õnnestus Perónil kodumaale naasta ning saada uuesti Argentiina riigi­peaks, kuid seda vaid veidi rohkem kui aastaks.

Argentiina diktaator Juan Perón abikaasa Evaga
Eva Perónil ehk Evital, nagu teda kutsuti, oli mehe võimu kindlustamisel väga tähtis roll. Oma ilu, lihtsa päritolu, laialdase heategevuse ja hea esinemis­oskusega võitis ta kiiresti rahva, eriti selle vaesema osa südame ning temast sai otsekui rahvuse sümbol.

Kolmas võimalus

Tänapäeva maailm on jagatud omavahel võitlevate kapitalistide ja kommunistide vahel, meie aga ei kuulu kumbagi leeri. Me püüame seista ideoloogiliselt sellest globaalsete huvide konfliktist väljaspool [---]

Me usume, et nii kapitalism kui ka kommunism on juba aegunud süsteem. Meie arvates ekspluateerib kapitalismis inimest kapital ja kommunismis ekspluateerib teda riik. Mõlemad muudavad üksikisiku oma süsteemiga n-ö putukaks.

Meie usume enamat. Me arvame, et kapitalismi kuri­tarvitused on põhjus ja kommunism on tagajärg. Ilma kapitalismita poleks kommunismi. Me usume, et kui kõrvaldada põhjus, kaob ka tagajärg.

Juan Peron. La fuerza es el derecho de las bestias. Montevideo, 1958.

Peronistlikud reformid

A.

Peronistlikul majandus­reformil oli kaks peamist eesmärki. Esimene oli hoida maa ressursse välis­jõudude kätte sattumast ja anda need riigi teenistusse. Teine oli jagada neid ressursse ausalt, et liialt vaeste arvel ei tekiks üle­määra rikkaid. Poliitikud ei rääkinud muidugi sotsialismist, vaid pigem kapitalistliku süsteemi sotsiaalsest reformist: kapitalistlik süsteem jääb alles, kuid riigivõim seab sellele piirid.

Mónica Esti Rein. Politics and Education in Argentina, 1946–1962. New York, London, 1998.

B.

Lühemas plaanis saatis peronismi suur edu. Argentiina majandus kasvas 1946. aastal 8,6%, 1947. aastal 12,6% ja 1948.aastal 5,1%. Tööliste reaal­palk tõusis 1947. aastal 25% ja 1948. aastal 24%. Veelgi enam, töölised hakkasid end tundma tõeliste Argentiina kodanikena. Nende kõrgemad palgad, võimalus osta paremat toitu ja tarbe­kaupu ja nende liit presidendiga olid otsekui märgiks sellest, et uus Argentiina on tulevikku vaatav riik, mis on saavutanud õitsengu tänu nn kolmanda tee omaks­võtule. [---] Valitsuse toetus lennundus­tööstusele tõstis riigi lühikeseks ajaks moodsa tehnoloogia eesliinile. 1951. aastal teatas Perón avalikult Argentiina soovist arendada tuuma­energeetikat. Sellised projektid tõstsid märgatavalt Peróni ja tema rahva prestiiži.

Joel Wolfe. Populism and Developmentalism. – A companion to Latin American history. Wiley-Blackwell, 2011.

Argentiina kirjanik Jorge Luis Borges peronismist, 1946

Diktatuurid sünnitavad rõhumist, diktatuurid sünnitavad orja­meelsust, diktatuurid sünnitavad julmust; veelgi jälestus­väärsem on fakt, et nad sünnitavad rumalust. Korraldusi lällutavad jooksu­poisid, juhtide portreed, ette­kavandatud rõõmu­hõisked ja solvangud, nimedega kaetud seinad, üksmeelsed tseremooniad, selge mõtlemise koha hõivanud paljas distsipliin … Kirjaniku ülesanne on taolise kurva ühe­plaanilisusega võidelda … individualism on Argentiinas elupõline voorus.

Edwin Williamson. Borges: A life. Viking, 2004.
Argentiina propagandaplakat (1951). „Toota! Et võitu kindlustada, peame jääma ühtseks maa suurepärase majandusliku tuleviku nimel. Peron“ 

Pinocheti parempoolne diktatuur Tšiilis

Parempoolsed sõjaväelised diktatuurid valitsesid paljudes Ladina-Ameerika maades, kuid kõige suuremat tähelepanu on pälvinud Augusto Pinochet Ugarte diktatuur Tšiilis.

1970. aastal võitsid vasak­poolsed Tšiili üldvalimised. Presidendiks valiti sotsialist Salvador Allende Gossens. Allende valitsus püüdis ellu viia sotsialistlikku poliitikat: riigistas tööstusette­võtteid ja panku ning teostas maareformi. Valitsuse tegevus tekitas vastu­olusid nii riigis endas kui ka suhetes USA-ga, kes lõpetas Tšiili abistamise. Riigi majanduslik ja poliitiline olukord halvenes järsult.

1973. aasta septembris kukutas Tšiili armee eesotsas kindral Pinochetiga president Salvador Allende valitsuse. Riigipea ise sai lahingus surma. Tšiilis kehtestati diktatuur: poliitiline tegevus keelati, vasak­poolsete suhtes kasutati vägivalda. Riigis asuti turu­majanduslikke ümber­korraldusi tegema. Pinocheti diktatuuri toetas USA, kes üritas sel moel peatada kommunismi levikut Ladina-Ameerikas. Karmi käe poliitikaga saavutas hunta mõne aastaga märgatavat majandusedu. Diktatuur kehtis kuni 1980. aastate lõpuni, mil Pinochet loobus võimust ning riigis toimusid taas vabad valimised.

Kindral Augusto Pinochet
Enda kohta olevat Pinochet öelnud: „Ma ei ole diktaator. Mul on lihtsalt selline ilme.“

Järsk pööre Tšiilis

Halastamatute repressioonide raudne kand alustas lömastamist kohe uue režiimi alguses. Kongress pandi kinni. President Allende selja taga olnud vasakpoolsete parteide allianss (UP) keelustati, ülejäänud parteid saadeti „puhkusele“ – kuni 1977. aastani, mil need samuti keelustati. Kehtestati range öine liikumis­keeld, mida ei kaotatud mitu aastat. Vasak­poolse suunitlusega ajalehed ja ajakirjad kadusid kioskitest. Riigi­ametites tehti põhjalik puhastus. Režiimi algus­aegadel määrati peaaegu kõigi tähtsamate rahvuslike institutsioonide (k.a jalgpalli­föderatsiooni) etteotsa mõni kindral või admiral, kolonel või kapten, kellest nii mõnigi oli pensionilt tagasi kutsutud. Ülikoolid (samuti põhjalikult puhastatud) võtsid üle sõjaväe­vormides „rektorite kohusetäitjad“. Tšiili õhustik muutus üleöö.

Simon Collier. A History of Chile, 1808–2002. Cambridge, 2004.

Neoliberaalne majandus­eksperiment

Pinocheti majandusmehed olid välismaal õppinud, paljudel neist oli Chicago ülikooli doktori­kraad, seepärast kutsuti neid Chicago poisteks. Nad püüdsid rakendada neo­liberaalseid põhi­mõtteid kõigis Tšiili ühiskonna­elu vald­kondades, erastades mitte ainult eelmise valitsuse riigistatud ärid ja põllumajandus­ettevõtted, vaid ka paljud tavapärased riigi teenused nagu tervishoid, sotsiaal­kindlustus ja haridus. Kogu maailma konservatiivsed mõtlejad jälgisid huviga seda riigi erastamise eksperimenti. Kui 1970. aastate lõpus jõukus kasvas, hakkasid isegi Tšiili skeptikud uude majandus­mudelisse uskuma. Mõned rahvus­vahelised vaatlejad soovitasid seda kõigile Ladina-Ameerika riikidele. Suur majandus­langus 1980. aastate algul pani neid aga kiiresti meelt muutma. Kui enamik rahandus­asutusi läks pankrotti ning valitsus ei suutnud enam oma välis­võlgu maksta, hakkasid isegi konservatiivsed toetajad majandus­reformides kahtlema.

John L. Rector. The history of Chile. Palgrave Macmillan, 2005.

Pinocheti režiimi ohvrid

1991. aastal avalikustati Tšiili Tõekomisjoni nn Rettigi raport, mis sai nime komisjoni juhtinud senaatori järgi. Kolmeköitelise raporti 2000 leheküljel kirjeldatakse detailselt 3197 poliitilistel põhjustel tapmise ja teadmata kadumise lugu, kusjuures komisjon tegeles ainult surmaga lõppenud inimõiguste rikkumistega ja jättis tähelepanuta tuhanded juhtumid, kui ohver piinamise, röövimise või muu taolise tegevuse üle elas. Aruande kohaselt hukkus diktatuuri ajal 3065 opositsionääri ning terrori­rünnakutes ja kokku­põrgetes vasak­poolsetega sai surma 132 sõjaväelast ja valitsus­agenti. [---] Paljud surnuks piinatud heideti Vaiksesse ookeani või Mapocho jõkke. Umbes 1200 inimest on senini teadmata kadunute nime­kirjas. Kümned tuhanded inimesed, kelle seas oli väga palju kultuuri­inimesi, pidid Pinocheti režiimi alg­aastatel põgenema kabu­hirmus välismaale. [---] Inimõigus­organisatsioonide kinnitusel said Pinocheti ajal vähemalt 800 000 tšiillast tunda vanglat, piinamist või pagendamist.

Allan Espenberg. 30 aasta tagune lõpetamata lugu. – KesKus, 29.11.2004.

Vasakpoolsete diktatuur Kuubal ja Nicaraguas

Kesk-Ameerika riikides oli vasak­poolsetel pikka aega üsna suur mõjuvõim. 1950. aastate lõpul tuli Kuubal relva jõul võimule Fidel Castro, kes mõne aja pärast kehtestas kommunistliku partei diktatuuri. Riigis viidi sisse plaani­majandus, inimeste elatus­tase jäi aga madalaks. Külma sõja aastail olid Kuubaga seotud ka mitmed Ida-Lääne vastas­seisust tingitud ohtlikud kriisi­olukorrad. Neist kõige teravam oli Kuuba raketi­kriis 1960. aastate algul.

Keerulised sündmused leidsid aset ka Nicaraguas. 1970. aastate lõpul tulid seal võimule käre­meelsed vasak­poolsed ehk sandinistid. Nad kukutasid endise hirmu­valitseja ning kehtestasid oma diktatuuri. Uued valitsejad saatsid laiali parlamendi, tühistasid senised seadused ning hakkasid moodustama oma sõjaväge. Majanduses alustati ettevõtete riigistamist.

Sandinistide vastased, keda nimetati kontrateks, alustasid uue valitsuse vastu sõjategevust. Kodusõda kestis 10 aastat. Sandinistid said majanduslikku ja sõjalist abi Kuubalt ja NSV Liidult, kontraid abistas aga USA. Pärast seda, kui Nõukogude Liit katkestas 1980. aastate lõpul sandinistide sõjalise abistamise, olid nad sunnitud võimust loobuma. Riigis korraldati vabad valimised, kus endised võimul­olijad said lüüa.

Fidel Castro
Castro oli võimul alates 1959. aastast. Alles 2007. aastal võttis riigi juhtimise üle tema vend Raúl Castro.
Pidustused Fidel Castro surma tähistamiseks 2006. aastal Miamis, Floridas
Floridat kutsutakse ka Väikseks Havannaks, sest seal on palju Castro režiimi eest põgenenud immigrante. Castro oli vastuoluline juht, teda nii armastati kui ka vihati.
Havanna vanalinn tänapäeval
Nicaragua sandinistid tähistavad võitu diktaator Somoza üle (1979)
Kontra mässuliste väesalk (1990)

Kuuba kommunistlik diktatuur

Fideli pärandit on keeruline hinnata. Tema juhitud revolutsiooni saavutused on tulnud raske hinnaga. Majanduslik sõltuvus USA-st asendus aja jooksul sama­suguse sõltuvusega NSV Liidust. Kui too koljat 1991. a kokku kukkus, kaasnes sellega krooniline valuuta­nappus riiklikul tasandil, toidu­normide piiramine ja infra­struktuuriprobleemid. Sierra Maestra mägedes omandatud sõjamehe­kogemused tõid kaasa selle, et kurja­tegijate, välis­riikide informaatorite ja üldse igasuguste Castro raudkindla võimu vastu astujate üle mõisteti kohut brutaalsel viisil. Vastutus võimu läbi­paistmatuse ja inim­õiguste eiramise eest 1959. a alates langeb ainu­isikuliselt Fideli kui riigijuhi õlgadele. Kuuba rahvale on valimisi ja reforme lubatud juba mitu aastakümmet, ent valimis­kastide juurde pole neid endiselt lastud. Sajad tuhanded on hääletanud jalgadega, sest Florida osariigi kuubalastest immigrantide arv kasvab üha.

Geriljasõda tõi kaasa ka positiivseid tagajärgi. Kadus rassiline diskrimineerimine, see oli valdavalt musta­nahaliste või sega­vereliste talupoegade seisukohast suur võit. [---] Juba Sierra Maestra talupoegadele oli lubatud arstiabi ja elementaarset haridust, sellest kasvas välja üle­riigiline tasuta meditsiini- ja haridus­süsteem … Revolutsiooni­järgne Kuuba, mis oli igas mõttes tilluke ja vaene maa, võib nüüd uhkustada haridus- ja tervishoiu­süsteemiga, mis paljud rikkamadki riigid häbisse jätab. Kirjaoskuse ja keskmise eluea näitajatelt ollakse teatud põhjapoolsest suurest naabrist isegi ees.

Derry Nairn. Viva la revolution! Rahvarevolutsioonide ajalugu 30 näite varal. Tallinn, 2013.

Sandiniste toetasid .

Kontraid toetasid .

  • 1970. aastal
  • 1980. aastal
  • 1990. aastal

Ladina-Ameerika 20. sajandi lõpul

1980.–1990. aastail mindi enamikus Ladina-Ameerika riikides üle demokraatiale. Kuid probleeme jätkus endiselt. Kesk- ja Lõuna-Ameerika maad ei suutnud ületada majanduslikku mahajäämust, vaesust ega vabaneda suurtest välis­võlgadest. Valitsustel on olnud keeruline võidelda ka uimasti­tootjate ja -kauplejatega. Mitmes riigis tegutsesid ja tegutsevad tänaseni võimsad narko­maffia organisatsioonid, kes peavad võimude vastu tõelist sõda. Võitlust narkoäriga takistas asjaolu, et paljude talupoegade ainus sisse­tulekuallikas on olnud koka­põõsaste kasvatamine.

        • Fidel Castro
        • Kuuba
        • Argentiina
        • Tšiili
        • Augusto Pinochet
        • Juan Perón

        Küsimused

        1. Mis takistas Ladina-Ameerika maades majanduse arengut?
        2. Milles avaldus armee erakordselt suur osatähtsus Ladina-Ameerika riikides?
        3. Anna hinnang Peróni rollile Argentiina ajaloos.
        4. Milliseid meetodeid võimu kindlustamiseks kasutas Pinochet diktaatorina?
        5. Kuivõrd edukas oli Pinochet riigi majanduselu korraldades?
        6. Mis põhjustas kodusõja Nicaraguas?
        7. Millised on tänapäeva Ladina-Ameerika olulisemad probleemid?