Aialoomad

Mida liigirikkam on aias taimestik ja mitmekesisemad elupaigad, seda rohkematel loomaliikidel on sinna asja. Osa loomaliike on samad mis põllul, näiteks paljud taimedest toituvad putukad. Mitmekesisemat toitu ja paremaid varjevõimalusi vajavaid loomi elab aga aias rohkem. Teisalt ei satu aeda suuremaid ja kartlikumaid loomi, sest seal liiguvad alatasa inimesed, koerad ja kassid.

Inimene sekkub aias sageli liikidevahelistesse suhetesse: ta jagab taimed ja loomad kahjulikeks või kasulikeks, kauniteks või ebameeldivateks. Taimi kahjustavaid putukaid püütakse hävitada, sealjuures säästes kasulikke putukaid, näiteks mesilasi.

Aias elavaid tigusid ja nälkjaid inimene ei salli, sest arvatakse, et nad söövad aiataimi. Tegelikult kahjustavad elus taimi vähesed liigid. Paljud teod ja nälkjad toituvad pigem närbunud taimejäänustest. Suuremat kahju tekitavad aias kiritigu ja mõned võõrliikidest kojata teod ehk nälkjad, eriti Hispaania teetigu.

Kiritigusid meelitab aeda mitmekesine toit: nad söövad nii noori ja mahlaseid taimi kui ka taimejäänuseid. Nad tunnevad end hästi ka pügatud murul, umbrohu- ja kompostihunnikutes. Neile sobib hästi aia kastmine ja niiskus. Aias pole kiritigudel puudust ka varjumiskohtadest: sobivad nii kivid, lauajupid kui ka kummuli lillepotid. Kohevasse aiamulda on tigudel hea muneda.

Looduslikke vaenlasi on kiritigudel ja nälkjatel vähe. Kiritigusid söövad siil ja rästad. Ka harilik kärnkonn sööb nälkjaid ning väiksemaid tigusid.

Kevadel, kui aednikul pole veel saaki, mida kellegagi jagada, on peaaegu kõik linnud aias teretulnud. Näiteks tihased ja kuldnokad on siis suureks abiks, sest nad söövad palju aiakahjureid. Kuldnokka on inimesed ikka pesakastidega oma kodu juurde meelitanud. Peamiselt maapinnalt toitu otsiv kuldnokk leiab aiast mitmesugust sööki. Ta uurib hoolega üle värskelt küntud ja kaevatud maa, sest vihmaussid kuuluvad ta lemmiktoidu hulka. Mullast nokib ta välja ka mitmesuguseid kahjulikke usse ja putukavastseid.

Kui pojad hakkavad lendama, kogunevad kuldnokad tavaliselt parvedesse ning liiguvad ringi põldudel ja heinamaadel, et marjaajal aedadesse tagasi tulla. Kuldnokad ja rästad armastavad marju süüa ja seepärast püütakse neid marjade valmimise ajal aedadest minema peletada.

Rasvatihaseid pesitseb ka metsas, kuid inimese naabrusest leiavad nad toitu paremini. Ka inimesel on hea meel, kui tihased aias toimetavad. Rasvatihased uurivad õunapuud ja marjapõõsad leht-lehelt läbi ja söövad ära suure osa seal elavatest kahjurputukatest.

Ka koduvarblased hävitavad pesitsusajal palju tülikaid putukaid ja nende vastseid, sest varblasepojad vajavad pehmet loomset toitu. Täiskasvanud varblased söövad enamasti seemneid ja pungi. Vahel võivad nad kahju teha peenardele külvatud seemneid välja siblides ja nahka pistes, talvel ja kevadel aga puude ning põõsaste pungi süües.

Peale lindude elab aedades ka mitut liiki pisiimetajaid. Mutist, mügrist ehk vesirotist ja hiirtest püüavad inimesed lahti saada. Mutt ja mügri rikuvad oma käikudega peenraid ja muru, pealegi sööb mügri paljude taimede juuri. Hiired võivad süüa lillesibulaid ja kahjustada noori viljapuid.

Sellest, kui siil aeda ilmub, tuntakse aga rõõmu. Siile elabki aedades ja parkides märksa rohkem kui metsas. Aiamurul ja peenramaal on siilil hea ringi sibada, kõrgemas rohus on tal raske liikuda. Aiast leiab ta ka rohkesti toitu: tigusid, mardikaid, konni ja hiiri. Ka kompostihunnikus laseb ta toidujäätmetel hea maitsta. Koerad, kes vahel siili kiusavad, ei ole siiski nii ohtlikud kui rebased metsas. Kooselul inimesega on ka üks pahupool: väga palju siile satub autorataste alla. Talvel ei leia siil piisavalt toitu ja jääb talveunne. Selleks valmistab ta lehtedest ja muust prahist sooja pesa.