Aed ja põld elu­keskkonnana

Aias ja põllul püüab inimene luua endale vajalike taimede jaoks kõige sobivama kasvukeskkonna. Selliseid taimi, mida inimesed enda tarbeks kasvatavad ja mille omadusi nad on parandanud, nimetatakse kultuurtaimedeks. Taimeliiki aretades püütakse saavutada näiteks paremat maitset, suuremat külmakindlust, suuremaid vilju jms. Nii tekivad erinevad sordid – ühesuguste omadustega taimed. Kultuurtaimed on sageli looduslikest liikidest õrnemad. Et nad kasvada saaksid, parandatakse mulla omadusi väetades ja kobestades. Liigniiskeid maid kuivendatakse. Aias aga vähendatakse muutlike ilmade mõju.

Kultuurtaimede kõrval kasvab haritud maadel mitmesuguseid umbrohtusid. Need on looduslikud taimeliigid, mis on kohastunud kasvama inimese loodud tingimustes. Kultuurtaimed peavad umbrohtudega võistlema valguse, niiskuse ja toitainete pärast. Umbrohud on aga kultuurtaimedest elujõulisemad. Kui umbrohtusid ei hävitata, jäävad kultuurtaimed väikeseks ja saak kesiseks. Mõnikord võivad umbrohud kasvava põllukultuuri ka täielikult lämmatada.

Taimi kasvatades soovib inimene saada võimalikult suurt saaki ja olla selle ainuke tarbija. Kultuurtaimedest toituvad aga peale inimese ka mitmesugused loomad, näiteks lehetäid. Sellega tekitavad nad inimesele kahju ja neid nimetatakse kahjuriteks. Taimi kahjustavad ja saaki vähendavad ka taimehaigused, mida põhjustavad mitmesugused seened, bakterid ja viirused. Taimehaigusi ja kahjureid tõrjutakse mürkide ja muude vahenditega.

Põld on avatud maastik. Põldu harides luuakse suur lage väli, kus muld on ühtlaselt niiske ja viljakas. Seal pole tavaliselt kohta puudel ega põõsastel, kividel ega kändudel, mis takistaksid maaharimist. Avatud maastikul mõjutavad tuul, sademed ja päikesekiirgus elustikku rohkem kui metsas, kus puud taimedele ja loomadele varju pakuvad ja halva ilma mõju pehmendavad. Vesi aurab siin kiiresti: põllul suurendab auramist tume mullapind, mis päikese käes hästi soojeneb. Põua ajal üksikuid põlde küll kastetakse, aga see suurendab oluliselt põllusaaduste tootmise kulusid. Tugevate tuulte, vihmade ja rahe vastu ei saa eriti midagi ette võtta. Üsna sageli peksavadki rajud teravilja maha või paneb vihm kartuli mädanema. Temperatuur kõigub põllul suuremas ulatuses kui metsas. Avamaa elutingimustega on kohastunud suur osa kultuurtaimedest.

Loomadel ei ole lagedal põllul häid varjepaiku ja ka toit on seal ühekülgne, sest põllul kasvatatakse tavaliselt korraga vaid üht taimeliiki. Samuti häirivad loomade elu põllutööd. Seepärast elavad põldudel püsivalt vähesed loomaliigid.

Aed on põlluga võrreldes märksa mitmekesisem elukeskkond. Sinna istutatakse peale rohttaimede ka puid ja põõsaid, kaevatakse tiike, rajatakse kiviktaimlaid, varju pakkuvaid lehtlaid, kõrvalhooneid ja kompostihunnikuid ning seatakse üles lindude pesakaste ja toidulaudu. Koduaia taimede mitmekesisus ning elupaikade rohkus meelitab sinna paljusid loomaliike.

Aias on inimesel võimalik ilmastiku mõju pehmendada. Seepärast saab aias kasvada palju soojadelt maadelt pärit taimeliike. Nende jaoks ehitatakse kasvuhooneid ja lavasid. Taimi võib kasvu ajal külma eest katta õhukese kattelooriga ning talveks turba ja kuuseokstega. Vihmavaesel ajal taimi kastetakse, seetõttu leidub aias alati niiskeid paiku.