- Mille poolest erineb park metsast?
- Mis puud kasvavad pargis?
- Miks on parke vaja?
Parkides kasvab nii kodumaiseid kui ka võõraid puuliike
Park on suur haljasala, kus kasvavad puud. Puude vahel leidub põõsaste rühmi, hekke, lillepeenraid ja muru. Seepärast vajab park ka pidevalt hooldust. Park on linna kõige looduslikum ja liigirikkam osa. Metsaga võrreldes on see küll tunduvalt liigivaesem, kuigi erinevaid puuliike on parkidesse sageli istutatud rohkem, kui neid üheski meie looduslikus metsas kohata võib. Ka suur osa surnuaedadest sarnaneb parkidega. Taimede ja loomade liigirikkus võib kalmistutel olla suuremgi kui tavalistes linnaparkides. Meie väärtuslikumad pargid on looduskaitse all.

Parkides kasvab lehtpuid enamasti rohkem kui okaspuid. Lehtpuud taluvad linnatingimusi paremini ning peavad paremini tolmu kinni. Meie kodumaistest puudest on eelistatud pärn, tamm ja vaher. Äärelinnades on ka endisest looduslikust metsast kujunenud parkmetsi. Kõige sagedamini on need valgusküllased männikud. Kodumaiste puuliikide kõrval võib parkides kasvamas näha ka paljusid võõramaise päritoluga puid. Levinud pargipuud on näiteks hobukastan, elupuu ja suurelehine pärn.
Ammusest ajast kasvatatakse parkides harilikku pärna. Pärn talub mõõdukalt õhureostust, tüve ja juurte vigastusi ja kärpimist. Seepärast näeb pärna inimasulates isegi rohkem kui metsas, kus ta jääb sageli suuremate puude varju. Heal kasvukohal võib pärn kasvada mitmesaja-aastaseks.
Lisa. Suurelehine pärn
Kodumaise pärna kõrval kasvatatakse linnades sageli Ameerikast pärit suurelehist pärna, mis on linnatingimuste suhtes veelgi leplikum. Teda hinnatakse ka seepärast, et ta laiemad pehmekarvalised lehed suudavad korjata linnaõhust rohkem tolmu. Mõlema pärna õitest valmistatakse maitsvat ja tervislikku teed. Tiheda liiklusega linnatänava äärest ei tasu aga õhusaaste tõttu pärnaõisi ega muid taimeosi korjata.
- Suurelehine pärn
- Harilik pärn
- Elupuu
- Tamm
- Hobukastan
- Vaher
Lisa. Prantsuse ja inglise stiilis pargid
Paljud vanad pargid on kunagi kuulunud mõisate juurde. Need on enamasti kujundatud kas prantsuse või inglise stiilis. Prantsuse stiilis park on range kujundusega, pügatud puud ja hekid moodustavad geomeetrilisi mustreid. Inglise stiilis park on vaba kujundusega ja looduslähedane. Sellises pargis on aukohal vanad ja võimsad puud. Inglise stiilis pargi hekid on sageli vabakujulised. See tähendab, et põõsad ei kasva rangelt sirges reas ning neid ei pöeta. Mõlemas pargis on tähtis osa muruväljakutel.
Pargid on olulised linlaste tervisele
Inimene on looduse osa ja ta soovib enda ümber rohelust näha. Parkideta oleksid linnad kõledad ja inimeste meeleolugi halvem. Parke nimetatakse sageli linna kopsudeks. See ei ole päris täpne, sest suurem osa linnas tarbitavast hapnikust tuleb hoopis kaugemalt. Sellest hoolimata on pargid linnaelanike tervisele hindamatu tähtsusega. Pargis jalutada ja tervisejooksu teha on märksa kasulikum kui tiheda liiklusega tänaval. Suuremates parkmetsades saab suvel joosta ja jalutada, talvel suusatada ja kelgutada. Uusi linnaosi püütakse planeerida nii, et seal oleks võimalikult palju parke, puiesteid, haljasalasid ja teisi rohelisi nurgakesi.

- Roheluses viibimine aitab lõõgastuda.
- Inimesed käivad parkides sporti tegemas (jalutamas, jooksmas, kelgutamas, suusatamas).
- Taimed toodavad hapnikku ja seovad süsihappegaasi, nii parandavad nad õhukvaliteeti.
Parkides on vähe imetajaid, kuid palju linde
Pargid sobivad elupaigaks mõnele väikesele imetajale ja paljudele linnuliikidele. Vanades parkides leidub õõnsaid puid, mis pakuvad oravale, nahkhiirtele ja lindudele (näiteks kakkudele) varje- ja pesapaiku. Mida mitmekesisemad on pargid ning mida rohkem on puude kõrval põõsaid ja hekke, seda enam linnuliike seal elab. Samal põhjusel on ka kalmistud linnurohked. Seal pesitsevad näiteks rästad, tihased, metsvindid ja punarinnad.
Parkides, kus leidub õõnsaid puid, pesitsevad sageli kodukakud. Seal on nende põhitoiduks hiired, kes tegutsevad samuti peamiselt öösiti. Tänavalaternatest valgustatud pargiteedelt on öökullidel isegi mugavam hiiri püüda kui kõrgest rohust pimedas metsas. Päeval peidavad kodukakud end pööningul või puuõõnes.
Orav on siili kõrval üks vähestest imetajatest, kes suudab edukalt elada ka linnaparkides ja ‑aedades. Siili kaitsevad kasside ja koerte eest okkad, orava päästavad aga kärmed jalad ja hea ronimisoskus. Linnas elava orava eluviis erineb üsna suuresti metsa käbikuninga omast. Okaspuid on näiteks linnaparkides vähe ja seetõttu pole orava tavaline talveroog – kuuse- ja männiseemned – siin alati kättesaadav. Linnaoravate toidusedel sõltub seetõttu üsna palju inimestest, mõnes pargis käivad oravad isegi käe pealt toitu võtmas. Pargis pesitsevatele lindudele on orav aga tülikas naaber, sest võimaluse korral ei jäta ta ühtki pesa rüüstamata.

Mõtle!
- Mis sa arvad, miks ei ela parkides rohkem imetajaid?
- Hiired
- Hunt
- Karu
- Kodukakk
- Nahkhiired
- Orav
- Põder
- Siil
Lisa. Surnuaed võib olla isegi linna kõige elusam osa
Eestis on surnuaiad üks linnade kõige liigirikkamaid elukooslusi. Seal leidub häid elupaiku nii lindudele kui ka väikeloomadele. Mitte kõikjal maailmas pole surnuaiad nii rohelised kui meil. Meie kalmistutel kasvab palju kõrgeid ja vanu puid, aga ka põõsaid ja istutatud lilli. Surnuaeda ümbritseb tavaliselt kivimüür või aed ning selle sees on vaikne ja rahulik. Seetõttu pesitsevad kalmistutel paljud linnud ja kostab sageli linnulaulu. Karmidel talvedel, kui söödavat on raske leida, satuvad surnuaiale peale väiksemate loomade ka jänesed ja metskitsed.

Ma tean, et …
Park on linna kõige liigirikkam osa. Seal kasvab nii kodumaiseid kui ka võõraid taimeliike ja elab palju linde. Pargid on linnaelanike tervisele väga tähtsad.