Keel, rütm, heakõla jne., nii veetlevad kui need asjad olla võivadki, niivõrd kui nad endas vaimu peidavad, pole sellest kõrgemast vaatepunktist nähtuna midagi muud kui tõeline, ehkki loomulik ja paratamatu pahe, ja nende suhtes ei saa kunst taotleda midagi muud kui seda, et neid ära kaotada, niipalju kui võimalik.
KleistLoe ja mõtle
A. Kuidas iseloomustada iga teksti eraldi? Milline on teksti vorm ja teema?
B. Mille poolest need tekstid sarnanevad? Mida ühist on hoiakus, mida nad väljendavad?
René
Alalõpmata kärsitud eurooplased peavad endale üksinduse varjupaiku ehitama. Mida enam tormitseb ja mässab meie süda, seda enam ihaldame rahu ning vaikust.
[‑‑‑]
Täis indu sööstsin ma üksi tormisele elumerele, mille sadamaid ega karisid ma ei tundnud. Kõigepealt külastasin rahvaid, keda enam ei ole, istusin varemeil Kreekas ja Roomas, mis on täis tugeva ning leidliku vaimu mälestisi, kus paleed on tolmu mattunud ja kuningate hauakambrid astelpõõsastesse kasvanud.
[‑‑‑]
Oma reisidel püüdsin ma kohtuda eeskätt kunstnike ja nende silmapaistvate meestega, kes lüüra saatel laulavad jumalaist ja õnnelikest rahvaist, kes seadusi, usku ja haudu au sees hoiavad.
Need laulikud on jumalate soost, nende päralt on ainus vaieldamatu and, mille taevas on maale kinkinud. Nende elu on ühtaegu ilmsüütu ning ülev, kuldsui ülistavad nad jumalaid ja ise on lihtsaimad inimeste seas; nad kõnelevad nagu surematud või nagu väikesed lapsed, seletavad maailmaruumi saladusi ega suuda mõista elu pisimaidki seiku; neil on imelisi mõtteid surmast ja nad surevad seda ise märkamata nagu vastsündinud.
[‑‑‑]
Sügis üllatas mind keset mu siseheitlusi, vaimustusega astusin ma tormikuudele vastu. Kord tahtnuksin olla tuulte, pilvede ja viirastuste keskel uitav sõdalane; kord kadestasin isegi karjase saatust, keda nägin metsaserval haolõkkel käsi soojendamas. [‑‑‑] Kauge kiriku torn oru põhjas köitis sageli mu pilku; sageli saatsin silmadega pea kohal lendavaid rändlinde. Ma kujutlesin tundmatuid randu ja kaugeid maid, kuhu nad tõttasid; tahtnuksin nende tiibadel olla. Mingi salavaist tegi mind rahutuks, ma tundsin, et minagi pole muud kui rändur, ent hääl taevast paistis mulle ütlevat: „Inimene, sinu rännuaeg pole veel saabunud; oota, kuni tõuseb surmatuul – siis alustad sa lendu tundmatuile maile, kuhu su süda igatseb.”
Tõlkinud Nora Kaplinski
Ühe luuletaja kiri teisele
Mu kallis sõber!
[‑‑‑]
Kui ma võiksin luuletades endal rinnust haarata, mõttest kinni saada ning selle oma käega ja ilma muu lisandita sinu rinda panna, siis oleks tõtt-öelda täidetud mu hinge sisemine nõue. Ja ka sinul, sõber, ei jääks enam midagi soovida: janusele pole tähtis nõu, vaid viljad, mida talle selles nõus tuuakse. Ainult sellepärast, et ilmumiseks peab mõte olema seotud millegi toorema, kehalisemaga, nagu nonde lenduvate, kujutamatute, keemiliste ainete puhul – ainult sellepärast kasutan ma sulle endast teada andmiseks kõnet, ja ainult sellepärast vajad seda sina. Keel, rütm, heakõla jne., nii veetlevad kui need asjad olla võivadki, niivõrd kui nad endas vaimu peidavad, pole sellest kõrgemast vaatepunktist nähtuna midagi muud kui tõeline, ehkki loomulik ja paratamatu pahe, ja nende suhtes ei saa kunst taotleda midagi muud kui seda, et neid ära kaotada, niipalju kui võimalik. Ma püüan kõigest väest anda väljendusele selgust, värsiehitusele tähendust, sõnade kõlale veetlust ja elu, kuid ainult selleks, et need asjad ise üldse nähtavale ei ilmuks, vaid ükspäinis mõte, mis neis sisaldub. Sest igasuguse ehtsa vormi omaduseks on, et vaim tuleb sellest silmapilk ja vahetult esile, samas kui puudulik vorm hoiab vaimu nagu halb peegel seotuna ega meenuta meile muud peale iseenda.
Tõlkinud Mati Sirkel
Kain
KAIN: Kõrk vaim,
sa uhkelt räägid, kuid ka sinust, uhkest,
veel üks on ülem.
LUTSIFER: Ei! ei taeva nimel,
kus Tema võim, ja nimel sügaviku,
ja ilmade ja elu lõputuse,
kus mõlemad me valitseme. Ei!
Ta võitnud mind, kuid mitte minust ülem!
Kõik teda kummardab, kuid mina ei!
Veel võitlen temaga siin, nagu taevas
kord võitlesin ma. Terve igaviku,
ja Põrgu pimedamad põhjatused,
ja ruumi, riigi ilmapiiratu,
ja igikestva aja lõpmatuse,
kõik, kõik ma täidan sõjaga ta vastu!
Elu viimased aastad veetis Byron Kreekas, kus oli puhkenud iseseisvussõda (1821–1832) Türgi võimu alt vabanemiseks. Byroni osalus Kreeka vabadusvõitluses tõi talle seal rahvuskangelase staatuse, mis on püsinud tänapäevani. Kreeka iseseisvussõjale elasid kaasa paljud teisedki romantismiajastu kirjanikud.
Kreeka laps
Shakespeare, „Macbeth“
Jäid maha türklastest vaid varemed ja lein.
Nüüd Chios, veinisaar on paljas kaljusein,
see Chios oma metsalooris,
mis kõrgeid salusid võis peegeldada veel
ja losse, rannikuid, ja vahel õhtu eel
ka tütarlapsi tantsukooris.
On tühi kõik. Ent ei! Siin mustund varemeis
näeb sinisilmset last, üht kreeka last, kes neis
veel tõstab alandatud laupa.
Sai tema päästjaks siin, sai tema varjajaks
üks valge viirpuupuhm, ja ainult nemad kaks,
need lilled pääsid õnnekaupa.
„Oo laps, su põrandaks jäi karmi kalju pind!
Sind vaest! Mis lohutaks ses õnnetuses sind?
Mis sinu pilgu sinitaeva
teeks puhtaks pisaraist, mis ähmastuvad ööks.
Et jälle rõõmuvälk neis sädeleks ja lööks?
Mis peletaks su ränka vaeva
sest blondist peast? Hea laps, mis kingi tooma peaks,
et rõõmsalt kohendaks, et rõõmsalt jälle seaks
sa oma valgeil õlul juukseid,
mis teotamata jäid, kui märatses siin hukk,
ent nüüd on ümber pea kui halapajutukk,
kust kuuldub ainult tuule nuukseid?
Mis võiks küll võtta jõu neilt vaevult rõhuvailt?
Ehk siniliilia Iraani imemailt
su sinisilmist mure ajaks?
Või tuuba vili siis, mis on nii kõrgel puul,
et selle varju täkk, mis jookseks ka kui tuul,
peaks jääma terveks aastasajaks?
Või naerataksid siis, kui ilus laululind
oboe ja simbli moel saaks rõõmustada sind,
ja leiaksid ta laulust lohtu?
Mis on su soov? Sa näed, et kinke on maailm!“
Siis: „Sõber!“ ütles laps, siis ütles sinisilm:
„Too kuule vaid ja püssirohtu!“
Mässav kangelane, mässav kirjanik
Romantilises kirjanduses kujutatakse sageli mässavaid tegelasi. Nad mässavad reeglite, tavade ja ootuste vastu, millega keskkond (perekond, kogukond, terve ühiskond, mingi poliitiline jõud vm) neid ahistab. Mäss võib väljenduda passiivselt, näiteks rahulolematuses eluga, põgenemises, tavade eiramises. Aga see võib avalduda ka aktiivse vastuhakuna. Tegelasest võib saada näiteks kurjategija või revolutsionäär.
Et põgeneda tegelikkusest, mis ideaalidele ei vasta, on romantilistel tegelastel mitu teed: loodus, eksootika (kauged maad) ja oma sisemaailm.
Romantikute eksootilised meelismaad, kuhu paljud neist elu jooksul ka sattusid, olid Hispaania, Põhja-Aafrika ja Vahemere maad, Kaukaasia. Teoste pealkirjadki osutavad huvile nende vastu: Byron on kirjutanud näiteks poeemi „Korintose piiramine”, Hugo luulekogu „Idamaised luuletused”, Puškin poeemi „Kaukasuse vang”.
Romantikuid ei võlunud mitte ainult nende maade looduse eksootika. Ka rahvad, kes kaugetes paikades elasid, tundusid ebatavalised ja poeetilised. Kirjanikke kütkestasid indiaanlased, mustlased, Kaukaasia rahvad, kes nende kujutluses kehastasid vabadust, loomulikkust, metsikut ülevust. Näiteks Chateaubriand laseb oma traagilisel kangelasel Renél leida mõningast rahu, lohutust ja kainestavalt elutarka nõu indiaanlaste seas. Prosper Mérimée (1803–1870) tuntumaid teoseid, novell „Carmen”, kujutab mustlasi. Puškini ja Lermontovi loomingus on ohtralt Kaukaasia päritolu tegelaskujusid. Kõigis neis kujudes väljendub eelkõige romantikute ideaalkujutelm nendest rahvastest, mitte tingimata põhjalikud teadmised nende kultuurist, kuid ka see ideaalpilt näitab, et romantiline mõtteviis väärtustas teistsugusust.
C. Kuidas areneb põgenemise motiiv Chateaubriandi „René“ katkendites? Kuhu on võimalik põgeneda? Mille eest tegelane põgeneb? Kas tal on lootust pääseda? Põhjenda.
Romantikute vastuhakk võib olla üldfilosoofiline ja ilmavaateline, kuid ka poliitiline. Paljud romantilised kirjanikud ja nende loodud karakterid olid tundlikud sotsiaalse ebaõigluse vastu ning valmis selle vastu välja astuma. See oli eriti iseloomulik prantsuse ja vene kirjandusele. Varane saksa ja inglise romantism oli pigem apoliitiline, kuid hiljem muutus ühiskondlik problemaatika sealgi oluliseks. See on olulisel kohal Kleisti loomingus, näiteks jutustuses „Michael Kohlhaas”, mis kujutab 16. sajandi talurahvarahutusi ning käsitleb üksikisiku ja ühiskonna konflikti. Silmapaistva inglise lüüriku Percy Bysshe Shelley (1792–1822) sulest pärineb samuti mitu teravat poliitilist teost, sealhulgas luuletus „Anarhia maskeraad”, mis lõppeb üleskutsega rahumeelsele protestile vägivalla vastu.
Peale võimu ja ühiskonnakorra mässati ka juurdunud tavade ja kommete vastu. Prantsuse kirjanik George Sand (1804–1876) seisis naiste õiguste eest nii loomingus kui ka muudes tegudes. Sand ei leppinud piirangutega, mis tollases ühiskonnas naistele kehtisid. Ta ise astus neist tihti üle: kandis meesteriideid, suitsetas, ei varjanud kombekohasel määral oma armusuhteid. Sellega ta kohutas paljusid kaasaegseid.
USA kirjanik Nathaniel Hawthorne (1804–1864) vaatleb oma romaanides, näiteks „Tulipunases kirjatähes”, seda, kuidas läheb ühiskonna tavasid trotsivatel inimestel, kui neil pole eeliseid, mille George Sandile andsid seisus ning andekus. Romantiline mässumeelsus ei ole sugugi alati võidukas, sageli viib see traagiliste tagajärgedeni.
D. Kes on tegelased Byroni värssdraama „Kain“ katkendis? Milline on piiblimüüdi järgi kummagi lugu? Missugust mässu Byroni teos kujutab (mille vastu, mille nimel)?
E. Millised sündmused on ajendanud Hugod kirjutama luuletust „Kreeka laps“? Mis tunded valdavad lüürilist mina? Kuidas mõjub lüürilisele minale lapse vastus luuletuse lõpus? Mida saab luuletusest järeldada Hugo ühiskondlike-poliitiliste hoiakute kohta? Põhjenda.
Vormi ja sisu suhted
Vormi ja sisu lahutamatus
F. Mida on Kleist oma tekstis kursiiviga rõhutanud? Mille kohta see käib?
G. Mille vastu ja mille nimel Kleist võitleb? Mida ta tahaks sõnakunstis saavutada?
Traditsioonid kujunevad inimeste maitse ja vajaduste mõjul. Aja muutudes aga vajadused ja mõtteviis muutuvad ning seniseid traditsioone hakatakse tajuma ahistavana. Nii juhtus romantismiajastul kirjanduse vormidega, mis olid varasematel sajanditel välja kujunenud ja harjumuspäraseks saanud.
Iseäranis Prantsusmaal, kus klassitsistlik kirjandus oli vormid väga tugevalt kinnistanud, mõjus iga kõrvalekalle traditsioonist suure üllatusena ja valmistas paljudele ka pahameelt. Prantsuse romantismi kõrgaja algust tähistab skandaal, mis puhkes Victor Hugo näidendi „Hernani” pärast.
Klassitsistliku ja romantilise maitse üks suuri erinevusi seisnes selles, et klassitsistlikus kultuuris peeti oluliseks selgeid piire eri laadi nähtuste vahel. Kõrget ja madalat, tõsist ja naljakat, ilusat ja koledat, värssi ja proosat tuli hoida lahus.
Romantikud väärtustasid vastupidist: kunst oli nende jaoks tõepärasem ja kaunim, kui vastandid seal kohtusid ja põimusid, nagu need eluski põimuvad. Romantilisele kirjandusele omased võtted on kontrast (vastandite kõrvutamine või kokkupõrge) ja grotesk (vastandite lahutamatu lõimumine). Need iseloomustavad teoste stiili, kujutatud olukordi, tegelaskujusid jm. Tegelaste puhul väljendub see sageli sisemistes vastuoludes – tegelase sisemaailmas võimutsevad vastandlikud omadused või jõud, mille vahelist konflikti tegelane ei suuda ületada ning mis tema loomust kurnavad ja moonutavad.
Victor Hugo „Hernani”
H. Mille poolest need omadused ei vasta klassitsistliku teatri vormitavadele?
- „Hernani” on traagiline näidend, mille kangelane on lindprii röövel.
- Näidendis leidub ka koomikat, sealhulgas seoses kõrgest soost, tõsiste ja ülevate tegelastega (näiteks peab kuningas end kappi peitma).
- Osa tegelaste iseloomus põimuvad õilsad ja alatud jooned.
- Tegelased on tihti maskeeritud, varitsevad peidus, lähevad omavahel segi, esinevad valenime all.
- Näidendi tegevusaeg on mitu kuud.
- Tegevus toimub igas vaatuses ise kohas, isegi eri maades (Hispaanias ja Madalmaades).
- Näidendis on palju erinevaid tegevusliine (armastuslood, kättemaksuplaanid, auvõlad), mis omavahel põimuvad.
I. Kuidas on need omadused kooskõlas romantismiajastu mõtteviisi ja kunstitaotlustega?
J. Too Hugo luuletusest „Kreeka laps“ näiteid kontrasti mõiste seletuseks.
K. Too Hugo näidendi „Hernani“ tutvustusest näiteid groteski mõiste seletuseks.
L. Arutle, kuidas romantiliste kirjanike võitlus kinnistunud vormide ja vormihierarhia vastu näitab, et kirjandusteose vorm oli nende jaoks tähtis. Milles seisneb vormi tähtsus?
- Palvelun tarjoaa Star Cloud OÜ