Pahupidimaa

Aedagi oli kuulda, kuidas elumaja uksele koputati. Kõigepealt viisakalt ja tungivalt, seejärel valjemalt ja tungivalt, viimaks prõmmivalt ja tungivalt. Lapsed pakkisid oma asjad kiiresti kokku, viskasid kotid selga ja Kasper juhatas nad aiaaugust naaberaeda, kust pääses järgmisse aeda ja siis juba tänavale. Et jooksmisega mitte tähelepanu äratada, astusid nad seal Kasperi juhatamisel kiirel sammul linna põhjavärava poole.

Mäletatavasti paiknes Perficio! linn kunagises vulkaaniorus ja põhjavärava juurde oli paras maa ülesmäge rühkimist.

„Siia, siia!” hõikas Kasper. Lohe ja Betti tormasid tema järel kusagile kõrvaltänavale. Ja hästi tegid – mööda peatänavat sõitis just politseiauto.

„Siin on funikulöör, sellega saab otse üles mäkke, peaaegu värava ette,” seletas Kasper hingeldades.

„Funikulöör?”

„Köisraudtee!”

„Kui väravast läbi olete, minge natuke aega otse ja siis suure kuuse juures keerab jalgrada paremale. Seda mööda on otsem ja autodega sinna ei pääse,” andis Kasper veel viimased juhtnöörid teele kaasa.

Betti ja Lohe hüppasid viimasel hetkel funikulööri peale ja kui vagun poolel teel mäkke oli, nägid nad piletikassa juurde jõudnud politseinikke. Korraks jõnksatas vagun seisma, aga liikus siis ikka edasi. Järgmine vagun läks juba alla.

Lapsed jooksid elu eest. Värav oli õnneks tõesti lähedal ja kuusk ka. Nad kuulsid, kuidas sireenide huilgamise saatel sõitis värava juurde auto, pidurdas, ja siis kostsid kahe politseiniku jooksusammud.

„Seis, seis, pidage kinni!” karjusid politseinikud. „Teil ei ole luba Tema Täiuslikkuse vürstiriigis viibida! Meil on käsk teid otsekohe Tema Täiuslikkuse ette viia!”

Betti ja Lohe ei jäänud seisma. Nad ei vaadanud tagasigi. Ei mõelnudki. Nad vaid jooksid, nii et süda tahtis rinnust välja karata. Sammumüdin selja taga jõudis muudkui lähemale ja lähemale…

Aah-põmaki! Põmm-pimaki!

Lohe ajas ennast püsti ja hõõrus sabakonti. „Lõhu veel niimoodi kondid ära,” torises ta.

Betti katsus pead. „Lohe, kas mu pea on veel alles?”

„Millegi küljes need kõrvad igatahes lehvivad,” kostis Lohe.

„Vaata!” näitas Betti taevasse. Seal nad läksid: Looduse Roheline maa ja Tema Täiuslikkuse vürstiriik. Ja kui Looduse Rohelise maa meri üle nende peade liikus, mattus nende uus maailm niiskesse uttu.

Kui udu hajus, seisis nende ees heledate patsidega plika.

„Mina olen Loviise. Kes teie olete? Ja kust te siia tulite?”

„Lohe.”

„Betti.”

„Me tuleme sealt,” näitas Lohe kaugenevate maade poole.

„Sellist ei ole ma varem veel näinud. Vist. Ma täpselt ei tea ka. Me liigume kogu aeg ringi ja aeg-ajalt põrkame mõne teise maaga kokku. Ja siis käivad meil külalised ja me saame uusi asju kuulda. Tulge, ma viin teid meie omade juurde.”

„Kes need teie omad on? Ja kas teil politsei ka on?”

„Elled. Mis asi see politsei on?”

„Mis mõttes Elled?”

„Selles mõttes, et kõigi meie nimed hakkavad L-tähega.”

„Kelle teie?”

„Tüdrukute.”

Tee peal pani Betti tähele, et õunad hõljuvad kusagil maa ja okste vahel poolel teel.

„Kas see on võlutrikk?” uuris ta Loviise käest.

Tüdruk hakkas heleda häälega naerma. „Mis mõttes võlutrikk? Kas te arvate, et meil elavad siin mingid nõiad või?”

„Noh et õunad niimoodi...”

Loviise vaatas teda üllatunult. „Õunad jah. Mis siis?”

„Miks nad niimoodi õhus on?”

Tundus, et Loviise ei uskunud oma kõrvu. „Mis nendega siis on? Õunad nagu õunad ikka. Kõigepealt õitsevad maas rohu sees, siis tulevad rohelised ubinad ja kui valmima hakkavad, tõusevad puu otsa. Nagu peabki. Kui kõik õunad on kohal, ronime meie puu otsa ja korjame need ära.”

Betti noogutas. „Nagu peabki. Jah, muidugi. Nagu peabki.”

„Varsti oleme kohal,” ütles Loviise.

Kohal oli koht, kus järve ääres seisis üks suurem maja ja palju väikesi.

„Siin me elamegi,” ütles Loviise. „Tere tulemast!”

Ta vilistas ja kohale lonkis suur lotendavate kõrvadega koer. Koeral olid kõrvad katki ja käpp veritses.

„Noh, mis sa teinud oled, Timmu? Jälle hiirtega kakelnud?”

Timmu istus ja lakkus haiget käppa.

„Hiirtega kakelnud?” imestas Lohe.

„Jah, need on ühed igavesed tüütused,” ütles Loviise. „Nad elavad seal metsas ja kui nad välja tulevad, siis tuleb nende eest kõik ära peita. Näete ise, mis nad Timmule teinud on.”

„Kas need on mingid sellised... suured hiired?” küsis Betti.

„Sellised tavalised, hiired nagu hiired ikka,” ütles Loviise ja näitas kuskile Timmust kõrgemale. „Kui need sabaga löövad, siis maa väriseb. Nii et koerad ja kassid on parem ära peita, kui nad tulevad. Aga lähme parem sööma. Just õige aeg.”

Suure maja ühes tiivas oli koolisöökla.

Lohe ja Betti astusid söögisaali ning jäid seisma kui naelutatud: terve saal oli täis Loviisesid.