Minevikust tänapäevani
Kuigi märke Eesti aladel põllupidamisest on juba aastatest 4000–3000 eKr, rajati esimesed ulatuslikud põllusüsteemid siinmail ajavahemikul 600–500 eKr. Inimesed jäid paiksemaks ja maaviljelus saavutas üha tähtsama osa. Kogu vajaminev toodeti oma küla või talu piires. 19. sajandil ja 20. sajandi algul olid Eesti põllumajandussaadused oluliseks ekspordiartikliks. Nõukogude ajal toodeti nii oma tarbeks kui ka ekspordiks üle suure Nõukogude Liidu.
Pärast taasiseseisvumist hakkas põllumajanduse osakaal järsult langema. 1990. aastate lõpust hakkasid valitsema suurettevõtted, väikefarmid tegelevad aga peamiselt mahepõllunduse ja nišiturgudega. Eestis oli 2014. aastal kasutatavast põllumaast 16% ehk 155 600 ha mahemaad. Euroopa Liidu liikmesriikide hulgas oleme mahepõllumajandusmaa osatähtsuselt kolmandal kohal, meist veidi suurem on see Austrias (18%) ja Rootsis (17%). Loodud on teatud tooteliigile (taime- või loomakasvatusele) spetsialiseeritud suurtalud ja farmid, mis tegutsevad moodsa tehnikaga varustatud moodsates tootmishoonetes. Spetsialiseerutud on näiteks teraviljakasvatusele, seakasvatusele, piimakarjakasvatusele, aed- või köögiviljakasvatusele, lillekasvatusele jm.
Tootmise kontsentreerumisel on Eesti põllumajandussektor regiooni liider. Meil annavad tooni suurettevõtted, aga Lätis-Leedus on endiselt palju väikesi tootjaid. Keskmine farmi suurus on meil 48 ha, neil 20 ja 10 ha.
Koondumise tendentsid on viimastel aastatel iseloomulikud kogu Euroopale. Põllumajanduse mahtude vähenemise (ehk maaelu hääbumise) takistamiseks on Euroopa Liidus loodud keerukas põllumajandustoetuste süsteem. Neid makstakse nii pindala kui ka põllukultuuride ja loomaliikide järgi, aga ka teatud tegevuste toetamiseks jms. Tänapäeva põllumees peab üsna palju dokumente lugema ja taotlusi täitma.
Tänapäeval dikteerib põllumajanduse suundumusi suures osas turg. Viljakas maapind ja piisav tööjõud ei tähenda veel põllumajanduse head käekäiku ja suuri kasumeid saagist.
Ajavahemikust 600–500 eKr alates on põllumajandus olnud Eestis tähtis, sest kõik eluks vajaminev saadi
19. saj ja 20. saj algul muutusid põllumajandussaadused Eestile olulisteks Euroopasse.
Nõukogude perioodil toodeti põllumajandustooteid nii kui ka üle suure Nõukogude Liidu.
Pärast iseseisvuse taastamist on põllumajanduse osatähtsus järsult
Tänapäeval dikteerib põllumajanduse suundumusi
- alepõllundusega
- mahepõllundusega
- kasvatavad tooteid nišiturgudele
Eesti põllumajandus
Põllumajandusliku maana (haritavad maad ja rohumaad) on Eestis kasutusel ligi 1,3 miljonit ha (umbes 30% kogu riigi territooriumist).

Eestis sõltub põllumajanduse toodang looduslikest teguritest, asukoha tõttu on mõnede juur- ja puuviljade kasvatamine keeruline. Söödakultuurid kasvavad meil hästi ja seetõttu on Eestis tähtsam loomakasvatus. Õlikultuure kasvatatakse peamiselt õlitööstuse tarbeks (rapsiseemneid taimse õli valmistamiseks).
Eestis kasvatatakse mitut sorti teravilja (rukis, nisu, oder, kaer), kartulit, kaunvilju jm. Avamaaköögiviljadest kasvatatakse kapsast, porgandit, kurki, söögipeeti, kaalikat, mugulsibulat jm. Katmikköögivilja kasvupinnal toodetakse peamiselt tomatit ja kurki. Kartulit kasvatati 2013. aastal 6,6 tuhandel hektaril, 2022. aastal aga 3,4 tuhandel hektaril. Eesti on üha vähem „kartulivabariik”, seda peegeldab ka tarbimine Euroopa riikide võrdluses. Marjadest andsid kõige rohkem saaki maasikad. Pehmed talved soosivad puuviljakasvatust (õunad, pirnid, ploomid, kirsid). Suurimates õunaaedades kasvavad kodumaised sordid pakuvad importõuntele arvestatavat konkurentsi. Toodangu hind sõltub saagist ja naaberturgudel toimuvast.

Karjakasvatus. Kalapüük
Eestis on head looduslikud eeldused liha-piimakarja kasvatamiseks. Ligi poole loomakasvatuse kogutoodangust moodustab Eestis piim. Kasvatatakse ka lihaveiseid, sigu, kanu, oluline osa on munatoodangul.


Meie mereäärne asukoht on soodne kalapüügi ja kalatööstuse arenguks. Kalapüügiga tegeldakse mitmel pool rannikualadel, sinna on loodud ka kala töötlevad ettevõtted. Umbes kolmveerand merekalapüügist toimub Läänemerel, ülejäänud Atlandi ookeanil. Läänemerel püütakse peamiselt räime ja kilu.
Toidutööstus
Olulisemad toidutööstuse sektorid on lihatööstus, piimatööstus, puu- ja köögivilja töötlev tööstus, teravilja töötlev tööstus.
Toidutööstuse valdkonnas tegutseb üle 700 ettevõtte. Valdavalt on tegemist alla 10 töötajaga väikeettevõtetega. Suurem osa, u 70% toidutööstuse toodangust tuleb samas ettevõtetest, kus on üle 100 töötaja. 2020. aastal töötas toidutööstuses keskmiselt 14 000 inimest ehk ligikaudu 3% hõivatutest. Tööjõumahukamad tegevusalad on pagari- ja lihatööstus.
2020. aastal toodeti toidutööstuse ettevõtete poolt kokku 1,7 mld euro eest toodangut, mis moodustas 16% töötleva tööstuse kogutoodangust. Suurim osakaal oli piima- (23%) ja lihatööstusel (20%). Umbes kolmandik toodangust eksporditakse, peamiselt Balti riikidesse ja Põhjamaadesse.


Eestlased armastavad kodumaist toitu – seda kinnitab umbes kolmveerand küsitletuist. Kodumaiste toidukaupade osakaal ostudes on suurim jahu ja tangainete, kohupiimakreemide, kartuli, juustu, jogurti, värske sealiha, linnuliha, suitsuvorsti ja singi puhul. Riigi seisukohalt on oluline võimekus ennast ise tähtsamate toiduainetega varustada, mis veelkord kinnitab kodumaise toidutootmise vajalikkust.
Küsimused
- Millised on Eestis põllumajanduse arendamise looduslikud eeldused?
- Millised on Eestis peamised taime- ja loomakasvatuse harud?
- Nimeta Eesti peamised toidutööstuse sektorid. Iseloomusta nende toodangut.