Noortekirjandus – kas mängult või päriselt?

Noortekirjanduse mõte on pakkuda noorele lugejale õpetlikke lugusid. Tegelased on noored, kellega eakaaslastest lugejad saavad samastuda. Teemaks on tihti perekonnamured, näiteks orvuks jäämine. Sageli räägitakse sellest, kuidas keegi põgeneb kodust, teeb tutvust alkoholi ja narkootikumidega ning satub pahuksisse politseiga. Nii luuakse hoiatavaid näiteid. Palju on noortekirjanduses ka koolieluga seotud sündmusi.

Eesti noortekirjandusel on lugejale palju elamusi pakkuda. Väärt teosed, millega tasub tutvust teha, on näiteks Silvia Rannamaa „Kadri” (1959), Mati Undi „Hüvasti, kollane kass!” (1963) ja „Tere, kollane kass!” (1992), Helga Nõu „Kuues sõrm” (2003). Tänapäeva noortemaailmast on väga tabavalt kirjutanud nooremad autorid. Populaarseks on saanud Sass Henno „Mina olin siin. Esimene arest” (2005) ning Margus Karu „Nullpunkt” (2010).

Lisaks õpetlikkusele on noortekirjanduse üheks tunnuseks eripärane keelekasutus. Noorteraamatus on oluline slängi õige kasutamine, mis on üsna keeruline, sest släng sünnib koos iga põlvkonnaga uuesti. Seetõttu ei pruugi näiteks 1980. aastatest pärit õpilaste keel tänapäeval enam loomulik tunduda.

Lugedes raamatut, mis on kirjutatud 1960. aastatel, tuleb tänasel noorel arvestada sellega, et tollane keelekasutus oli teistsugune ning see ei peagi meile tuttavalt kõlama. Niisamuti peab vanema põlvkonna kirjanik tänaseid noori kujutades meeles pidama, et aastakümnetetagused noorteväljendid on praeguseks välja surnud. Noor lugeja on terase pilguga ning tabab ära selle, kui kirjanik just nagu mängib, et tunneb noori ja nende keelekasutust.

Oluline on ka see, et slängi tuleb autoril kasutada sobivas koguses, muidu pingutab ta üle ja sellisel juhul ei mõjuks teos enam usutavalt. Näiteks lause „Yo-yo, kärsad, mis hängite, särki-värki!” oleks arvatavasti just selline. Hea (noorte)kirjanik teab, et suurema osa meie sõnavarast moodustab ikkagi tavakeel, hoolimata sellest kui popid või noortepärased me oleme.

Kas noortejuttudes on justkui täiskasvanute loodud mängumaailm? Isegi kui tegelastega juhtub midagi halba – näiteks keegi hukkub õnnetuses –, võib noorel lugejal tekkida kahtlus, et see on nii lihtsalt sellepärast, et teda õpetada.

Seega peab õpetlik sõnum olema selline, et igas vanuses lugeja on võimeline seda ise järeldama tegelaste käitumise, dialoogi ja raamatus toimuvate sündmuste põhjal. Puust ette ja punaseks ei ole hea võte noortele ega ka täiskasvanutele mõeldud raamatutes. Hea noortekirjandus on täpselt sama tõsiselt võetav kui head täiskasvanutele mõeldud raamatud. Mõlema puhul on esmatähtis see, kui hästi lugu on jutustatud ja kas kirjanikul on öelda midagi uut ja huvitavat.

Kuid kas iga raamat, mis jutustab noortest inimestest, on üldse noortekirjandus? Kas Oskar Lutsu „Kevade”, mille tegelased on koolilapsed, on mõeldud ainult noortele või kogu perele? Sama võib küsida paljude teiste teoste kohta. Selles peatükis on veel kaks sellist näidet: Valev Uibopuu romaan „Janu” ning Mehis Heinsaare novell „Kohtumine Taageperas”. Mõlemad on meisterlikult kirjutatud, peategelaseks on noor inimene, kuid lugemisnaudingut ja mõtteainet võivad need pakkuda igas vanuses lugejale.