Sisenõre­näärmed eritavad hormoone

Organismi kudede ja elundite talitlust reguleerivad nii närvisüsteem kui ka erilised keemilised ained – hormoonid. Hormoone toodavad sisenõrenäärmed. Need on sellised näärmed, millel pole juhasid, mis sünteesitud hormooni sihtkohta toimetaks. Seepärast eritavad nad hormoonid otse verre, mis kannab need organismis laiali. Hormoonid kannavad infot edasi aeglasemalt kui närvid ja ka nende mõju on pikaajalisem, sest nad jäävad mõneks ajaks vereringesse, enne kui nad lagundatakse.

Hormoonid reguleerivad organismi ainevahetust ja selle kaudu ka talitlust: hormoon kas algatab või lõpetab, kiirendab või aeglustab ainevahetusreaktsioone vastavas koes või organis. Igal hormoonil on oma ülesanne, st hormoon mõjutab kas ühe või mitme kindla koe või elundi talitlust. Hormoonid on väga aktiivsed, juba väga väike kogus mõjutab rakkude, kudede ja elundite talitlust. Kui aga hormooni kogus normist vähegi kõrvale kaldub, võib see keha sisemist tasakaalu tõsiselt häirida. Mõni hormoon avaldab mõju isegi siis, kui seda on vaid miljondik grammi.

Hormoonide toimeaeg on erinev. On hormoone, mille vahendusel organism reageerib kiiresti hetkelistele muutustele, näiteks ehmatusele või hirmule. Sellised hormoonid toimivad küllalt lühikest aega. Osa hormoone aga reguleerib pikemaajaliste protsesside kulgu, näiteks kasvamist, arenemist, paljunemist ja vananemist.

Inimese sisenõrenäärmed on ajuripats, käbikeha, kilpnääre, kõrvalkilpnäärmed, neerupealised, kõhunääre ja sugunäärmed. Nende tegevus on omavahel seotud ja nad moodustavad ühtse süsteemi. Kõhunääre ja sugunäärmed täidavad peale hormoonide sünteesi veel teisi ülesandeid. Sisenõrenäärmete ja närvisüsteemi talitlus on tihedalt seotud ja koos reguleerivad nad kõiki organismi elutähtsaid protsesse.

Kui välis- või sisekeskkonnas tekib mingi muutus, siis vastavalt kas pidurdub või suureneb mõne hormooni nõristumine. Sellele reageerivad kindlad elundid, nende talitlus muutub ja nii kohaneb organism uue olukorraga.

Kui näiteks inimest ründab ootamatult kuri koer, paiskub verre adrenaliini. Adrenaliini toimel kiireneb südametegevus, sageneb hingamine, lihased lähevad pingeseisundisse jne. Niiviisi valmistub organism kas vastupanuks või põgenemiseks.

Ajuripats ehk hüpofüüs on kõige tähtsam sisenõrenääre. Peaajus asuv ajuripats juhib koos närvisüsteemiga teiste sisenõrenäärmete talitlust: aju närvirakud aktiveerivad ajuripatsit, mis hakkab hormoone valmistama. Osa neist hormoonidest reguleerib omakorda teiste näärmete tööd, näiteks suguhormoonide sünteesi sugunäärmetes.

Ajuripats sünteesib ka kasvuhormooni, mis mõjutab kogu organismi kasvu. Kasvuhormooni vähesus põhjustab kääbuskasvu, üleküllus aga hiidkasvu ehk gigantismi.

Kilpnääre on inimese suurim sisenõrenääre. See paikneb kaelal kõri ees ja külgedel. Kilpnäärmehormoonid reguleerivad ainevahetuse kiirust (st keemiliste reaktsioonide toimumis­kiirust rakkudes) ja laste ning noorukite kasvamist ja arengut . Need hormoonid muudavad ka erutusprotsesside tugevust närvi­süsteemis.

Kilpnäärmehormoonid sisaldavad joodi. Kui organism ei saa joogivee ja toiduga joodi piisavalt, ei sünteesita ka neid hormoone küllaldaselt. Kui lapseeas toodetakse kilpnäärme­hormoone vähem kui vaja, jääb inimene vaimselt alaarenenuks ja kääbuskasvu. Ka liigne joodi tarbimine põhjustab kilpnäärme talitluse häireid.

Kõrvalkilpnäärmed paiknevad kilpnäärme pinnal ja on inimese kõige väiksemad sisenõrenäärmed. Nende hormoonid reguleerivad organismis kaltsiumi ja fosfori ainevahetust.

Kõhunääre asub mao taga. Peale seedimiseks vajalike ensüümide eritab kõhunääre ka hormoone. Kõhunäärmehormoonid reguleerivad vere suhkrusisaldust. Neist üks tähtsamaid on insuliin, millel on kaks ülesannet:

1. insuliin kiirendab veres leiduva glükoosi tungimist rakkudesse, kus seda kasutatakse põhiliselt energia saamiseks;
2. insuliini toimel sünteesitakse veres olevast glükoosist süsivesikute tagavara glükogeen, mida talletatakse maksas ja lihastes.

Kui kõhunääre toodab insuliini liiga vähe, on tegemist suhkurtõve ehk diabeediga. Sel juhul ei saa keharakud glükoosi normaalselt kasutada ja talletada ning ülemäärane glükoos koguneb verre ja eritub lõpuks uriiniga.

Sugunäärmed on naisel munasarjad ja mehel munandid. Need valmistavad nii sugurakke kui ka suguhormoone, mis valmistavad organismi ette paljunemiseks. Suguhormoonid mõjutavad soost sõltuvate tunnuste (s.o teiseste sootunnuste) arengut, näiteks mehel habeme, naisel rindade arengut, kehakuju muutust, naistel ka menstruaaltsüklit. Sugunäärmed hakkavad tööle murdeeas. Ajuripats hakkab tootma hormooni, mis paneb tööle sugunäärmed.

Neerupealised paiknevad neerude peal. Neerupealiste kõige tuntum hormoon on adrenaliin. Adrenaliin eritub verre näiteks hirmu, ehmatuse, viha ning positiivsete emotsioonide korral. Adrenaliin valmistab organismi ette pingutuseks: ergutab südametegevust, kiirendab hingamissagedust, tõstab vererõhku ja soodustab lihasrakkudes veresuhkru (glükoosi) kasutamist, et saada kiireks lihaste kokkutõmbeks rohkem energiat. Adrenaliin stimuleerib ka kesknärvisüsteemi, mistõttu inimene muutub erksaks ja aktiivseks.

Käbikeha asub samuti peaajus. Imetajatel, sh ka inimesel, on käbikeha suhteliselt vähe arenenud nääre. Selle hormoonid reguleerivad organismi ööpäevaseid rütme, näiteks ärkvelolekut ja und, ning mõjutavad ka naha pigmentide sünteesi.